Ülikooli ajal töötasin ma ühes puidufirmas ja müüsin aknaid-uksi. Mul on siiani meeles üks telefonikõne potentsiaalse kliendiga. Ta soovis saada hinnapakkumist ja ma palusin tal saata akende joonised – kasvõi oma käega kritseldatud, et ma teaks, kuidas on klaasijaotus ja soovitavad avanemised. Tema väitis kategooriliselt, et ta ei oska joonistada ja me vaidlesime sel teemal ikka mitu minutit. Ma ei mäletagi, mis see lõpptulemus oli, et kas ma suutsin teda veenda mõnda ristkülikut paberile panema, kuid siiani mäletan enda imestust, et kuidas saab keegi nii arvata, et ta ei oska joonistada nii lihtsat asja nagu aken.

Nüüd hiljuti sattusin lugema artiklit sel teemal, kus üks lapsevanem arvas, et peaks oma 3-aastase lapse kunstiringi panema, sest ta ise ei oska joonistada. Loo autor jagab selles artiklis oma soovitusi, kuidas julgustada lapsi loovusele ja tõsta nende enesekindlust. Tema peamine soovitus on selles vanuses laste puhul hoida kunstitunnid protsessile orienteerituna. Las ta katsub ja tunnetab materjali, eksperimenteerib ja improviseerib. Lõpptulemus ei olegi oluline. Värviraamatutest soovitab ta üldse eemale hoida, kuna need keskenduvad täiskasvanu joonistatud kujutistele.

Ühes teises artiklis on lähemalt lahti seletatud, miks värviraamatud lastele head ei ole. Pedantsetele lastele võivad sellised täiuslikud täiskasvanute joonistatud pildid tekitada palju frustratsiooni, kuna nende lastepärased joonistused ei ole täiskasvanu omadega ligilähedasedki. Selle asemel, et sütitada lapses loovust, näitavad värviraamatud lapsele, milline “peab kunst olema”.

Samas blogis on ka hea ülevaatlik artikkel lapse joonistuste arengustaadiumitest.

Niisiis, võtke ette hunnik tühje lehti, kriidid või pliiatsid kätte ja hakake koos sirgeldama! 🙂

Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.