Kuna mu varasemad ujumisteemalised postitused said meeldivalt palju vastukaja nii kommentaarides kui ka kirja teel, siis otsustasin aegajalt teha sissekandeid ka meie edasistest edusammudest (või tagasilöökidest) ujumise vallas. Uut lisandus nii palju, et lisaks meie pere piigadele kajastame päevikus ka ühe 3-kuuse pisipoisi ujumiskatsetusi.
Tirts (2,5a)
See oli millalgi novembrikuus kui mees teatas trennist tulles, et enam ei ole teda ujuma vaja – sest Tirts saab täitsa üksi hakkama. Nimelt oli ujulasse toodud uued abivahendid – juba tuntud basseininuudlid, kuid poole lühemad. See pikkus meeldis Tirtsule väga, pikemaid nuudleid ei sallinud ta kohe üldse. Nüüd ta siis ujubki suhteliselt iseseisvalt. Näiteks teeb selliseid tiire – viskab nuudli basseini ääre pealt vette, hüppab ise järgi, tuleb vee peale ja ja haarab nuudlist, ujub sellega trepini ja sealt kaldale ja ring otsast peale. Vahepeal teda keegi ei abista.
See tore uus abivahend on meid muidugi veidi laisaks teinud. Kui sügise alguses kirjutasin, et harjutame seda, et ta oskaks vee all ujudes vahepeal vee peale hingama tulla, siis nüüd on see harjutus soiku jäänud. Sest tal on selle nuudliga nii-nii põnev.
Need kolm pilti on järjest tehtud, kus Tirts hüppab ujuva “saare” pealt vette, tõuseb pinnale, et haarata nuudel ja siis ujub nuudliga edasi.
Pisipiiga (2k+)
Pisipiiga on praeguseks 3 korda vanniujutuses ja 1 kord suures basseinis käinud (käime kord nädalas). Kõikidel kordadel oleme ka korra-paar sukeldunud. Vannis on ta lihtsalt veidi hämmeldunud näo selle peale teinud, basseinis torises ka veidi. Sukeldumisi teeme tunni lõpu poole, et laps on siis rohkem juba veega harjunud ja kui see ikka tuju ära rikub, siis ei lähe tund enam raisku. Samas oleme jälginud printsiipi, et nutvat last veest välja ei tõsta. Oluline on, et lapsele jääks ujumisest hea mälestus. Seega kui ta nutabki veidi, siis hüpitame teda niisama vaikselt vees kuni rahuneb.
Muidu teeme lihtsalt kõhuli ja selili ujumist. Kõhuli meeldib talle rohkem 🙂 Riietusruumis on ta üllatuslikult heatujuline olnud.
Mürakaru (3k+)
Elame perega Vilniuses ja hakkasime oma pojaga beebiujutamises käima siis kui ta sai 2-kuuseks. Käime kord nädalas suures basseinis ja praeguseks on ujumiskordi tulnud kokku 4.
Kodus meeldib talle vannis väga olla, esimesel korral basseinis aga oli üpris äraootava näoga. Uudistas ning oli väga tubli ja tragi, lasi rahulikult endaga kõike teha. Füsioterapeut näitab erinevaid harjutusi ette: küll kõhuli, selili, ühel küljel, teisel küljel, vees hüplemist, jalgadega siputamist ja nende harki-kokku liigutamist (laps on nuudli peal, selg vastu vanemat, ja siis vanem võtab jalgadest ja liigutab alguses ette-taha kääri ja siis harki-kokku), ujutamist mööda veealust survega veejuga jne. Abivahenditena on kasutusel n-ö basseininuudel (lapse käte alt läbi) nagu alloleval pildil, aga pisut korralikumalt kuti käed üle nuudli, ujumislaud ja kaela ümber käiv ujumisrõngas. See viimane ei tundu Mürakarule väga meeldivat või võib-olla mulle vaid tundub nii, kuna endal on kummaline teda selles näha. Füsioterapeut aga ütles, et see rõngas aitab lapse kaelalihaseid lõdvestada (kuna beebide pea on nii raske ja kael veel nõrk, on neil kaelalihased pinges), lisaks laseb rõngas lapsel end vees täiesti vabalt ise liigutada.
Kohe esimesel tunnil tegime Mürakaruga juba ka kaks sukeldumist – esimese järel tegi paar nutunuuksatust, teise järel lasi juba suurema kisa valla… Järgmistel nädalatel aga enam nuttu ei ole olnud, nüüd neljandal korral hoidsime Mürakaru isegi kolm sekundit vee all. Pinnale jõudes vaatas ta vaid üllatunud näoga ringi ja aevastas 😀 Endal oli pigem väike ärevus sees, mees unustas lapsele pärast kolmeni lugemist isegi “Sukeldu!” öelda, aga kuna ma lugesin kaasa, ei jäänud laps n-ö hoiatusest ilma. Olemegi alati kolmekesi koos ujumistunnis käinud – laps tunneb end siis kindlamalt.
Lahe on näha, kuidas iga käimiskorraga läheb Mürakarul vees olles nägu rõõmsamaks – kuigi oleme tegelikult vaid nii lühikest aega käinud. Mürakaru lemmikuks on selili mööda basseini liuglemine, siis siputab käte-jalgadega kaasa, kõhuliasendis hoiab end üpris paigal – vist lihtsalt “kannatab ära” selle harjutuse. Võib-olla on põhjuseks see, et kodus vanni tehes on ta ka enamjaolt selili, kuna seal on meil ebamugavam seda kõhuliasendit harjutada.
Varem kirjutatud ujumise teemal:
- Beebiga ujuma – meie pere kogemus. Osa 1 ja osa 2.
- Beebide ujutamine Pelgulinna perekeskuses.
Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
