KonMarie meetod ehk Jaapani korrastuskunst. Raamatuarvustus.

jaapani korraastuskunst_001v

Marie Kondo “Jaapani korrastuskunst. Korrastamise elumuutev vägi” on läänemaailmas ülipopulaarne raamat, millest pea iga teine blogi ka kirjutab. Ma olin siit-sealt arvustusi lugenud ja kuna korrastamise teema on meil tugevalt päevakorral, siis otsisin ka lisamaterjali. Arvustustest jäi kõlama tema meetodi põhiline iva – kõik üleliigne tuleb ära visata, inimestel ei tohiks olla liiga palju asju. Ja siin tuli sisse lõhe minu põhiolemusega. Ma olen koguja tüüp. Mulle meeldib nokitseda ja meisterdada ja selleks on ju asju vaja. Minu sisustusmaitse on asjaderohke. Kuigi ma hindan minimalistlikku stiili, see on ka ilus – aga teiste kodudes.

Niisiis olin ma ette meelestatud, et see meetod ei saa mulle sobida. Siiski mind huvitas, kas ta pakub lahendusi küsimustele, mis mind teisi netis leiduvaid koristusnippe lugedes olid tekkinud. Näiteks on levinud soovitus ära visata asjad, mida sa ei ole aasta aega kasutanud. Kuidas see peaks töötama väikelaste emade puhul, kelle kaal kõigub rasedustest ja muudest asjaoludest tingitult üles alla? Jah, mingi hetk ilmselt ongi mõistlik loobuda oma “saleda mina” riietest, kuid päris aastaga ei tahaks veel alla anda :) Ja senine kogemus on mulle näidanud, et ka muudes valdkondades kui riided olen ma leidnud aastaid seisnud asjadele hiljem kasutust. Asjadele, mis mulle meeldivad, kuid mis antud eluetapil ei leia rakendust. 

Küsimused, millele ma vastust otsisin:

  1. mida teha asjadega, mida ma kasutan harvem kui kord aastas, nt matkavarustus. On ju aktiivsemaid ja passiivsemaid eluetappe, kus mõni hobi jääb ajutiselt tahaplaanile.
  2. kuidas seda kõike rakendada lastega majapidamises?
  3. mida teha väikseks jäänud asjadega kui on siiski lootus, et kaal muutub endiseks (nt olles kahe raseduse vahel – mitte mina, eks!)
  4. kuidas asju ära visata? Ma üldse ei poolda korralike asjade prügikasti saatmist.
  5. milliseid soovitusi ta jagab käsitööinimestele, kellel on enamasti igasugu kraami igaks juhuks kõrvale pandud. Tavaline netisoovitus on, et “kui sa ei ole 2a sellest midagi teinud, siis ei tee edaspidi ka”. Arvata võib, et ma pole sellega üldse nõus :)
  6. kas ma päriselt ka peaks loobuma enamustest oma raamatutest?!?

Nr 2 küsimusele ma vastust ei saanudki.

Kuidas valida asju äraviskamiseks?

KonMarie soovitab asju üle vaadata gruppida kaupa, alustades riietest, sest nendest on kõige lihtsam lahti lasta. Võta iga ese kätte – kui see valmistab sulle rõõmu, jäta alles. Kui ei, anna ära. Lihtne. See loogika ühtlasi vastas mu küsimustele nr 1, 3, 5 ja 6. Ma ei pea ära viskama asju, mis valmistavad mulle rõõmu. Ükskõik kui palju neid on. Ta tõi muidugi hästi palju ilmekaid näiteid, kuidas meie kodudesse on sattunud tarbetuid asju, mida me hoiame alles kohusetundest. Mulle meeldis see loogika, kuidas ta põhjendas mälestusesemete äraviskamist. Näiteks õnnitluskaardid on oma ülesande täitnud sel hetkel kui nad saadeti ja kui sa nad läbi lugesid. Hiljem sa ei pea neid alles hoidma. Muidugi kui sa päriselt ka vaatad neid aegajalt ja tunned rõõmu, siis hoia ikka.

Riiete osas samuti – kui sa oled ostnud asja, mis sulle kandmisel siiski sobivaks ei osutunud, siis ta on oma rolli täitnud. Ta andis sulle õppetunni, kuidas enam mitte riideid osta ja mida ostmisel tähele panna. Tema töö on tehtud ja ta võib minna. Jah, loogiline. Aga siin ma näengi konksu – seda võib ka tõlgendada, et viskan südame rahuga riided ära ja ostan uued ja muudkui tarbin ja toodan prügi. Kahjuks ta ei täpsustanud raamatus kordagi, mida teha nende asjadega, mis on äraviskamisele mõeldud. Ma olen nõus, et kasutuses mitteolevaid asju ei ole tõesti mõtet kodus hoida, kuid meil siiski lasub vastutus leida neile asjadele uus kasutus – kas müües või viies taasakasutusse. Ma leian, et korralike asjade koht ei ole prügimäel.

