Räägime raamatutest. Ikka lasteraamatutest

raamat minu jalad

Pean piinlikkusega tunnistama, et need pildid ootavad juba pea aasta aega avaldamist. Kui aga lastega surmast rääkimise postituse all kujunes lugejatega välja vestlus erinevate sobilike lasteraamatute teemal ja Alice soovitas oma blogist raamatusoovitusi lugeda ja seda ma tegin ja asi lõppes mõrvaga mu rahakotis (loe: suure raamatutellimusega), siis tõdesin, et on ikka väga hea kui keegi võtab vaevaks kirjutada selliseid lasteraamatute tutvustusi, kus on ka sisust ja piltidest fotod tehtud. Veebist on puhtalt kaane ja lühikese poekirjelduse põhjal keeruline tellida. Ma luban, et kui meil ükskord see pakkimise ja kolimise faas mööda saab, siis teen ka meie raamatuvarudest sellised tutvustused :)

Aga nüüd piltidel olevast raamatust “Jalad”. Alice kirjutas ka oma blogis, et selliseid võiks eesti keeles rohkem olla. Võiks küll. Raamat käib ükshaaval läbi kõik jala osad, ka sellised nagu põlveõnnal. Minu arust ideaalne raamat 2-3-aastasele, kes alles laiendab oma sõnavara. Ma vanemate laste kohta ei oska hinnangut anda, kuid arvestades trükitähti, siis peaks olema sobilik ka lugema õppivale vanusele. Säär, reis ja põlveõnnal ongi liiga spetsiifiline 3-aastase jaoks ja Tirtsu sõnavaras ma neid veel märganud ei ole.

raamat minu jalad_2Ma soovitan Alice’i blogiga ka põhjallikumalt tutvuda. Alustuseks raamatusoovitused ja järgmiseks kohe Montessori teema (nad elavad Inglismaal ja tema tütar käis Montessori lasteaias). Kuna tema tütar on meie vanimast 2a vanem, siis sobivad Alice’ i raamatusoovitused meile imehästi, jõuab veel soodukaid peale passida jne.

Mõnusa kokkusattumisena sattusin eile peale rahakoti tühjendamist lugema artiklit “Raise a Reader from A to Z”,  mis mõjus inspireerivana ja ühtlasi leevendas mu süümepiinu, et kas meil ikka on nii palju raamatuid vaja. Tegemist on jälle ühe kõneterapisti blogiga.

Mutukamoosis varem lasteraamatute teemal:

Raamatud 1-aastasele. Meie pere lemmikud

Heade lasteraamatute soovitused. Lingikogu

Millised on teie laste lemmikud raamatud hetkel? Kas oskate soovitada head aimekirjandust koolieelikutele? Ja blogijad – kui ka teie blogis on juhtumisi mõni lasteraamatu tutvustus olemas, siis linkige julgelt siia ka! Aitäh juba ette! Jõulud ju tulemas ja igasugused kingivihjed on teretulnud 😉

Ma teen otsa lahti – meie 3-aastasele Tirtsule on hetkel lemmikuimad ettelugemisraamatud “Marta varbad” ja “Anna hambad”. Teksti pikkus on enamvähem selline, mille ta jaksab lõpuni kuulata (küll mitte veel alati) ja teemad väga asjassepuutuvad. Plussiks ongi see, et kuna on kirjutatud eestlanna poolt, siis kirjeldab see meie laste igapäevaelu paremini kui mõni tõlkeraamat.

Eveli

Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti. 

0 thoughts on “Räägime raamatutest. Ikka lasteraamatutest

  1. Alice says:

    Tead ma lisan siia veel seda, et minu arvates sellistele 2-3 ja veel ka vist 4 aastastele lastele tavaliselt meeldivad sellised raamatud mis on kuidagi nende enda igapäeva eluga seotud. Sellised lihtsad ja tavalised. Sellised kuhu nad oskavad ka ise ennast paigudata ja milles tuttavaid asju ära tunnevad. Ma ei mäleta enam kas ma seda oma blogis kunagi kirjutasin või ei. No näiteks see sama ‘MInu Jalad’ raamat. Üks asi on uued sõnad ja väljendid, aga raamat ju ise on nii lihtne ja samas nii haarva, sest iga laps leiab sealt midagi millega ta ennast seostada saab. Meil kõigil on ju jalad ja jalanõud. Kes meist ei oleks kukkunud ja plaastreid kasutanud, kõik lapsed ju jooksevad ja hüppavad ja jalutavad jne. Seega kui lapsele neid asju lugeda siis nad kohe teavad mida mingi asi tähendab ja mis tunne on kui joosta, hüpata, jalga ära lüüa jne :)
    Sama käib ka Epp Petrone ‘Marta Varbad’ raamatu kohta. Kõik on selline igapäevane ja lihtne. Ei mingit meeletud sisse juhatust, pikki iseloomustusi või kirjeldusi. Lihtsalt ja lühikeselt on lihtne ja ‘kodune’ jutt kirja pandud ja just sellepärast ongi need raamatud laste seas nii populaarsed.
    Kahjuks aga ei ole minu arvates Eestis palju selliseid lihtsaid eesti keelseid raamatuid mis sobiks just vanematele kahe aastastele ja kolmeaastastele lastele. Loodetavasti aga tuleb neid ajapikku juurde :)

    • mutukamoos says:

      Alice, täitsa nõus! Ma olen ka üritanud valida raamatuid selliste teemadega, mille puhul tean, et tal on selle vastu huvi ja oskab seostada oma eluga. Samas valin ka üksikuid selliseid, mille vastu tal huvi ei ole – nt tal ei ole suurt huvi autode ega koppade vastu, kuid mõni raamat meil ikka on, et aegajalt koos arutleda nendel teemadel. Ja ilmselt varsti tuleb meil printsessi teema (mulle tundub, et igal tüdrukul tuleb see iga vist? :)), siis arvatavasti hakkab meil olema palju selleteemalisi raamatuid, kuid üritan ikka vahele pista ka muid teemasid :)

  2. Katrina says:

    Väga hea artikkel, paneb ka mind raamatupoodi minema ja miskit ostma… ja mind huvitav hoopis see korvi taga olev sein… seal magnetitega loomad? kus neid saaks? :)

    • mutukamoos says:

      Aitäh! :)
      Tegemist on Melissa and Doug’i “Melissa & Doug Magnetic Animal Habitats Set” komplektiga, mille leidsime paar aastat tagasi Taibula leiunurgast. Praegu ma nende kodulehelt seda toodet enam ei leidnud ja mujal ei ole silma ka hakanud (pole muidugi ekstra otsinud ka). UK Amazonis ka ei olnud, USA omas on röögatu hinnaga. Usun, et kui selle tootenimega googeldada, võib vast kuskilt ikka leida…

  3. Mari says:

    Meil on kodus üks suur raamatuhuviline. Ilmselt üks põhjuseks on ikka see, et mulle endale väga raamatud meeldivad, teiseks kindlasti see, et oleme juba pikka aega raamatuid õhtuti ette lugenud. Praegu on suurimad lemmikud “Lohe Zog” “Grüffel” ja ” Nõialuud” need on Julia Donaldsoni raamatud , pisut luulevormis kuid mõnusate kordustega ja väga toredate piltidega, mis teevad selle raamatu meie 3a plikale väga atraktiivseks. Neid kolme oleme me juba niipalju lugenud, et ta oskab neid pilte vaadates peast rääkida. “Marta varbad” ja “Laura lood” on meil ka läbi loetud ja ka need on talle väga meeldinud. Eriti muidugi meeldis talle “marta varvaste” juures see, et tema nimi ka Marta ja nagu oleks temast kirjutatud. Eesti klassikad “Sipsik” ja “Pilleriini Lood” on ka need mida ta armastab (tükkaega otsisin, et leida viimase raamatu originaal kujunudsega varianti.. minumeelest uus on ikka väga kole aga võibolla lihtsalt viga selles et mul oma lapsepõlve üks lemmikutest see raamat just nende piltide pärast olnud.) Veel on hästi popid meil “Bruno lood” ja “Sinivant läheb lasteaeda” . “kuula, kuula” ja “Molly” ning sari “Minu tunded” on need raamatud mida me oleme ka palju lugenud ja nendel teemadel vestelnud ja arutlenud. Viimasest sarjast on meil ainult “Headus” puudu ja see on kahjuks läbimüüdud aga hoian silmad lahti. Mulle meeldib selle sarja juures eriti lapsevanemale mõeldud osa, kuidas lapsega antud teemal vestlust juhtida ja kuidas nendesse teemadesse süveneda. Aga raamatupoodides on veel nii palju imeilusaid ja toredaid raamatid mida tahaks osta ja lugeda :) peaks vaid raamaturiiul ja rahakott vastu sellele kõigele.

    • mutukamoos says:

      Mari, aitäh vihjete eest! Nii mõnigi pealkiri oli mu jaoks uus…
      Meil on “Minu tunded” sarjast just “Headus” olemas ja Tirtsule väga meeldib see raamat. Ka see, et pildid on tekstuursed, saame juurde kommenteerida, mis on pehme ja mis mitte.
      Pille-Riini lood on selline raamat, mis mul mõnda aega meeles mõlkunud, kuid arvasin, et ehk veel vara. Mäletan, et see oli minu üks lemmikutest lapsepõlves :) Siis küll plaadi pealt.

  4. Rael olen. says:

    Meil neiu on väga usin kuulaja ja kaasarääkija raamatute suhtes olnud algusest peale. Üks kord enne teist eluaastat võtsin aega, kui kaua ta jaksab järjest lugusid kuulata, ja minul sai võhm pärast 40 minutit kõva häälega lugemist otsa.

    Esimesed raamatud olid need samad siin juba mainitud Epp Petrone kirjutatud varvaste ja hammaste lood. Samamoodi meeldivad talle Petrone “Kust tuli pilv?” ja “Siis, kui seened veel rääkisid”.
    Ja ma üldse ei tea, mitu korda edasi ja tagasi ja lihtsalt üksikuid lugusid oleme me “Jip ja Jannekest” lugenud. Ma arvan, et vahepeal oli 6 kuud, kui me ainult seda raamatut lugesimegi.
    Meil on kõik raamatud algusest peale olnud lapsele kättesaadavad. Need suuremate laste omad ka, mis me alguses arvasime, et hakkab lugema siis, kui on 6 või nii. Nüüd aga neljasena oleme peaaegu kõik läbi käinud. Ei tasu neid lapsi siin alahinnata ühti. Eks ikka on rebimist ja nüüd teise lapsega ka paar julgemat pliiatsijoonistust ette tulnud, aga üldiselt elavad kõik raamatud väga mõnusalt.
    Ja toda Valliku jalgade raamatut loeb meie nelja-aastane juba ise kahe-aastasele ette. Päris palju raamatuid on tal lihtsalt peas, aga nii nad teevad vist kõik mingi aeg. Vallikul on Roosi raamat ka, mis klassikalisest peremudelist välja on kirjutatud. Pole vist palju neid üksikvanemaga lasteraamatuid. Ja Aidi Valliku Manni raamat on ka väga mõnus. Sealt seest saab tegelaskujudega ampelmannid välja lõigata ja neid meisterdada ja raamatu keskmistest lehtedest jääb järgi kuusepuu. Väga mõnusalt välja mõeldud kujundustrikk.
    Pille-Riin on ka juba riiulis, Sipsik ja Karu-Aabits ja Lindgreni Bullerby ja Vahtramäe Emil, Lärmisepa tänava Lota ja teised on sügaval südames.

    Üldiselt me toome vist uut lastekirjandust päris palju koju elama. Ja püüame hoida Eesti autorite poole.
    Viimase aja lemmikumad on:
    Päike läheb puhkusele. (Nii ilus ja armas on seda lugeda.)
    Leemuripoeg Ville teeb sääred. (Neil on Valliku jalgade raamatuga sama illustraator.)
    Kaka ja kevad.
    Lotte raamatud. ( Muidugi on need multikate moodi, aga täitsa põnev on neid nii ka lugeda. Pole üldse üks-ühele ja tekstid on mahlakad. )
    Lift. (Uus ja naljakas.)
    Kiisu reisib. (Kassi raamatuid on meil kodus tegelikult kohe hulgi. Neiul on endal suured tunded kasside suhtes ja nii mõnelgi korral, et mitte öelda kogu aeg, arvab, et ta on südames tegelikult kass.)
    Kui ma oleksin vanaisa. (Nii ilus ja mulle endale ka naljakas lugeda.)
    Rändav kassiemme. (Pildid on nii ilusad. Mulle on endale alati väga oluline pildikeel ja selle pärast on mul hea meel, et kodumaal nii ilusaid raamatuid tehakse.)
    “Loen ise” sari on ka päris mõnus. Eriti “Unelinnu pesa”.

    Tegelikult oleks palju veel siia edasi kirjutada, aga neid julgen küll soovitada. Ei peagi alati päriselt ju koju tooma. Meie hakkasime lapsega raamatukogus käima – natuke pärast seda, kui ta sai aastaseks. Tartu Lutsu raamatukogus on päris palju selliseid väiksemate inimeste raamatud, kus on kohe näha, et emad kodus ja töötajad on pidanud pärast põhjalikku lugemist põhjaliku teipimistööd pidanud tegema. Ja hiljem Haapsalu lasteraamatukogu võitis kogu meie pere südame. Praegu oleme pesakonnaga Ljubljanas ja siia oleme kaasa toonud umbes poolteist meetrit lasteraamatuid. Loodame, et praeguseks piisab.

    Lastega on nii hea lugeda. Koos või igaüks oma raamatut. Neljane loeb ja kahene loeb. (Kui seda saab nüüd lugemiseks arvata.) Aga tore on koos raamatuid lapata. Abikaasa on lastele muidugi beebieas igasugu asju ette lugenud. Inglise keeles on töömaterjale ja finantsanalüüse. Vanaisa luges last hoides kõva häälega “Hõbevalget”. Mõnikord on lugemine ise sama tähtis, kui teksti sisu.

    Lastele kingiti Tähekese tellimus ja see on ka päris tore. Luule ja proosa ja kõik hästi värske.

    Ja tänases Ringvaates oli ka üks lugu lastest ja lugemisest.

    Nüüd jäin jälle lobisema. Olen Sinu blogi nii kaua lihtsalt vaikselt lugenud ja väga mõnus on. Aitäh.

    • mutukamoos says:

      Rael, aitäh põhjalike soovituste eest! Mul on lobisemiste üle ainult hea meel! Täiendan vaikselt oma soovide nimekirja :) See on hea meeldetuletus, et lapsi ei tasu alahinnata. Näiteks Jip ja Janneke on mul ammu valmis ostetud, kuid panin kõrvale, et liiga vara veel. Nüüd sinu juttu lugedes tundub, et võiks juba katsetada küll!

      Tirts loeb meil üksinda lehitsedes raamatuid nii, et kõva häälega seletab, mis pildil on. Nii armas on kõrvalt kuulata :)

Vasta Alice-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga