Täiuslik lumemees
Autor: Preston McDaniels
Kirjastus: Tiritamm, 2008
Ettevaatust edasilugemisega, ma räägin jälle lõpu ära 🙂
Esmapilgul meeldisid mulle selle raamatu pildid ja ilmselt see oli ka põhjus, miks ma ta kunagi ostnud olin. Tegemist on jälle veidi teistsugusema joonistuskäekirjaga. Lugu ise tundub algul selline klassikaliselt südamlik ja veidi lihtsa moraaliga – ole aga lahke ja jaga kõik, mis sul hinge taga ja püüa üle saada hilisematest kahetsustest (lumemees jagab möödujatele küll porgandi oma ninast, küll torukübara).
Minule aga läks raamat hinge sel hetkel kui mõistsin, mis sai sest vaesest tüdrukust, kes palus lumemehelt endale soojendamiseks söetükke. Nimelt sattus lumemees peale ära sulamist taevasse pilvede kohale ja kohtas seal taas seda väikest tüdrukut. Mulle meenusid kohe mu lapsepõlveraamatud “Hõbeuisud” ja “Cosette”, kus oli ka palju vaesusest juttu ja süda läks nii härdaks. Surma teema on lumemehe raamatus nii peenelt sisse toodud, et last see ära ei ehmata, samas annab võimaluse sel teemal rääkida. Samuti sel teemal, mida arvavad erinevad inimesed sellest, mis saab pärast surma. Jällegi on tegemist nö eatu raamatuga, mis igal aastal avab endas uusi kihte, mille üle lapsega arutleda.
Kuna raamat on ilmunud päris ammu, siis tavapoest seda enam ei leiagi. Apollo veebipoes on ta hetkel alla eurose hinnaga müügil.
Eveli
Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
Aitäh raamatusoovituste eest, olen tänu sinule juba kümmekond raamatut lastele soetanud ja enamus neist on väikestele meeldinud. Seda raamatut pole ma veel jõudnud ette lugeda, aga ise lugesin küll juba läbi. Nagu ütlesid- see jutt annab hea tõuke lastega mitmel olulisel teemal vestelda.
Joonistaja käekiri oli tõesti omapärane, arvatavasti tunneks selle ka teistes raamatutes ära, aga mind hakkas väga häirima üks detail paari pildi peal. Nimelt väikese tüdruku nägu, mis peaks jutu järgi olema armas, on seda ainult kahel esimesel pidil. Seal pildil aga, kus tüdruk kallistab lumemeest, näeb piiga lausa hirmuäratav välja, justkui poleks tal silmamune. Viimasel pildil, kui ta juba taevas on, pea kohal nimbus, ja peaks lumemehele armsasti naeratama, on ta nägu aga täielikus vastuolus kirjeldatuga- ilme on õel, salakaval, altkulmu piidlev. Minu jaoks rikkusid need kaks ebaõnnestunud pilti raamatu meeleolu märkimisväärselt.
Huvitav, kuidas ma ise neid detaile tähele ei pannud. Vaatasin täna raamatukalendrit pakkides selle raamatu ka üle ja tõesti, viimasel pildil on lapse näoilme ebaõnnestunud. Samas, mind see ei häiri, sest ei osanudki seda varem tähele panna. Lapse kogu muu olek on nii räsitud ja minu pilk kinnitus pigem sinna. Vaatan, kas lapsed panevad tähele kui kalendrist see raamat ilmub…