25 võimalust, kuidas asendada tühi kiitus “tubli laps!”

Kuigi ma olen miljon korda lugenud, et last ei tohiks asjatult kiita ja “Tubli laps!” on tühi sõnakõlks, siiski lipsab see väljend mul ikka aegajalt üle huulte. Mõnikord lihtsalt ei tule midagi targemat pähe! 

Hiljuti sattusin heale lugemisele – 25 alternatives to “Good Job!”, kus on toodud näiteid, kuidas teisiti öelda võiks. Peamiselt tekib mul segadus siis kui Tirts mulle oma joonistusi näitab. Mida ma talle siis vastan? Oi kui ilus? Iga kord?? Suurema lapsega ehk saaks arutada, mis on pildil. Aga 3-aastane läheb selle küsimuse peale ainult segadusse – “Eeee… eee… see on… eee…eeee… autotee!”. Nii ma siis proovingi kirjeldada, mida ma näen: “Ahaa, sa joonistasid punase pliiatsiga.” Või kui Tirts loovutab mingi asja pisiõele: “Vaata, kui hea meel tal selle üle on!”. Kui ma palun tal õe mähkme prügikasti viia, siis  mitte ei kiida teda, vaid tänan. Eriti suure tänukõne pean ma siis kui ta on suutnud terve Pisipiiga toitmise aja vaikselt kõrval istuda ja mitte segada :)

Väga hästi võtab kiituse ja premeerimise teema Montessori filosoofiast lähtuvalt kokku artikkel “Montessori approach to praise”. Kuidas kiituse asemel kasutada julgustamist: “Montessori Philosophy: Praise vs Encouragement”. Muidugi ei ole tühja kiituse taunimine omane ainult Montessori filosoofiale, vaid selleteemalisi artikleid võib leida pea igast kasvatusteemalisest raamatust või ajakirjast :)

Kuidas teie last tunnustate ja milline sõnastus on eriti mõjuv olnud?

Aitäh lugemast!
Eveli

Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti. 

14 thoughts on “25 võimalust, kuidas asendada tühi kiitus “tubli laps!”

  1. Anneli says:

    Mul küll lapsi pole aga olen lasteaiaõpetaja ja olen ka veendumusel, et kiita tuleks tegu, mitte last. (samamoodi ka laitusega, mitte laps pole paha vaid tema tegu oli paha). Lapsi ei tohiks sildistada, et vot tublid lapsed ja halvad lapsed. Alati üritan ikka tegu kiita, et nii hästi sõid kõik pudru ära või nii korralikult panid kõik mänguasjad ära.

  2. Lehti says:

    Mind häirib ennast nii kohutavalt, kui ma vahel tahan, et mu laps midagi teeks ja ma alustan lauset “Ole hea laps,…” ! Ta ongi ju hea laps, oma eakohaste krutskitega ja maailma avastamise rõõmudega. Nii, et igakord, kui mul on jälle üle huulte lipsanud “Ole hea laps…” siis mõtlen, et pean selle lause endast kiiremas korras välja juurima.

  3. Maarja says:

    Seda vahet teen ma kindlasti, et ei enda last ega teiste lapsi ma halbadeks lasteks ei nimeta, vaid laidan tegu ennast. K-le selgitan ka, et see tegu on selle või tolle pärast vale, ohtlik, ebaviisakas vms.Samas, kui ma järele mõtlen, siis olukorras, kus laps teeb midagi hästi, siis ma ikka kiidan teda ennast ja ma arvan, et kasutan tihti ka just seda lauset “Tubli laps“, aga ma püüan alati selgitada, mida kiidan ning samuti ka natuke julgustada, õpetada, kuidas järgmine kord näiteks võiks toimida, et tulemus samuti hea oleks. Kui ta on klotsid osavalt kokku ladunud, kiidan teda osavaks. Kui ta näeb mahakukkunud niidijupis ja seal kõrval lebavas nööbis ämbliku päikese käes, kiidan tema leidlikust ning selgitan, et tegelikult on tegemist niidi ja nööbiga. Remargi korras ütlen, et mulle kohutavalt meeldib, kui laps näeb tavalistes asjades mingeid omi asju. Nendel hetkedel saan aru, kui kinniste silmadega ma ise maailmas ringi käin: mõõdulint ongi ainult mõõdulint ja mitte madu-uss, mänguautole pealepandud jäätisepulk on mänguautole peale pandud jäätisepulk ja mitte lennu-auto, millega saab kõrgel-kõrgel lennata, aias lebavad kivid on lihtsalt kivid ja mitte issi-kivi, emme-kivi ja tita-kivi, kes lähevad kõik koos mänguväljakule jne.