Mida teha äravisatavate asjadega?

Ja siin tulidki käärid KonMarie meetodi ja minu põhimõtete vahele. KonMarie meetodi järgi tuleks sorteerimine teha ühel päeval ja korraga. Asjad tuleks panna prügikottidesse ja kohe majast välja saata enne kui pereliikmed neid näevad. Nõus, olen ise ka kogenud seda kui ema mu äravisatavatele riietele jaole saab. Aga ma ei jõua nii kiiresti nii suurele kogusele asjadele uut kodu leida. See tähendab, et paratamatult läheksid asjad prügimäele.

Hiljuti vestlesin ühe tuttavaga, kes rääkis, kuidas ta pidi prügimäel käies šoki saama, nähes kui korralikke asju inimesed ära viskavad. Masendav.

Õnneks on olemas igasugused “annan-ära” FB grupid, kogumispunktid jne. Nendega on jälle palju tööd. Päris nii ei ole, et viin kõik asjad ühte kohta. On asju, millest on kerge lahti saada, teistele peab kauem uut omanikku otsima. Kasutan kohe võimalust – ega keegi pole huvitatud vanadest fotode ilmutamise tarvikutest (kõik need lambid, suurendused ja värgid). Ma olin neid seni kiivalt alles hoidnud, sest ise piltide ilmutamine on nii põnev. Aga sellist päeva ilmselt ei tule kui ma neid taas kasutama hakkan. Prügimäele ka ei raatsi saata…

Kuidas asju hoida?

Oi, selle kohta oli raamatus häid nippe. Spetsiaalseid hoiutarvikuid, mille isetehtud versioone on Pinterest täis, ta vajalikuks ei pidanud. Küll aga põhjendas ta hästi ära asjade hoiustamise loogika, mis mulle täitsa meeldis. Olen juba umbes aastakese kasutanud tema meetodit t-särkide voltimiseks ja see toimib! Kõiki asju tuleks hoida nii, et neil ei oleks teiste asjade raskust peal, ehk siis võimalusel püsti. Särkide puhul tähendab see sahtlis hoidmist. Voldi särki nii palju kokku, et see on sama kõrge kui sahtel ja pane nad üksteise kõrvale püsti seisma. Selle õpetusi leiate netist palju, lingin siia esimese ettejuhtuva, mis tuli märksõnaga “konmarie folding”.

Ja lõpetuseks mõnus äratundmishetk: “Äravisatavad esemed – need, mida hoidsite alles lihtsalt niisama”. Millised neist teil olemas on? :)

  1. Kingitused
  2. Mobiiltelefonide pakendid
  3. Tundmatud juhtmed
  4. Varunööbid
  5. Koduelektroonika kastid
  6. Katkised televiisorid ja raadiod
  7. Voodiriided külalisele, kes kunagi külla ei tule
  8. Kosmeetika proovipakid
  9. Viimasest tervisehullusest pärinevad tooted
  10. Tasuta uudistooted

Igal juhul soovitan lugeda. Isegi kui olete samasugune asjadehull nagu mina, siis mingi mõtlemise nihke see raamat teeb ja muudab lihtsamaks asjadest loobumise. Minul muutis. Raamat on kirjutatud mõnusalt ja soravalt, suutsin selle paari õhtuga läbi lugeda. Erinevalt ühest teisest mitte-juturaamatust, mida ma alustasin varem ja senini pole kuigi kaugele jõudnud…

P.S. Teiste pereliikmete asju ärge salaja ära visake. See pole ilus. Autori väitel leiavad nad teie enda tegevusest innustust ja hakkavad varsti ise oma asju sorteerima (loota ju võib…).

Raamat: Jaapani korrastuskunst. Korrastamise elumuutev vägi.
Autor: Marie Kondo
Kirjastus: Tänapäev, 2015

Ja kui sulle koristamise teema huvi pakub, siis Pikajuukseline ema tegi hiljuti hea ülevaatliku postituse selleteemalistest raamatutest. Aitäh!

Kas te olete KonMarie mõnda nippi oma kodus ka kasutanud ja kuidas toimis?

