Kuidas vältida mänguasjadest tüdinemist ja pidevalt uute ostmist

kuidas roteerida mänguasju

Mida teha kui mängunurk upub asjadesse ja samas laps nendega ei mängi? Osta uued, sest ta on neist tüdinenud? Pakkida kokku ja nentida, et minu laps ei mängi mänguasjadega? Kuigi ma olen 100% nõus, et päris asjadega on ka väga hea ja arendav mängida, siis hetkel ma sellel nüansil ei peatu vaid kirjutan mänguasjade roteerimisest.

Kui lapsel on korraga saadaval kõik tema mänguasjad, on ülestimulatsioon kerge tekkima. Valikuid on palju ja laps tormab ühe asja juurest teise juurde, ilma ühegagi korralikult mängimata.

Ma olen nüüd mõnda aega praktiseerinud mänguasjade roteerimist. See tähendab, et lõviosa mänguasjadest on kastidesse silma alt ära pandud ja väljas mängimiseks on väike osa.

Milleks on roteerimine hea?

  • Kui korraga on saadaval väike valik mänguasju, mängib laps nendega mõtestatumalt, ühe asjaga kauem ja korduvalt. Selleks, et omandada uusi oskusi, on kordamine ülioluline!
  • Vähem koristamist. Kui meil on korraga väljas liiga palju väikeste tükkidega mänguasju, siis on õige ruttu tekkimas olukord, kus tekib emotsioon, et paneks nad kõik ära, sest kogu elamine on vidinaid täis. Ühte-kahte sellist mängu me jõuame hallata.
  • Igavus ei teki nii kergelt. Kui mänguasi on mõned nädalad silma alt ära olnud, mõjub ta uue ja huvitavana. Iga kord kui mõne vana “uue” asja välja toon, märkan ma, kuidas lapsed sellega teistmoodi mängivad. Sest nad on vahepeal juurde õppinud ja arenenud.
  • Hädaabi variant. Mõnikord on vaja lapsed tegevuses hoida. No lihtsalt on vaja midagi kiirelt ära teha ja ei saa vahepeal igavlevaid-tülitsevaid lapsi lahutamas käia. Ma olen siis ühe rotatsioonikasti keset tuba tõstnud ja lasknud neil avastada. Hiljuti just oli selline juhus, kus oli vaja üks pikem telefonikõne ilma segamata teha ja toimis!

Roteerimist saab teha:

a) Kindla perioodi takka (näiteks mõne nädalaste intervallidega või kord kuus) ja vahetada korraga välja kõik mänguasjad.

b) Jooksvalt. Kuna ma ei ole väga süsteemne inimene, siis kord kuus mul pole meeles kogu kraami välja vahetada. Aga ma roteerin asju jooksvalt – kui märkan, et mõne asjaga ei ole pikemat aega mängitud, siis vahetan selle välja. Peidust toodud mänguasjal on jälle uue asja fenomen ja leiab enamasti kohe rakendust. Kui ta ei leia rakendust, mida juhtub enamasti teatud kindlaid oskusi nõudvate mänguasjadega, siis ei ole laps selle asjaga mängimiseks veel valmis (nt peenmotoorika pole nii arenenud) ja proovin mõne kuu pärast uuesti.

Kuidas korraldada roteerimist?

  1. Alusta suurpuhastusest. Anna ära lelud, millest laps on välja kasvanud (nt kõik beebimänguasjad). Viska ära katkised ja puuduvate tükkidega asjad (parem oleks muidugi kui need kergesti purunevad asjad üldse koju teed ei leiakski… aga kahjuks juhtub seda meil kõigil).
  2. Kategoriseeri ja jälgi, et kogu aeg oleks väljas iga kategooria esindaja (kateooriatest kirjutan allpool).
  3. Koosta komplektid, kus igast kategooriast on nt 3 mänguasja.
  4. Roteeri komplekte – üks on väljas ja teised silma alt ära. Vali ise intervall, millal vahetada.

Kui on mõni mänguasi, mida laps väga armastab ja mängib igapäevaselt, siis neid ei tasu rotatsiooni panna. Mõnel lapsel on selleks autod, teisel Legod, meil on hetkel Tirtsul ponid ja Pisipiigal nukumaja nukud. Need on kogu aeg väljas.

Millistesse kateGooriatesse jagada?

Mulle meeldis The Little Stories juhend, mille alusel mänguasju liigitada ja olen sellest ka oma laste puhul lähtunud. See juhend on üldiselt ka hea, et vaadata, et lapsel oleks igakülgselt arendavad mänguasjad, mitte kõik väga ühte teemasse. Toon siin lühidalt põhimõtted:

  1. Mänguasjad ajule – soodustavad kognitiivset arengut ja lihvivad peenmotoorikat. Nt pusled, meisterdustarbed (käärid, kriidid jne), sorteerimismängud, konstruktorid.
  2. Liikumismänguasjad – soodustavad üldmotoorika arengut. Nt kiiged, rattad, pallid, muusikariistad.
  3. Rollimänguasjad – soodustavad sotsiaalset, emotsionaalset ja keele arengut. Nt mänguköök, nukumaja, nukud, autod (ja kõikide eelnevate gruppide lisavarustus), kostüümid.

Mainitud blogi autor soovitab valida igast kategooriast 3 asja, see teeb koku 9 asja, millega laps mängib. Ma ei ole seni neist numbritest veel kinni pidanud, kuigi see ilmselt annaks parema efekti, sest ma kipun ikka mõnda asja lisaks panema, sest kõik tunduvad nii “kasulikud”. Pean veel endaga tööd tegema :)

Eksponeeri mänguasju atraktiivselt

Kõige paremini saab laps oma leludest ülevaate kui nad on välja pandud nii, et ta näeb neid kõiki. Selleks sobib ideaalselt nö Montessori süsteem, kus tegevused (mänguasjad) on madalatel riiulitel kandikutel ja korvikestes, lapse silmade kõrgusel ja teemade kaupa. Igal asjal on oma koht ja laps ka teab, kus on asja koht. Riiulite näite leiad meie mängunurga tutvustusest.

Kui mänguasjad on kõik koos segamini ühes suures kastis, siis on lapsel raskem leida omale huvipakkuvat tegevust ja on soodsam pinnas “viskan-kõik-välja” tegevusele.

Vaata roteerimise näiteid:

  • näide 1, nõu jagab 4 lapse ema (U.S.A)
  • näide 2, siin on ka veel mõned kriteeriumid, millest lähtuda mänguasjade kategooriatesse jagamisel
  • näide 3, eesti keeles ja Alice kirjutab Playmobili ladustamisest
  • näide 4, ehtne Montessori koduõppe tuba (Austraalia)

Kõike seda tasub teha laste uneajal. Olen paaril korral otsustanud roteerimist teha nende nähes ja tulemuseks on see, et kõik asju on “vaja” ja ei saa ühtegi ära panna. Küll aga ei ole meil kunagi olnud probleemi, kui nad ärkavad ja märkavad, et ma olen asjad ära vahetanud. Nad on alati väga elevil uusi asju uurides. Ma enamasti vahetan välja need asjad, mis on nagunii puutumatuna seisnud.

Kindlasti on lihtsam mänguasju majandada kui neid on vähem. Seepärast soovitan näide 1 artikli läbi lugeda, seal lõpus olid päris head soovitused, mis vigu mänguasjade valikul mitte teha. Ma ise ei ole veel selles faasis, et suudaks mitte nostalgitseda või soodsaid leide endast maha jätta.

Loe lisaks mänguasjadest:

Millised on arendavad mänguasjad?

Odav või kallis mänguasi – kumba valida?

Järgmises postituses kirjutan lähemalt, kuidas mul see ladustamine ja roteerimine korraldatud on. Kuidas teil kodus lood, kas mänguasjad võtavad võimust või tunnete, et olukord on kontrolli all? Kuidas saite kontrolli alla? :)

Eveli

Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.

 

11 thoughts on “Kuidas vältida mänguasjadest tüdinemist ja pidevalt uute ostmist

  1. Kristiina says:

    Meil on juba see süsteem nö sisse juurutatud, et vahetan aeg-ajalt mänguasju, just nii, et tõstan osad silma alt kolikambrisse ja teised asemele. Või vahel ma isegi ei tõsta midagi asemele, sest neid asju tundub ikka palju. Tänu sellele postitusele vaatan ma nüüd ka kriitilisema pilguga üle nende toa. Kõige suurem segadus ongi tavaliselt neil köögis – olen ikka ostnud vanakraamist väikeseid taldrikuid ja kausse mängimiseks aga tegelikult ongi neid juba liiga palju. Kui kõike eraldi vaadata, siis nagu ei tundu palju, samas kokkuvõttes ikka on küll.
    Veel häirib mind, et meil pole häid madalaid riiuleid, ja kuna nad hetkel veel, enne ülemise korruse valmimist ka magavad seal mängutoas, siis ongi seda seina ruumi üsna vähe. Aga varsti saavad vähemalt nari ja see juba annab ühe voodi võrra ruumi juurde ja siis jälle lihtsam asju organiseerida. Sest ma olen samuti seda kogenud, et kui asjad on lahtiselt silma all, mängitakse tõesti nendega palju, v.a. Legod, mis leitakse ka siis üles, kui kast on voodi all peidus.
    Ma väga tahaks neile panna silma alla ka kivikesi, kastanimune ja puidust kuulikesi aga pisem paneb neid suhu. Ma pole näinud sellist last varem – tal käivad kõik asjad suhu 😀 varsti saab ju kolmeseks…Aga eks peab seni neid kõrgemal hoidma.
    Eveli, tahtsin veel küsida koristamise kohta. Kas teete seda alati koos peale konkreetse mängu lõppemist või pigem õhtul enne magamaminekut? Meil praegu on nii ja naa, eriti hästi töötab see, kui pakkuda variante, et üks korjab kokku kõik kollased lego klotsid, teine punased, kolmas (ehk mina tavaliselt) sinised jne. Kui aga on mitu mängu korraga välja võetud, on koristamine vaevalisem . See on muidugi veel täitsa eraldi teema 😀

    • mutukamoos says:

      Oeh, koristamine :) Raske teema. Teoorias olen tugev, praktikas nõrk. Ma ise ka ei suuda head eeskuju näidata, sest asjadel lihtsalt pole oma kohta ja ootan pikisilmi, et remont saaks valmis ja leiaks igale asjale oma koha. Laste asjadega on meil samad probleemid, et pole piisavalt riiulipinda ja ma pidevalt leiutan, kuidas oleks parem, et ühtpidi oleks asjad kättesaadavad ja teistpidi, et neil oleks ka koht. Kohe, kui panen riiulis nt kaks asja üksteise peale, siis neid ei panda enam tähele. Meil mõnikord juhtub, et lapsed lähevad magama ilma tuba koristamata. Põhjused on erinevad, aga mõnikord see väsimus (ja sellest tulenev nutt) tuleb nii äkki, et siis ma küll enam koristamist ei nõua vaid vaatan, et saaks kiirelt pestud ja magama. Tirts koristab juba päris ilusti, piisab minu ütlemisest. Mõnikord ainult posserdab, et nii palju asju on ja tema küll üksi ei jaksa :) Siis teeme koos. Mõnikord aitab võidukoristamine, “kes saab enne”. Õnneks ta veel ei saa aru, et “ennet” on raske määrata kui mõlemad sama asja koristavad. Pisipiiga ignoreerib mind sajaga ja ma ei ole pilli lõhki ajanud ka. Ka Tirts oli selles vanuses tõrges ja ma ei hakanud oma närve kulutama. Nii on need asjad meil. Ma ise arvan, et mitte kõige ideaalsemad ja kindlasti ei tasu meist eeskuju võtta. Ma olen lihtsalt ise ka üks paras segaduse tekitaja oma saja poolelioleva projektiga.
      Nii palju ma olen nõudnud, et lauamängud, pusled ja nt mõned peenmotoorika komplektid korjataks kohe peale mängimist kokku, et detailid kaduma ei läheks. Aga rollimänguasjad on enamasti mööda elamist laiali ja siis õhtul käime üle, kui jõuame. Värvimist ja meisterdamisi ma ei korja kohe kokku, sest eriti just Pisipiiga puhul on näha, et ta kannatus on üürike, samas poole tunni pärast soovib tegevust korrata.

  2. Toadraakon says:

    Meil on üpris sarnaselt, kindlasti paljus tänu sinu blogi varasematele postitustele, aga kindlasti ka seepärast, et nii toimib hästi. Ka mina ei järgi kõike sajaprotsendiliselt, aga üldiselt pean oma põhimõtetest kinni.
    Asja juures on ka üks aga. Meil on kodus koer, kes armastab närida. Näiteks legosid ja seega hoiame neid ikkagi kinnises kastis, samuti puust klotse ning puust rongikomplekti. Teised asjad on enamjaolt lahtiselt. Ja täpselt nii ongi, et need kinnistest kastides (olgugi, et läbipaistvatest või legopiltidega) mänguasjad ei satu iseseisvalt tema mängude rituaali. Ja asi ei ole selles, et teda need ei huvitaks, kui ma nad ise välja võtan, siis ta mängib nendega väga meeleldi. Aga muul ajal unustab nad ära. Kõikide lahtiselt olevate asjadega mängib pidevalt.
    Ja jätkuvalt kiidan ka mänguasjade “proovi” äraandmist ehk siis asjad, mille ära andmises ma kindel ei ole, panen prooviks pööningule eraldi kasti ja siis mõne nädala pärast vaatan kas tahtsin neid ikkagi ära anda või mitte.

    • mutukamoos says:

      Sa oled väga tubli kui suudad niimoodi proovile pandud asju ära anda! Mul on ikka väga juurdunud see “äkki läheb vaja” või “nad kasvavad veel” mõtlemine. Muidugi mõned asjad ongi meil ehk veidi kauemaks kappi ununenud aga kui välja toome, siis rõõmu kui palju. Ja mingi osa asju on sellised, mis lastele veel huvi ei paku. Olen kas ise varuks ostnud või on kingitud. Noore vanemana ei oska nii täpselt hinnata, millal mingid oskused arenevad ja no kohe meenub üks mäng, mille ma ostsin mitu aastat tagasi ja ei ole senini rakendust leidnud, sest Tirts ei ole veel sealmaal. Ma ei tea, mida ma ostes mõtlesin, et kui kiirelt lapsed arenevad :) Ja kuna kõik lapsed arenevad erinevalt ja eriti Tirtsu puhul olen tavapärasest erinevat mustrit ja huvisid märganud, siis ongi raske ilma proovimata teada saada. Samas on mul hea meel, et ma ei loobunud neist mänguasjadest, mis Tirtsule huvi ei pakkunud, sest Pisipiigale need väga meeldivad.

  3. Thea says:

    Ohoo, lõpuks tuligi mu lemmik teema :-) Alates esimese lapse sünnist avastasin endas uue kire – mänguasjad. Ei oska küll öelda, et minul lapsepõlves hirmsasti millestki puudus oleks olnud. Mõnda asja ma küll ei saanud, millest hirmsasti unistasin, kuid ega seetõttu mängimata ka ei jäänud. Nüüd aga olen avastanud endas tõelise mänguasjahulluse. Mõnikord on endalgi piinlik avastada ennast jälle vaagimas mõne mänguasja soetamise vajalikkusest ja võimalustest. Ja mõnikord saan ju isegi aru, et mitte lastele, vaid mulle on neid asju vaja :-). Õnneks on rahalised võimalused piiratud ja seetõttu tuleb ikkagi hoolikalt valikuid teha.
    Meie peres on kasvamas 3a3k poiss ja 1a4k tüdruk, elame pisikeses 2-toalises korteris. Minu jaoks on mänguasjade sorteerimine, korrastamine, roteerimine väga olulised kahel põhjusel: et me ei upuks siin asjadesse ja et lapsed õpiksid oma asju väärtustama. Kusjuures minu jaoks ei ole nii, et on ainult ostmise rõõm, vaid ma soovin, et neid asju hoitaks ka edaspidi. Tihti on aga hoopis nii, et kui midagi katki läheb, siis olen pigem mina kurb ja laps teatab tavalisel viisil, et selle võime nüüd prügikasti visata. Nii et siin veel arenguruumi on.
    Uute asjade ostmise vabanduseks toon ma tihti selle, et lapsed ju kasvavad ja arenevad ja vastavalt sellele neil ju ongi vastavalt arengule uusi asju vaja. Võibolla mingi hetk saabub see vanus, kus mänguasjad saavutavad oma funktsionaalse otstarbekuse mitmeteks aastateks ja meil on praegu lihtsalt üleminek beebiasjadelt natuke teistsuguste mänguasjasde peale (nt rollimängud, juturaamatud, muusikariistad – nt kitarr, kunstitarbed jm). Tänapäeval igast lahedaid ja arendavaid mänguasju on ikka mustmiljon ja valikut nende vahel teha on endalgi väga keeruline, mis siis veel lapsest rääkida.
    Ka meil on u 50% mänguasjadest kapi otsa ja mujale ära pandud. Meil on vaid mängukööginurk ja kaks riiulit, mille alumistel osadel on välja pandud lastele kättesaadavad mänguasjad. Kusjuures väikesed vidinad on mul ka riiulitel eraldi väikeste kastide sisse sorteeritud. Lisaks on veel üks legosahtel ja suurem autogaraaz. Minul on sorteerimiseks veidi detailsem nimekiri: ehitusmaterjal (erinevad klotsid), rollimängud, muusikatarbed, kunstitarbed, probleemilahendus\peenmotoorika lelud (sh pusled lauamängud), raamatud. Asju panen ära tunde järgi, eelkõige need millega ei mängita ja millest ollakse välja kasvanud. Kuna meil mänguasjade suhutoppimine ja närimine mõlema lapse puhul ikka veel väga aktuaalne, siis paljud asjad lähevad juba sellepärast laste käeulatusest välja. Raske moment ongi see, et oleks vaja jätta mõlemale eakohaseid asju, aga et neid oleks võimalikult vähe. Kui suurem näiteks tahaks juba mänguraha, siis väiksema pärast me selliseid asju laokile jätta ei saa. Ja nii on paljude asjadega. Üldiselt olen meie praeguse mänguasjade roteerimisega juba rahul. Kuigi enda tarbimishimuga pean veel edaspidigi kõvasti vaeva nägema.
    Mida vähem mänguasju lastele kättesaadavad on, seda rohkem nad mängivad nendega. Ja see vastab meie peres ka 100% tõele.

    • mutukamoos says:

      Thea, me oleme vist täitsa ühes paadis :) Ma tunnen ka, et tihti ma ostan mänguasju vist rohkem endale. Ja ega ma lapsepõlvest ei mäleta erilist mänguasjade puudust, kõik vajalik oli olemas. Barbie on ainus asi, mille igatsemist ma mäletan, aga selle saamine ei olnud ka vanemate teha, sest see oli tol ajal ikka väga defitsiitne kaup. Nii et kõige rohkem ongi mul vaja endaga tööd teha, et meie koju vähem asju satuks. Lapsed ei ole mul veel harjunud mänguasju küsima ega tahtma.
      Kui ma järgi mõtlen, siis oma peas mul on enamvähem samasugune nimekiri – et ehitusklotsid on eraldi. Alati jälgin, et mingi ehitusmaterjal oleks saadaval. Kuidas sa kunstitarbeid roteerid? Kas stiilis et see nädal on kriidid ja järgmine nädal vildikad? Ma suvel veidi katsetasin roteerimist, sest siis oli meil rohkem ruumi ja sain kunstimaterjale ka laiali laotada. Praegu aga on korvike pliiatsite-vildikatega laual ja värvid on küsimise peale.
      Mul on ka mõnikord kahetsusemoment, et ei saa Tirtsuga eakohaseid tegevusi teha noorema õe tõttu. Meil on just lauamängud probleemne koht, sest pisema juuresolekul ei seisa ükski mängulaud paigal ja nupud oma kohal. Ta küll suhu ei topi, aga tahab väga kaasatud olla :) Seega lauamänge saame mängida ainult pisema uneajal ja neid hetki, kus Tirts on ärkvel ja vanemad ka vabad, on ikka harva.

  4. Kadri | lambrine says:

    Meil on kõige paremaks piiravaks teguriks see, et elame hetkel väga väikeses kodus. Seega pole lihtsalt võimalik liigselt mänguasju soetada, sest puudub ruum nende hoidmiseks (ka nende hoidmiseks, mis parasjagu riiulilt ära). Kohati tundub mulle seetõttu, et meil on liiga vähe mänguasju. 😀 Kõlab vist ulmeliselt isegi tänapäevast maailma arvestades.
    Samas ei kipu ma neid liigselt kokku ostma, sest näen kõrvalt, kuidas tegelikult tõmbavad tegevusse endiselt need asjad, mis ei ole mänguasjad. Igasugune kühveldamine, suvaliste asjakestega mängimine, käsitöökarbi sisu jne. Viimane suurim hitt on see, et ehitasime (õigemini küll siiamaani veel ehitame) ise pappkarbist ponimaja. Mustikas on täiega nautinud seda, et ta saab ise otsustada, kuhu tuleb mingi tuba, ise majas seinu värvida, ise põrandakatteks pabereid valida jne. Mulle vähemalt praegu tundub, et kui oleksin midagi taolist ostnud valmistootena, siis poleks huvi pooltki nii suur (võin muidugi eksida, aga ei hakka hetkel teooriat kontrollima).
    Nii ma siis tunnengi ühelt poolt ahvatlust kõigi ägedate mänguasjade ostmiseks, mida kuskil jälle näen, ja teiselt poolt tänan õnne, et meil pole ruumi, ja jätan suurema osa ostmata, niiet koju jõuavad vaid väga valitud asjad. Kahjuks küll juhtub ka valitud asjade puhul seda, et minu vaimustus neist on suurem kui lastel. Tuleb veel õppida seda kunsti, kuidas jälgida oma last ja tema (õppimis)huve. Ning mitte osta mänguasju endale 😉
    Muidu, nagu sa isegi aimata võid, on meil samamoodi riiulit ja rotatsioonisüsteem. Toimib hästi. Iga kord, kui mõni peidus olnud asi välja ilmub, tuntakse huvi ja leiutatakse mõni uus viis mängimiseks.

    • mutukamoos says:

      Kadri, ponimaja meisterdamine kõlab nii ägedalt! Ma tegin kunagi telekakarbist oma õele nukumaja. Siiamaani on meeles see eduelamus. Siis ma olin muidugi vanem, nukkude mängimise east väljas, aga noorem õde veel mängis. Ma siis teostasin ennast ja meisterdasin talle maja (ja õmblesin nukuriideid jne). Kunstikalendrist lõikasin maali välja ja kleepisin seinale. Enda arust oli väga stiilne majake :)
      Tirtsul on hetkel täielik nukumaja vaimustus peal. Meil enda oma veel ei ole valmis aga vanavanemate juures on üks (valmistootena ostetud) ja ta ainult selle juures mängibki oma ponidega.
      Ma ka ühtepidi mõtlen, et ega neil ei ole palju asju vaja, et mängida. Ja vanasti ju lapsed mängisid puupulkadega ja ka oli põnev. Selles ma ei kahtlegi. Aga siis ma jälle mõtlen, et tahaks nende kogemust võimalikult mitmekesistada. Näiteks, kas piisab ehitusklotside puhul ainult Legodest? Või võiks ikka juures olla ka puidust klotsid. Ja mitte see tavapärane pisikeste klotsidega komplekt, sest sellest ei saa ju õieti midagi rajada. Vähemalt ma ise tunnen, et klotsidest jääb puudu. Siis tahaks ikka suuremaid ja pikemaid klotse juurde. Ja siis kõik erinevad konstruktorid, kus laps õpib keermega detaile kokku sobitama jne. Kõik keskenduvad erinevatele tehnilistele aspektidele, mida kõiki tahaks talle tutvustada. Ma võiks ju loota, et lasteaias on kõik see valik olemas ja saadaval. Aga elu näitab, et need on “poiste mänguasjad” ja pealekauba on tagasihoidlikumal lapsel niiehknaa raskem piisavalt tihti löögile saada. Lisaks siis see, et hetkel on nt Tirtsu maailma täielikult hõivanud ponid ja kõigel muul on raske löögile saada. Oleks ta üksik laps, siis selles valguses poleks muid mänguasju üldse vaja. Ma arvan, et ta ei viriseks ka selle üle :)

  5. Kristiina says:

    Ka meil on kodus kasutusel sama süsteem ning oleme sellega megarahul. Ühes korvis on alati ka 4-5 paksemate lehtedega raamatut. Ülejäänud raamatud + õhemate lehtedega raamatud on kõrgemal raamaturiiulis. Viimaseid vaatame alati koos, kui laps selleks soovi avaldab, aga korvikesse ma neid veel ei jäta, sest oma vanuse juures (1,5 a) ta ilmselt kortsutaks ja ehk ka rebiks neid lehti rohkem kui mulle meeldiks 😀 muidugi saab ta aeg-ajalt ka omapead nendega tegeleda, kuid kuna ma olen nö raamatupedant, siis minu jaoks on oluline, et need on korras ja hoitud.
    Varasemalt on kogu see süsteem imeliselt töötanud, kuid nüüd ühtäkki on jäänud raamatutest justkui väheks. Enam ei piisa korvikesest olevatest ning õhemate lehtedega raamatutest (mida on ohtralt). Tuleb pidevalt vaadata kõiki, kuigi ma roteerin asju iga 1-2 nädala tagant ja mõtlen hoolikalt, et milliseid raamatuid ta pole ammu lugenud, mis parasjagu huvi pakub, lisan ka tutikaid jne.
    Siit ka küsimus: kas on võimalik, et raamatute puhul on okei, kui neid tihti juurde ostetakse?
    Laps tõesti uurib kõiki raamatuid ja eks mõned ole ka palju-palju kordi läbi loetud, kuid kindlasti pole tegemist sellega, et tal oleks keskendumisega probleeme vms. Talle lihtsalt meeldivad raamatud. Ma ise olen jõudnud järeldusele, et kuna ta tõesti tegeleb nendega eesmärgipäraselt, siis neid võib julgelt olla kodus. Mida teie arvate? Kui palju raamatuid üldse võiks olla 1-2 aastasel lapsel?

    • mutukamoos says:

      Ma arvan, et kui lapsel on huvi raamatute vastu, siis peaks seda igati toetama. Siis ehk ei pea kooliajal vaeva nägema, et laps ometi loeks :) Ma olen ise ka veidi raamatusõltlane ja leian, et kodus võiks olla hea valik lastekirjandust. Kunagi, kui ta on suurem ja enam ei pea kartma, et ta mõne raamatu ära rikub, saab ju ka raamatukogust juurde tuua. Ma ise olen kasvanud kodus, kus oli palju raamatuid ja mulle meeldis riiulites tuhnida ja huvitavaid raamatuid otsida. Hiljem kandus see huvi ka raamatukoguriiulite vastu üle :) Aga mu meelest võiks kodus ka valikut olla, et spontaansetel igavusehetkedel oleks midagi huvitavat vaadata-lugeda.
      1,5-aastane võib juba vaadata ka veidi suuremate laste raamatuid, siis saab neid mõni aasta hiljem jälle lugeda. Mõned õhukeste lehtedega raamatud on tegelikult päris tugevast paberist. Kohe meenub nt Molli, millest on blogis ka juttu olnud. See ei ole pappraamat, kuid lehed on nii tugevad, et katki tegemiseks peab ikka jõudu rakendama või palju ebaõnne olema. Et kui laps lausa ei tegele kortsutamise ja rebimisega, siis lappamise käigus peaks vastu pidama küll.
      Ma olen meie kahesele eraldanud raamatukapis oma riiulivahe, kus on siis sellised tugevamad raamatud. Ma arvan, et vahe on ca 0,5m? Mõõdan raamatuid meetrites 😀 Aga loomulikult ta vaatab ka suurema õe riiulis olevaid raamatuid ja pääseb neile ise ligi.

  6. mängutuba says:

    Senine praktika on üsna tavaline, kui asi hakkab tolmu koguma, läheb see silma alt ära ja siiani pole veel tekkinud küsimust/küsimist. On näha, et asi on ennast ammandunud. Ja nii ongi. Samas ka uute asjadega on olnud nii, et mõnda aega need tekitavad elevust, aga kui asi on mitu korda läbi nämmutatud, ongi see sinna jäänud. Lapsed on üsna loovad. Kui asjaga suurt midagi teha enam pole, siis ongi õige aeg see asi silme alt ära korjata. Selline koostöö toimub regulaarselt. Ometi kahtib ka laste puhul see sama vana hea tõde, et uus on ära unustatud vana. Vahel vanu asju välja tuues tekitavad need esemed palju elevust, aga näha on, aga seegi möödub. Üldiselt need esemed püsivad kauem, mida saab nö edasi ehitada, meisterdada juurde, siis see võib ikka aasta või kaks kesta. Uusi osta tuleb kindlasti, aga kõike rämpsu, mida saab vaid korraks kokku panna, seda küll ei ole mõtet. Sest nagu eesmärk täidetud, lendab see ese ka kasti ja asi ammendub. Kõige veidramad asjad, mida vanemad lastele ostavad, on kõikvõimalikud suured mängumajad. Raske on aru saada, miks neid üldse toodetakse, sest lapsel on väga põnev maja vaid esimene kord, aga kui ta seal midagi teha ei saa, ongi see asi aut. See kaotab igasuguse huvi. Kuid need maksavad üldjuhul mitu tuhat eurot, eriti kui on puidust. See on vist lastevanemate endi kiiks, mingi teostamata lapsepõlve unistus saada oma mängumaja, mida siis vanem oma lapsele koju toob, arvates, et see on nüüd küll parim mis üldse eksisteerib. Tegelikult selliste majade lugu on üsna kurb. Laps ei oska sellega üldjuhul midagi peale hakata. Isegi metsaonni ehitamine pakub lapsele enam huvi või mõne onni ehitus linadest ja patjadest elutuppa. Proovige, see töötab, nad on selleistest projektidest vaimustuses. Hea vaheldus, pakub palju elevust ja omamoodi väljakutse, sest ta saab ise midagi luua. Aga see on vaid üks arvamus paljudest, mis ei pruugi olla õige. Igatahes on sellised teemad väga kasulikud kõigile lastevanematele. Jõudu! :)

Vasta Toadraakon-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga