Inglisekeelsetes blogides on nende töölehtede nimi “do-a-dot”. Kuna need on mul pea igas blogis silma jäänud, siis mõtlesin meie põnni peal ka  järgi proovida. Punkte saab täita erinevate asjadega – kas siis esemetega (nööbid, klaaskuulid, pompomid jne), ümmarguste kleepsudega või spetsiaalsete do-a-dot markeritega. Meil markereid ei ole ja ma ei ole kaubanduses tähele ka pannud. Proovisin siis ümmarguste kleepsudega.

Need putuka piltidega töölehed leidsin Gift of Curiosity lehelt, kleepsud sain kontoritarvete poest. Andsin lehed Tirtsule kätte ja näitasin, kuhu kleepida. Ma alguses olin selle tegevuse suhtes veidi skeptiline ja ei saanud üldse aru selle fenomenist, sest mõnel lehel oli neid punktikesi ikka vähe ja tundus, et see ülesanne saab väga kähku läbi. Aga ei läinud nii. Mitte et Tirts oleks saamatu olnud, lihtsalt mängides ja jutustades võtavadki asjad aega 🙂 Kleepsude juures avastasin ka ühe plussi – neid ümmargusi on lapsel kergem kätte saada kui enamustest kleepsuraamatutest, sest ringi ümber on ainult aluspaber, mitte terve leht täis seda kleepsupaberit. Tirtsule väga meeldis neid lahti nokkida ja hiljem kleepis mujalegi (näiteks minu ninale). See tegevus on hea peenmotoorika harjutus ja jälle eeltöö õigeks pliiatsihoiuks, lisaks keele- ja loodusõpe olenevalt sellest kui palju juttu juurde rääkida.

Esialgu ei hakanud me mingit süsteemi tegema, lasin Tirtsul suvalisi värve kleepida. Kuid edaspidi võib juba kindlat värvi kleepida ja mingi hetk ka esemetega katsetada. Nendega on keerulisem, kuna nii väikesel lapsel kipub kätt ära võttes see ese paigast nihkuma, mis põhjustab parajat frustratsiooni.

Ma ei osanud leida head eestikeelset vastet “do-a-dot” tehnikale. Kas selleks on juba olemas oma termin või oskate head nimetust soovitada?