Eveli

Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.

9 thoughts on “KonMarie meetod ehk Jaapani korrastuskunst. Raamatuarvustus.

  1. kadri | lambrine says:

    Riiete voltimine oli ka minul üks asju, mida tegin enne konmari meetodiga tutvumist. Raamatut ma ise endiselt lugenud pole, aga nii palju kui mujalt olen uurinud, siis eelkõige on minu jaoks kasu olnud kahest asjast.

    Esiteks, lahti lasta asjadest, mida siiani hoidsin alles kohusetundest (a la mälestusesemed). Või siis nendest riietest, mis poes tunduvad jube ilusad, aga kui oled nad ära ostnud ja koju toonud, siis ei kõlba enam mitte kuskile. Ehk siis mõttetust alleshoidmisest loobumine, see on olnud üsna vabastav. “Kas see teeb mind õnnelikuks?” küsimus on seejuures väga hea abivahend alati.

    Teiseks on väga hea nipp mu meelest see, et vaadelda asju teemade kaupa. No võtame näiteks kingad. Minu jaoks tundubki kõige õigem see, et iga teatud aja tagant laod kõik oma kingad põrandale ritta ja siis näed reaalselt, mis sul olemas on ja mida sa tõesti kannad. Muidu jääb ikka nii, et kui suvaliselt mõni kingapaar näppu jääb, siis mõtled, et oo, need ju toredad küll, äkki kunagi kannan. Ühtlasi annab see hea võimaluse hinnata seda, mis jalatseid on järgmisena vaja osta. Vähendab ühesõnaga emotsioonioste.
    (Nii veider, kui see ka pole, on mul ühed kingad, mida ma ilmselt enam ei kanna, aga mis teevad mind õnnelikuks. Kingad, millega on seotud väga palju mälestusi. Kaine mõistus ütleks mulle siin, et viska minema. Aga konmari lubab ju alles hoida 😛 )

    Ma ei poolda samuti korralike asjade mõttetut äraviskamist, aga kuna meil on praegu hästi pisike kodu, siis seab ruumipuudus piirid asjade kogusele. Seega kõik korralik, mis on ülearune, läheb taaskasutusse äraandmiseks. Olen just viimastel päevadel vaadanud, et asjad kipuvad üle pea kasvama ja peab midagi jälle ette võtma.

    Aga et asju liiga väheks ei jääks, siis sinu pudrupakkide kleepimisaluseks nipp läheb mul kasutusse. Nüüd, kus mõlemad on kunsti- ja meisterdamishuvilised, on materjalikulu kohati meeletu. :)

    • mutukamoos says:

      Jah, see “kõik korraga välja” nipp on hea. Ma just kingade puhul olen tähele pannud, kuidas hoian alles samatüübilisi kingi. Vanu ei raatsi veel ära visata, sest kust jookseb piir, et nüüd on kõik? :) Ja siis hoian igaks juhuks alles. Aga ma tunnistan, et kontsakingi on mul küll rohkem kui kannan. Praegu pole eriline kontsataja, aga ära anda ka ei raatsi, sest kingad sõltuvad ju väga palju riietuse tüübist ja värvidest. Ja “äkki kunagi” on mul selline situatsioon, kus just sellist kingapaari vaja on :)
      Kusjuures Konmari ise ka tunnistas, et tal on alles selline särk, mis teeb ta õnnelikuks aga muidu puhta närakas. Seega ära ei viska :)

  2. Kristhel says:

    Oh, ma aastakese taagasi kirjutasin selle raamatu nime endale üles aga kaotasin paberi ära. Väga hea postitus, kindlasti muretsen endale raamatukogust ja loen läbi, korrahull nagu ma olen. Ja asjadefoobia on mul ka tekkinud.

    Hea näide on mul vanaema, kes soovitas mul igasse tuppa üks plastikust kärbsepiits osta, sest siis ei pea teisest toast seda ühte koguaeg edasi tagasi vedama…

    • mutukamoos says:

      Haha, kusjuures ma kipun ka su vanaema tüüpi olema, et meeldib kui asjad on käepärast. Ja nii juhtubki, et mul on mingeid asju mitu, iga asukoha jaoks :) Küll mitte kärbsepiitsasid.

  3. Kristiina says:

    Mina pole raamatut lugenud aga paljudes asjades tundsin end ära küll, nii asjade küljes nö rippumist kui ka “ära viskamist”. Ära viskamise puhul pole mina tegelikult kunagi mõelnud, et ma konkreetselt viskan terveid ja puhtaid riideid ära. Või mänguasju. Või raamatuid. No mida iganes. Mul käivad need koristused hooti ja ega see lihtne pole, see loobumine. Isegi plekiliste riiete puhul mõtlen, et lõikan pleki välja ja kasutan õmblemisel nt ( pole siiani kordagi teinud seda, isegi õmblusmasina juhe on juba pikalt kadunud…). Nii on mul tekkinud kaks suurt läbipaistvat kasti riideid, millest midagi kunagi õmmelda….Ma pean selle asja uuesti nüüd ilmselt läbi mõtlema….mnajh…
    Aga muidu olen saanud küll palju asju korraga ühte kohta viia. Üldiselt kasutan selleks Sõbralt Sõbrale poodi, nad väidavad, et asjadelt saadud tulu läheb heategevuseks. Ma pean neid uskuma ja loodan, et saan nii kedagi aidata. Ega ma muidugi ise ka sealt kunagi päris tühjade kätega tule, kui nad nii odavalt Skandinaavia mööblit või lahedaid nõusid müüvad…:P Aga see on ikkagi ringlus ja taaskasutus ja mu süda on siis rahul. Nt ostan lastele päris nõusid mängimiseks, need on nii armsad väikeses mõõdus…
    Laste riided saan ka kas ära anda või korralikumaid olen müünud ka. Mehe käest alati küsin, kas võib ära viia selle või tolle. Tema on ka selline “jäta-mulle-kodusärgiks” tüüp aga kui mul on hoog sees, siis pool sellest, mida tema tahaks veel hoida, suudan ma ümber veenda. Seda enam, et meil pole veel korralikku kohta, kus kõiki riideid hoida (magamistuba, riidekappi)

    Laste mänguasju ma ikka viin tihti ära, mõnikord isegi neid, mis on kingitud ja pole kunagi mängidagi saanud (a la kergesti purunevad plastik asjad, ebaloomulikud nukud jne)

    Kodu osas olen sinuga sama meelt, et sinna ikka tekib mingeid lemmik asju ja minu jaoks näiteks on selline asjadega-kodu hubasem, kui tühjad riiulid. Lohakas ja asjad kuhjatud üksteise otsa pole muidugi sama, ma ikka väsin ka asjadest aga kui nad on omal kohal ja parasjagu, siis on hästi :)

    Igatahes tekitas see raamat minus huvi ja lähen raamatukokku jahile! Aitäh! :)

    • mutukamoos says:

      Oi, Kristiina, mul on täpselt samuti! Hoian mingeid riideid alles, “sest sellest saab ju midagi teha”. Plekiliste riietega võtsin nüüd selle suuna, et lõikan kohe ribadeks, et kunagi kaltsuvaipa heegeldama hakata. Aga mõnel on ikka nii nunnu kangas, et tahaks mõnele nukule midagi õmmelda… Püüan end nüüd sundida, et ka õmblustööd prioriteetide hulka satuks.
      Muidugi on lohutav kuulda, et kellelgi veel niimoodi kastideviisi ootel õmblustöid 😀

      Raamatuid olen viinud raamatukokku, seal on spets riiul äraantavate raamatute jaoks. Tuttav vaatas mu äraantavaid raamatuid, et need nii ilusti hoitud ja soovitas esialgu raamatukoguhoidjale ülevaatamiseks pakkuda. Ma siis hiljem piilusin sinna äraantavate raamatute riiulisse, et palju minu tooduid sinna sattus. Tore oli avastada, et üks minu toodutest kapsam variant raamatukogu templitega oli seal – ju siis minu korralikum pandi laenutusriiulisse :) Nõukaaegsetega neil ilmselt probleemi pole, neid jagub liigagi palju, aga kaasaegsete raamatute üle tundus neil küll hea meel olevat.

  4. Heli Künnapas says:

    Oi, ma polnud sellisest raamatust kuulnud, aga ilmselt tuleb läbi lugeda. Mina olen ka üks neist, kellel on pidevalt segased tunded asjade suhtes- mida säilitada ja mida mitte.
    Olen igati raiskamise vastu. Mulle ei meeldi suhtumine, et “viskame kõik ära ja küll homme uued ostame”- miks sa siis ära viskad, kui sul seda vaja on? Minu jaoks on tänapäevane pinnapealne minnalaskmine üks teema, kuid tervislik minnalaskmine teine.
    Lastega peres on jah veidi teine teema, sest näiteks meil on mitmeid riideid, mida kõik meie neli last on saanud kanda. Ikka aegajalt tuleb hommikul välja, et kõigil on midagi puudu ja siis on ju hea, kui on nurga taga varud, kust alati midagi leiad.
    Nii et kõigi oma segaste tunnetega tegelemiseks pean ka selle raamatu läbi lugema :) Tänan soovituse eest!

    • mutukamoos says:

      Aitäh, et lugema sattusid!
      Mulle ka meeldib kui lasteasjad on varuks olemas. Tavaliselt selgub väga ootamatult, et jälle mõni king või saabas on väikseks jäänud või siis kindad lootusetult kadunud. Siis on hea kui on kuskilt võtta. Lastega poodiminek on nagunii paras ooper ja väldin seda täiega :)

  5. Toadraakon says:

    Ütlen ka kohe ära, et ma olen koguja tüüpi. Aga ma olen teadlikult järk-järgult ennast ümber harjutanud. Sest asju sai liiga palju, kulutasin asjadele liiga palju aega, kulutasin mõtetult palju raha – ühesõnaga orjasin asju.
    Mina ei jaga asju selle järgi kui kaua mul neid vaja pole läinud. Ma jagan ikka vajalikkuse järgi ja olenevalt kui palju mul reaalselt ka ruumi on, siis nii palju saan vajalikke asju alles hoida. Seejuures eesmärk ei ole muidugi asju nii palju tekitada kui maksimum ruumi mahub ;).
    Ja siis ma hakkasin pihta sellega, et panipaigad tegin korda, mitte ühekorraga. Alustasin kuskilt, tegin ühe ringi ära. Siis kunagi hiljem korrastasin uuesti, sest ühe korraga ei hooma nii palju, teise korraga oskad juba veel paremini teha. Lisaks panin panipaika (meil suur pööning põhikoht) korvi, kuhu panna need asjad, millele kohe asukohta ei leia. See on hea eriti siis kui miskit tuleb juurde ja muidu viskaks suvalisse kohta ja teeks uuesti sassi kõik.
    Siis on mul kastid/asukohad, kus on asjad, mis on tore kui alles jäävad, aga kui üldse enam ruumi ei jagu, siis siiski loobun nendest. Siis on mul kastid, mida tean kuhu ära anda üks hetk. Nt panen kõrvale asju, mida lasteaeda kunsti tegemiseks saadan (sest kodus ikka ei viitsinud neid asju kasutada) või asjad, mida puuetega lastele-suurperedele vmt kohta viin. Viimastesse lähevad tavaliselt need asjad, mille eest ma olen rohkem maksnud, aga mis mulle ikkagi vajalikuks ei osutunud, samas ei raatsi tehtud kulutuse pärast niisama ära anda-visata, aga teistel võiks vaja olla. Palju asju viin ka uuskasutuskeskusesse. Aga ükshaaval tõesti ei viitsi ära viia.
    Oma abikaasa asju proovin mitte näppida, kui aga satuvad näppu, siis kuhjan kuhugi kus tal on möödapääsmatu vajadus varsti asju korda panna. Kui muid asju sorteerin ja pole vele ära viinud, siis panen nt lapse silme alt ära, et ta midagi tagasi ei tahaks hakata võtma.
    Siis on mul kast elektroonikajubinate tagavara, juhendite, tšekkide jmt. Proovin sildid ka peale panna, sest pärast ei tea mis on ja siis peab tõenäoliselt ikka ära viskama.
    Otsustasin, et asju enam ei osta igaks juhuks-tagavaraks kui soodukad on. Lõpp-kokkuvõttes toob see tavaliselt rohkem kahju kui kasu.
    Üks hetk viskasin hoogu sattudes andsin palju head kaltsumaterjali ära. Aga just nüüd olen rohkem kaltse kasutama hakanud ja nüüd nutan taga.
    Proovin asjad sättida nii, et võimalikult lihtne-kiire oleks tolmu pühkida. Asjade ostmisel võtan samuti seda argumenti arvesse.
    Proovin sorteerida siis kui nt õues ilus ilm ei ole või perioodil kui vähem tegemist on.
    Kokkuvõttes soovitan võtta aja, et süsteemsus ja kord luua ning mõelda läbi, mille olemasolust sul tõesti ka kasu on, et asjad sind orjama ei hakka. Ja proovida teisi motiveerida teie süsteemi järgida, seejuures liiga keeruline süsteem ei toimi, siis pead hakkama ise koguaeg teiste järelt korda panema asju.

Vasta Toadraakon-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga