Miks me tähistame munapühi?

lihavotted_005_v

Lähenevad pühad on nii mõnegi laspevanema peas küsimusi tekitanud. Milleks neid pidada? Mida vastata lastele, miks pühadejänku mune toob? Kaevusin veidi teemasse :)

Miks me tähistame munapühi?

Kõige lihtsam vastus on: “Sest nii on kogu aeg tehtud”. See on traditsioon, millest hoidsid kinni juba meie esivanemad. See on tava, mis on kandunud põlvest põlve. Minu jaoks on munadepühad seotud toredate lapsepõlvemälestustega. Munade värvimine on koostegemise rõõm. Pärast sibulakoortega munade lahtimässimine on avastamise rõõm – milline muster tuli? Kaseokste tuppa toomine on rõõm looduse tärkamisest.

lihavotted_010_v

Munapühade sümbolid jänes ja muna sümboliseerivad sigivust ja uue elu algust. Nende sümbolite kasutamise kaudu tähistasid meie esivanemad kevade algust. Jänes sigib tihti ja tema pesakonnas on palju poegi, muna aga on ammusest aegadest erinevatel rahvastel olnud uue elu ja alguse sümboliks.

Muna on elu ja õnne seeme või allikas ning ühtlasi märk sellest. Kevadpüha on järgneva kevade ja suve seeme – muna. Munapühal tehtust kasvab välja järgmiste kuude õnn. (Muna)püha on murranguaeg, mil tehtust või tegemata jäetust sõltub inimese, tema lähedaste ja majapidamise hea käekäik. Muna on korraga toit, väeese ja märk elujõust ning maailma loomisest. Varem on paljud põhjarahvad korjanud kevadel linnumune toiduks. Napib ju looduses sel ajal muud toitu ja koju tagasi saabunud lindude munad aitavad inimesel hinge sees hoida. Veel 75 a  eest kasutati vee- jt lindude mune söögiks suuremas osas Eestis. Oluline on märkida, et samas jälgiti väga hoolikalt, et pesa või linnupoegi ei kahjustataks.  (Allikas: Maavalla Koda)

lihavotted_009_v

Läbi selliste traditsiooniliste pühade tähistamiste saame me oma lastesse süstida armastust oma esivanemate pärandi vastu. Igasugused perekondlikud traditsioonid aitavad luua ühtsustunnet ja kasvatavad juuri. Traditsiooid on osa lapsepõlvenostalgiast. Lastele meeldib kui asjad on ootuspärased – on, mida põnevusega oodata.

Lihavõttemunad olid sotsiaalse suhtlemise vorm, kuulusid kinkide ja vastukinkide hulka. Mune kingitakse sõpradele, õpetajale, kuid ka ämmaemandale, samuti ristivanematele, kellelt varem oli õigus mune saada. (Allikas: Folklore.ee)

Kuigi munadepühasid tähistatakse omal moel üle maailma, meeldib mulle otsida välja just meile omaseid kombeid. Näiteks välismaiseid blogisid sirvides jäi silma, et sibulakoortega värvimine on neile väga uudne ja mõistmatu tegevus, mida siis huviga katsetatakse. Sellist suka sisse mässimist, nagu me oma kodus oleme teinud, olen ma ikka vähe näinud. Enamasti leotatakse mune sibulakooretõmmises niisama. On ju tore, et meil on selline looduslikul viisil munade värvimine nii levinud ja hästituntud komme, mida paljud meist valdavad meisterlikult ja saavad imeilusaid tulemusi?

lihavotted_008_v

Kes on lihavõttejänes?

Eestis ja saksakeelsetes maades peidab lihavõttejänes öösel mune aeda (ka majja, korterisse või rõdule) ja lapsed otsivad need üles. Komme on tänaseni elav, ehkki mõneski peres peidetakse värvitud munade asemel hoopis šokolaadimune ja ka -kujukesi. Esimene teade lihavõttejänese toodud munadest pärineb 1572. aastast Saksamaalt. Ameerikasse ümberasujad viisid tava kaasa ja muutsid selle sealse kombestiku osaks.

Kõigis maades, kus jänes mune toob, räägitakse mune pabuldavatest jänestest. 20. sajandil lisandusid lihavõttelauale või munade juurde rosinad šokolaadis ja muud ümmargused šokolaadimunad. (Allikas: Folklore.ee)

Mind hakkas lihavõttejänese teema huvitama, sest üks lugeja küsis, et mida vastata lapsele kui too peaks küsima, miks jänes mune toob? Ega mul head vastust ei olnud ja nii uurisingi tausta.