    Samuti püüa teda tänada ja tema panust tunnustada. Kui ta enda järel kenasti ära koristab või mul midagi teha aitab, siis alati tänan teda abi eest ja ütlen, et koos läks tegemine palju kiiremini, meeldivamalt, lõbusamalt vms. Üldse püüan last – nagu ka meest ja koera 😀 – kiita ja julgustada täpselt nii nagu ma ise ootan, et mind kiidetaks ja tunnustataks. Ma ju ise ka ootan igal õhtul, et õhtusöögi eest aitäh öeldaks, mitte seda iseenesest ei võetaks. Ma üldse usun, et koduseintevahel peab olema sellist tingimusteta ahviarmastust, palju häid sõnu ja üksteise tunnustamist, seda nii suurte kui väikeste puhul. Noh, ja sinna sekka siis kindlasti killukese eluterve enesekriitikameele kasvatamist. 😀

    Mida ma aga püüan teadlikult teha, on piirata “ära“ kasutamist. Seda keelamist ja “äratamist“ tuleks päeva peale muidu vastikult palju. Olgem ausad, ma ise ei tahaks ka päeva nii mööda saata, et mind kogu aeg keelatakse. Niisiis: olukorras, kus K käitub valesti või on tema tegemised ohtlikud, ma ei keela teda otsesõnu, vaid selgitan, mis võib ühel või teisel juhul juhtuda või miks see käitumine ei ole õige. Kaheaastane on juba sedavõrd asjalik, et saab aru küll ja on kenasti võimeline õiget valest eraldama. “Ära“ kasutan vaid siis, kui tegemist on kiireloomuliste või väga selgelt vale käitumisega. Nt kui K püüaks mänguväljakul teiselt lapselt palli käest võtta, siis esmalt keelaksin teda ning alles seejärel selgitaksin.

    • mutukamoos says:

      Mul on vist ka selles mõttes vedanud, et Tirts on sellise temperamendiga laps, kellele saab asju ära seletada. Ja ta ei ole õnneks ka eriline piiride katsetaja olnud, mis pahandusi puudutab :) Ma püüan üldse võimalikult vähe keelata ja asjatuid piire mitte seada, et lapse loomulikku uudishimu mitte pärssida. Aga ilmselt aktiivsema lapsega päris nii ei saaks ja piirid peavad rangemad olema.

      See on jah nii vahva, kuidas nad suudavad olemasolevate asjadega sellise mängumaailma püsti panna, et ainult vaata ja imesta. Kui võileiva peal ei olegi soolalõhe, vaid liblikas, jne :)

    • Maarja says:

      Minu silma jäi kriipima see “selgitan, et tegelikult on tegemist niidi ja nööbiga”. Ära selgita! :) Las nii väike laps elab muinasjutumaailmas! Kui emmed peavad vajalikuks lapsele “päris” teadmisi anda sellest, kuidas asjad “tegelikult” on, saab selle ju väga edukalt lapse mängu ja fantaasiaga kaasa minnes jutu sisse poetada. No näiteks selle sama niidi-nööbi näite puhul teemat edasi arendada ja nt öelda mingil sobival hetkel “see suur sinine nööp sobiks äkki kuuks ka, kui on öö ja ämblik magab” või et “jah, see niit on ju täitsa päris ämbliku värvi ka” jne jne.
      Seda, mida tehakse niidi, mida nööbiga, saab laps ükskord teada niikuinii. Aga oskust näha mõõdulindis madu-ussi ja teeäärsetes kivides perekonda ei saa hiljem kohustuslikus korras kooliaines “Fantaasiaõpetus” külge pookida :DDD

  4. annikagofton says:

    Kas sa sel teemal teist postitust ei taha teha, neile kes ei taha inglise keelseid linke lugeda, aga tahaks aru saada peamistele põhjustele miks tühi kiitus pole hea . jne. Ma olen nii palju viimasel ajal selle kohta lugenud. Eesti keelset infot eriti pole. Eks ma olen vaikselt endale ka selgeks teinud. Aga siis püüdsin emale seletada ja jäin jänni :D. Ise mu ema on laste-kasvatus alal töötav inimene. räägib mulle et JA JA – kiida tegu mitte last. Ja siis kui mu plika end riidesse pani ise ” Vaata kui tubli tüdruk sa oled” :D. Oeh jah. mul on hetkel tunne et ma üksinda selle Good Job, Good Girl kiiituse vastane. sest no 98% kanadalastest kasutab seda iga päev . kogu aeg. Ma siis püüdsin leida artiklit ” kiitus on hea” . Ja mis google mulle vastu annab? 15 artiklit et ei ole hea :D.

    ma alla ei anna. aga inimesi muutma ei hakka. püüan üle saada sellest, et kõik kasutavad. ja ise olen üsna palju kasutanud tänamist ja lihtsalt ” sa tegid täitsa ise” jne. Kirjeldan olukorda. vahest lisan Wow juurde , kui miskit väga ägedat.

    • mutukamoos says:

      Ma olen tihti dilemma ees küll kui järjekordselt ingliskeelsele artiklile viitan. Täitsa usun, et paljude jaoks on see tühi viitamine, sest ei valda inglise keelt. Samas hetkel tunnen, et mul ei ole ressurssi tõlgete tegemiseks, sest see eeldab kas autoriga kontakti võtmist, et tõlkida või siis refereerimise puhul parajat toimetamise tööd. Ja nuh, peast ma neid asju ei kirjuta, kuigi tegelikult loen selle teema kohta pidevalt kuskilt ja sellest räägitakse palju. See siis selgitus, miks ma pigem viitan kui refereerin – lihtsam on :)

      Ma ise olen muidugi sama probleemi ees, et ei suuda ümbritsevate kõnepruugist välja juurida “tubli laps” stiilis kiitusi. Riivab kõrva, kuid ma väga ei virise (vanemat põlvkonda naljalt ümber ei õpeta) – seni, kuni ei tule “paha laps” ütlemisi. Ma üritasin veidi googeldada, et kas leian eesti keeles miskit sel teemal. Üks-ühele ei ole, kuid veidi on juttu siin:

      http://www.naisteleht.ee/node/5250

      http://www.mindsweeper.ee/2014/09/01/kuidas-me-oma-lastele-kiitmisega-karuteene-teeme/

      • annikagofton says:

        Täitsa usun et see on paras ette võtmine, et refereerida ja tõlkida. Aitähh artiklite eest. Selle Tubli laps välja juurimine on täitsa võimatu.

        http://vickihoefle.com/podcast-encouragement/

        Kuulasin seda Podcasti, räägib samal teemal. 10 minutit pikk. Mõnus kuulamine. Saatsin siis küsimuse selle Duck Tape Parenting raamatu autorile. Vastuse sain küll tema töötajalt, aga siiski ta ilmselt sama teadlik kõigest. Küsisin, et kui palju mõjutavad inimesed mu lapsi ja kui palju pere. Ja vastus oli et kui mina mehega tunnustame, suure kiituse asemel, siis see on ainus mis loeb. laps saab suuremaks ja tunneb ära mis on tühi kiitus, niisama suu soojaks õeldud, ja mis on päris mõttega tunnustus :). Hea oli seda lugeda, Sest mu üle-kiitev ämm vaatab lapsi vahest 3x nädalas!

        “Glad you enjoyed the podcast. I know it is difficult to ignore, but remember your mother-in-law is saying those things to your children with the best intentions. The best course is for you and your husband to focus on your relationship with your children, use encouragement and eliminate the praise. Kids enjoy this much more as they can be engaged and their brains are activated. The “good jobs” from their grandmother will go right over their heads – if you keep focused. Sometimes caregivers/grandparents catch on as they listen to the rich conversations between kids and encouraging parents – the good jobs fall flat and the child moves on and the praising adult is left with silence.”

        :)

        • mutukamoos says:

          Seda on tõesti lohutav lugeda. Ja kui nüüd järgi mõelda, siis ka loogiline, et ema-isa tunnustus on lapsele olulisim. Kuskilt on kõrvu jäänud see teises võtmes – kui löödud võib laps olla kui oma ema-isa ei märka.

  5. Eliisa says:

    Mul on mure hoopis mind kiitva lapsega ja ma tahaks nöu küsida. Me abikaasaga väldime võimalikult palju tühja kiitust ja sõnakõlkse stiilis “tubli laps” või “ole palun hea laps ja …”, kuid vahel harva ikka lipsab midagi sellist üle huulte. Küll aga kasutab väljendit “tubli” meie lapse kuueaastane tädi, meie tütar on 1a 9kuud. Ilmselgelt vaatab ta oma tädile alt üles ja sealt on nii mõnigi väljend tütre sõnavarasse tulnud, mis seal olema ei peaks. Aga viimased paar nädalat saan ma tütrelt iga asja eest kiita. Panen pintslitopsi vee, lõunasöögi lauale, aitan smuutikorki avada, no mida iganes ma teen, mis talle hetkel rõõmu valmistab, on tema reaktsiooniks plaksutamine ja “tubli emme!” Ma ei oska reageerida! Eks esimestel kordadel pakkus muidugi nalja ka, aga kas ja mida ma tegema peaks, et ta sellest väljendist loobuks. Ma olen proovinud peegeldamist, nt sul on köht tühi ja sul on hea meel, et me saame sööma hakata jne. Aga ta vastab siis ainult “jah, tubli emme!” Või ei olegi see tegelikult probleem, vaid mingi periood kõigil lastel ning möödub?

    • mutukamoos says:

      Ma usun küll, et see on mööduv nähtus. Meie peagi kolmene ka kiidab ennast tihti – ma ulatusin, ma olen nii tubli, ma olen nii suureks kasvanud jne. Samuti kiidab mind: “Tubli emme!”. Ma ei pööra sellele suurt tähelepanu.
      Ma ise näen suurimat ohtu ülekiitmises selles, et laps hakkab asju tegema selleks, et kiitust saada. Et kui ta märkab, et teatud tegevuste eest saab rohkem kiita kui teiste, siis ta hakkab kiituse saamiseks seda tegema. MIs oleks teatud juhtudel ju mugav ja hea – kes ei tahaks, et lapsed nt ise oma toa ära koristaks :) Mina aga tahan, et laps teeks asju sisemisest motivatsioonist, sest alati elus ei ole kiidukoori ümber. Rahulolu peaks tulema enda seest, mitte ümbritsevate kiidukoorist. Seega kui laps ise kiidab ennast või emmet, siis ma probleemi ei näe :)

Vasta Mare-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga