Ujumispäevik #1 ilmus veebruari alguses. Vahepeal oleme küll veidi haiged olnud, kuid oleme jõudnud ka ujuma. Endiselt kirjutab meie päevikus ka Mürakaru ema, kes hetkel perega Leedus resideeruvad 🙂
Mürakaru (5k+)
Kuigi üritasime Mürakaruga ujumist regulaarselt ette võtta, tõi väike haigus siiski kuuajase pausi sisse. Tulemuseks oli basseini pisut pelgav noormees, kellel vetteminek huule pisut võbisema võttis. Isegi füsioterapeut küsis koheselt: “Kui ammu viimane kord oli?”. Nii väikestel põnnidel ununeb saadud kogemus kiirelt, mistõttu on oluline vältida trennidesse pikema pausi tekkimist.
Vahepeal on meil Mürakaruga mitmeid uusi kogemusi, käisime näiteks esimest korda rühmatunnis. Mürakarule pakkus teiste tittede basseinis nägemine suurt huvi, vahtis kohe suu ammuli. Edaspidi me enam rühmatrenni siiski ei lähe – sealne juhendaja ei osanud inglise keelt ja meil seetõttu liialt keeruline seal osaleda.
Lisaks saime seal teise füsioterapeudiga kogeda, mis tähendab, kui last ei hoiata enne sukeldumist. Ta tuli õpetama, kuidas sukeldumist teha, aga jättis selle “Sukeldu” hoiatuse ära (harilikult ütleme poissi hüpitades 1,2,3 ja siis “Sukeldu” järel pistame alles vee alla) ja surus pärast kolmandat hüpet lihtsalt poisi vee alla. Laps oli nii ehmunud sellest, et kukkus lahinal nutma. Järgmisel korral oma tavapärasesse kohta ujumistrenni minnes piisas vaid basseini nägemisest, et poisil suunurgad jälle allpoole tõmbasid ja näo nutuseks kiskus. Lausa kriiskama siiski ta ei hakanud, nii et natukese hüpitamise ja mängimisega saime ta hirmust lahti.
Mulle meeldivad füsioterapeudi juhendamisega ujumised rohkem kui ise üksi basseinis sulistamine, mida ka ju teha võiks. Füsioterapeut jälgib last, laseb vajadusel asendit korrigeerida ja lõpetab harjutuse nt varem, kui laps sellest asendist ära väsib (aga veel jorisema ei hakka). Samamoodi oskab ta paremini märgata lapse edusamme ja teab soovitada, millal edasi liikuda ehk harjutused vastavad tunnis lapse oskustele. Näiteks teeme nuudliga harjutust (basseinis ringiratast kõndimine, laps nuudlile toetumas) juba teistmoodi. Kui varem on nuudel olnud nii vanema kui lapse kaenla alt läbi ja lapse selg vastu vanema rinda/kõhtu toetatud, siis nüüd on laps üksi pooleks murtud nuudli keskel, nuudel ise aga vanema ühel küljel. Lapse käed on ikka üle nuudli, vanema käed teda nuudlil vaid turvamas. Laps on selles asendis vabam kui enne. Ja oi, kuidas see uus harjutus Mürakarule juba esimesel korral meeldis, ta hakkas kohe jalgadega siputama ja lõi vahepeal kätega vastu veepinda, nii et vett lendas igas suunas, endal nägu naerul..
Iga ujumistunni lõpus antakse meile u 10 minutit n-ö mänguaega, mil võime Mürakaruga niisama vees hullata. Selle ajal teeme alati ka sukeldumist, mis vahel on poisile käkitegu, teinekord tõmbab aga suunurgad allapoole. Mees on teda siis alati pisut vees hüpitanud, et ta maha rahuneks. Ühel korral hüplesin ta ees pulli pärast kaasa ja Mürakaru hakkas suurest rõõmust lausa kilkama (sel ajal tegi ta seda igapäevaselt veel haruharva). Seega meil n-ö lõpuharjutus teada, millega basseinist heatujuliselt välja tulla.
Pispiiga, 4k+
Meil ei ole õnneks nii pikka pausi ujumistundidesse sisse jäänud nagu Mürakarul, kuid mõni nädalake pidime haiguste tõttu puuduma meiegi. Õnneks ei olnud Pisipiiga vette suhtumises mingit erinevust märgata. Endiselt meeldib talle kõige enam kõhuli ujumine. Sukeldumised on ka ilma suurema kisa-kärata möödunud. Viimases tunnis õpetas treener hea triki sukeldumiseks – kui beebile enne sukeldumist õrnalt näkku puhuda, siis ta hoiab hinge kinni. Mulle see variant täitsa meeldis. “Sukeldu!” hüüdmine ei istu meile eriti.
Sukeldume kas nii, et beebi on enda ees ja laseme siis horisontaalselt vee alt läbi. Või paneme basseini ääres toru peale istuma (ise toetame ikka) ja tõmbame vee alt läbi. Piiga on üllatavalt tubli, peale enamud sukeldumisi vaatab lihtsalt imestunult ringi ja veidi maigutab suud ja silmi. Saime treenerilt kiita ka, et mõlemad lapsed tunnevad end vees ülivabalt ja näha, et neile kohe sobib see keskkond.
Meil on seni ainuke abivahend olnud väike ujumislaud, mille oleme Pisipiigale rinna alla pannud ja siis sedasi ujutanud. Mitte, et ta ise sellest kinni hoiaks 🙂 Tal on nüüd üldse chillimise komme tulnud, parema meelega vahiks ringi ja sügaks samal ajal oma igemeid.
Mulle meeldis poos, mille viimane kord õppisime kui hoiad last reitest nagu istuvas asendis (või teine paralleel – nagu pissitaks). Siis peab laps tööd tegema, et tasakaalu hoida, samas puhkab neid seljalihaseid, mis kõhuli ujudes pinges on.
Tirts, 2,5a+
Väike nuudel on endiselt hitt ja lemmik abivahend. Sellega on ta saavutanud basseinis täieliku iseseisvuse. Mõnikord kui mulle tundub, et tõmbas palju vett kurku ja tahan teda toetada, siis ta tõukab mu ise eemale, et ma aidata ei saaks.
Teine asi, mida nad isaga palju teevad, on seljas ujumine. Nii nad siis ujuvad, Tirts isa seljas ja sukelduvad ja tulevad pinnale ja sukelduvad… Bassein on küll lühike, kuid 2-3 korda jõuavad ühe pikkuse jooksul vee all ära käia küll. Allolev pilt on tehtud novembris, hiljem ei ole mul õnnestunud fotokat kaasa võtta. Kvaliteet ei ole kahjuks kiita – valgustingimused on kehvad ja välku ei taha kasutada. Pildil on hetk enne pinnale tõusmist. Tirts tabab seda rütmi päris hästi ja üldse ei läkasta peale sukeldumist.
Tirts on hakanud huvi üles näitama mullide tegemise vastu, nii et seda harjutame nüüd ka. Tal on küll raske aru saada, et õhku tuleb sisse hingata vee peal, mitte all, kuid mõnikord tal see õnnestub ja siis on rõõmu palju.
Lugesin just hiljuti Päästeameti Veeohutuspäevast, kus oli juttu ka märgiujumisest. Seal on vaja ujuda ilma abivahenditeta. Nii et esimese märgi saamiseni on meil ikka üksjagu harjutamist, sest hetkel Tirts nuudlist veel ei loobu.
Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