“Legendi järgi hiilis jänes kodudesse lihavõtteööl, et kontrollida, kas lapsed on end enne pühi korralikult üleval pidanud. Headele lastele tõi lihavõttejänes korvitäis värvitud mune, šokolaadi ja toredaid kingitusi. Mõnikord aga peidab jänes munad hoopis aeda või majja ning lapsed peavad need üles otsima. ” Allikas. Selle artikli järgi pärineb pühadejänku traditsioon Saksamaalt ja levis sealt üle maailma.

lihavotted_011_v

Lihavõttejänese legend ei ole seotud kristlike tradistioonidega. Samuti pärinevad munade värvimisega seotud traditsioonid paganlikest kommetest, mis kohandati kristlike pühadetraditsioonidega. Kuna läänemaailmas on lihavõttepühad omandanud tugevalt kristliku kuvandi (Jeesuse ülestõusmise püha), siis ilmselt võibki mõnes eestlases tekkida küsimus, milleks seda üldse tähistada? Nõukogude aeg juuris meist välja kirikus käimise kombe ja paljud meist ei pea seetõttu end kristlasteks. Siin tasubki meelde tuletada, et lihavõttepühad ei ole lihtsalt pikk nädalavahetus ühe lisa vaba päevaga, vaid pühad, mida eestlased on tähistanud juba enne ristiusu tulemist. See on traditsioon, mis väärib säilitamist.

lihavotted_006_v

Kusjuures lihavõttepüha teemal saab väga huvitavaid geograafiatunde kokku panna, et koos vaadata, kuidas kuskil maailmas pühi tähistatakse. Näiteks sattusin ma hiljuti Ukrainlaste pysanka traditsiooni peale (mesilasvahaga värvitud  munad), mis tundus nii huvitav, et tahaksin selle ükskord järgi proovida. Samuti saaks valida iga aasta lihavõtete menüü erineva riigi traditsiooniliste lihavõttetoitude hulgast.

Milliseid traditsioonilisi maarahva pühasid teie olete harjunud tähistama lisaks lihavõtetele? Hm, ja kas keegi teist paastu ka peab?

Loe lisaks:

Pühadeteemalised tegevused lastega

Eveli

Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.

4 thoughts on “Miks me tähistame munapühi?

  1. Laura says:

    Ma siin nüüd hakkasin tagantjärele tubliks ja loen vanu postitusi ning lihtsalt pidin ütlema, et mulle meeldib see informatiivsus ja meelestatus, millega sa seda kirjutanud oled! Mina tähistan vägagi mitmeid rahvakalendri tähtpäevi ja nagu ajaloost teada, siis kõik need maarahvapühad ongi ju kirik endale sobivaks mugandanud. Mul on olnud õnn olla Setomaal mõnel tähtpäeval ja kogeda seda mõlema vaatenurga toetavat ja üksteist täiendavat kooslust. On, millest õppida!
    Ahjaa, kus juures minu jaoks on see pühadejänes niivõrd võõras nähtus. Ma usun, et kuulsin sellisest tegelasest tõsimeeli esimest korda alles ülikoolis. Seetõttu ei saa see ilmselt olema ka tulevikus osa meie pere traditsioonidest. Samas mõtlen pidevalt, et mis siis, kui Mirt tuleb ühel päeval näiteks koolist või lasteaiast saadud teadmisega ning küsib, miks meil nii pole? Polegi nagu ühtegi head vastust, aga ainult sellepärast ei tahaks ka mingeid kombeid omaks võtta…

    • mutukamoos says:

      Haha, ma olen ka nüüd tagantjärele tubli ja võtsin kommentaaridele vastamise käsile. Kuidagi pikaks venis see blogipaus… Aga suur aitäh Sulle toetavate sõnade eest!
      Ma arvan, et tänapäeval, kus toimub palju kultuuride segunemist, tuleb omajagu ette neid juhuseid, kus lapse klassikaaslasel on ühed pühadekombed ja meil teised. Ma usun, et kui see hetk käes, siis leiad ka õige vastuse! Nii palju kui ma lugenud olen, siis lapsed on neil teemadel tegelikult päris leplikud ja suurt probleemi sealt ei tõuse. Pealegi mulle tundub, et Eestis ei käi pühadejänku paljudes peredes.

Vasta mutukamoos-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga