Kas lapse vigu peaks parandama? Veakontrollist Montessori metoodika pilgu läbi

“On üks asi, mida õpetaja ei peaks kunagi tegema – sekkuma lapse töösse, et teda kiita, karistama eksimuse eest või parandama tema vigu”, Maria Montessori, The Absorbent Mind.

See on lause, mis minu arvates võtab ülihästi kokku Maria Montessori pedagoogika olemuse. Laps peaks ise õppima, läbi oma avastuste ja vigade. Meie ülesanne on jälgida tema tegevust ja vajadusel suunata või luua lapse huvidest lähtuvalt võimalusi. Palju Montessori materjale on välja töötatud isekontrollitavana nii, et laps saab ilma kõrvalolija sekkumiseta oma vigadest teada ja võimaluse vigu parandada. Kui last pidevalt parandada, hakkab ta töötama selle nimel, et anda õigeid vastuseid ja kardab teha vigu. Selline kartlik käitumine takistab iseeneslikku õppimist läbi avastamise ja katsetamiste.

Mõned näited Montessori harjutuste veakontrollist:

  • vee kallamise harjutuses on mahaläinud vesi viga, seda näeb laps ise ja kuivatab ära ja saab seni uuesti proovida, kuni enam maha ei lähe
  • puisteainete kühveldamisel on mahakukkunud purud viga ja laps saab seda ise parandada
  • kasutusel on päris nõud, mis tähendab, et mahakukkumisel saab laps teada, et paljud asjad on õrnad ja tuleb kohelda õrnalt
  • pildikaartidel on  tagumisel poolel värvilised punktid, mis õiges kombinatsioonis viitavad harjutuse õigele sooritamisele, näiteks paaride leidmise mängus on õigel paaril sama värvi punkt

Selles inglisekeelses videos on “control of error” ilusti näitlikult lahti seletatud.

Minu jaoks oli silmiavav An Everyday Story blogija Kate’ i vastus ühele lugejaküsimusele tema Instagrami kontol. Kate kirjeldas, kuidas ta lapsega vestles laguneva kivi üle ja laps avaldas arvamust, et kivi on suremas. Kate ei vaielnud lapsele vastu, et kivid pole elus, mille peale küsis üks lugeja: “Kuidas siis laps õpib?”.

montessori-vigade-kontroll

Foto: kuvatõmmis @kate_aneverydaystory Instagrami kontolt.

Kate’i vastus: “Sa aitad neil ise vastused leida läbi nende teooriate proovilepaneku, tehes katseid või luues mudeleid, tehes kõike, mis aitab visualiseerida nende mõttekäiku. Lugedes, küsides küsimusi. Nii et homme me läheme aeda ja vaatame taimi, ma küsin, kas taimed on elus ja kuidas ta seda teab? Arutame tema ideid. See on aeglane protsess, kuid me õpetame neid mõtlema läbi küsimuste esitamise, aitame neil oma ideid ja hüpoteesse läbi mõelda.”

“Avastuspõhine õpe on pigem ideede üle arutlemine kui vastuste andmine. ” @kate_aneverydaystory

montessori-vigade-kontroll2

Foto: kuvatõmmis @kate_aneverydaystory Instagrami kontolt.

Montessori õppes näeb vigade mitteparandamine välja nii, et kui õpetaja märkab, et laps ei tee mõnda harjutust õigesti, siis ta ei sekku kohe. Ta kirjutab selle tähelepaneku oma märkmetesse, et sellele lapsele antud harjutuse esitlus uuesti teha.

Olen üritanud oma laste puhul ka seda joont jälgida. Näiteks kui Pisipiiga (pea 3a) tegeles ajaleheväljalõigete liimimisega ja ma märkasin, et pea pooled pildid ta kleepis vale pool üles poole, siis ma ei sekkkunud. Ma muidugi jätsin ka teise etapi tegemata, ehk siis ei teinud temaga näitlikku liimimist, sest ma arvan, et hetkel tal ongi ükskõik, mispidi tal need väljalõiked seal lehel on. Liimimine ise on olulisem. Kui ta jõuab sellesse etappi, et ta reaalselt soovib mingit kindlat väljanägemist saada, siis ta hakkab ka ise jälgima, kummale poole ta liimi paneb. Ma usun, et katse-eksitusmeetodil saab ta selle õige ruttu selgeks. Praegu on ta selles faasis kui protsess on tähtsam kui lõpptulemus.

montessori-vigade-kontroll3

Foto: Mutukamoos, teose autor: Pisipiiga :)

Mittesekkumine nõuab päris head enesekontrolli. Ma päris tihti taban end soovilt teha märkusi stiilis “Nii ei saa, see torn kukub ümber!”. Õnneks (kuid mitte alati) saan ikka sõnasabast kinni ja lasen neil endal avastada ja järeldusteni jõuda. Loomulikult on kohti, kus ma ikka sekkun, sest kui laps kõõlub tooliga, siis ma ei jää ära ootama, millal ma saan terve õhtu traumapunktis veeta…

Me Montessori vee valamise harjutust  kodus igapäevaselt klassikalisel viisil ei tee, kuid söögilauas saavad lapsed endale väikesest kannust ise vett valada. Kui neil läheb maha, siis ma ei hakka tänitama, vaid suunan nad koristama. Nad koristavad heal meelel, see ei ole mõeldud karistusena, vaid elementaarse põhjus-tagajärg tegevusena. Tirts enam ei vaja ka suunamist, vaid koristab ise oma mahaläinud vee ära (kui see isemotiveerumine ka mänguasjade koristamisel toimiks…).

Pisipiigal kukkus eile veekann maha ja sang tuli ära. Pikaks ajaks jätkus teemat – parandame ära! Liimime kokku! Paberiliimiga! Aga klaasil pole ka sanga, et kui juua otse kannust ja hoida kahe käega? :)

Montessori silindriplokk (cylinder block) on hea näide veakontrollist. Plokil on 10 silindrit, millel igal on oma pesa, kuhu laps peab silindri panema. Kui ta paneb väiksema suuremasse pessa, siis lõpuks jääb tal üks suurem üle, mis ei mahu väiksemasse tühja pesasse. Sel viisil saab laps ise oma veast aru ja parandab selle. Meil on kodus ka see silindriplokk ja olen tähele pannud, et kui külla tulnud lapsed seda kasutavad, siis vanemad ei suuda end tagasi hoida ja hakkavad juhendama, kui märkavad, et laps ühe ploki valesti pani. Ometi piisab kui paar minutit oodata ja laps jõuab ise samale järeldusele! Las ta pusib :)

Meie elu kõige klassikalisem vigade parandamine toimub ilmselt kirjutamisel. Nii väga tahaks ju last kohe parandada kui näen, et ta kirjutamisel vea teeb. Näiteks Tirtsul kipub E täht tihti ikka väga reha olema oma mitmete üleliigsete kriipsudega. Ma ei sekku, ma lasen tal nii kirjutada, et mitte rikkuda õhinat. Küll ta aja jooksul ära õpib, kuidas õige on, peaasi, et ta praegu harjutab ja huvi tunneb. Tirts on minu jaoks selles vallas ka paras pähkel sattunud, sest on oma loomult perfektsionist ja minu sekkumine ning vigadele osutamine kustutaks selle õhina silmapilguga.

Palun jagage oma kogemust – kas vigadele mitte tähelepanu pööramine on end õigustanud? Või te pigem ei kasutaks sellist lähenemist?

Kirjutamisteni!
Eveli

Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.

8 thoughts on “Kas lapse vigu peaks parandama? Veakontrollist Montessori metoodika pilgu läbi

  1. Kristiina says:

    Hea teema ja meeldetuletus. Ma üldiselt ei sekku, lapsed on tänu sellele tõesti ise hakanud tagajärgi likvideerima (kui vesi läheb maha). Kolme aastane tüdruk võtab ise nagist rätiku ja vaatab samal ajal suurte silmadega osta, kui räägib, mis juhtus ja ütleb, et pole hullu, ta koristab selle nüüd ära. :-)
    Muidugi alati ei õnnestu end tagasi hoida, mehel tundub seda veelgi raskem teha aga me toetame üksteist ja tuletame meelde teineteisele. Nt kui tegime pelmeene koos, siis väiksemad tegid ikka enda moodi, panid täidise taignasse ja mätsisid palliks. Kuna mees on mul köögis pigem perfektsionist, siis tal on vahel tõesti raske, kui lapsed köögis ka süüa tahavad teha. Tuleb lihtsalt rohkem aega varuda :-)
    Ja tähtede kirjutamise osas on meil ka nii, et neljane poiss on hakanud ise huvi tundma ja kirjutama ilma, et ma oleks kõrval istunud ja õpetanud. Kui ta küsib, siis ma kirjutan ette aga ta kirjutab ikka tagurpidi. Pole ka sellest välja teinud. Küll õpib õigesti tegema. Selles osas ma püüan ikka end treenida, et ei tee midagi ette vaid et kui tunneb huvi, siis näitan, ja samas õpivadki nad päris elust, kui ma istutan lilli või teen aiatöid, on nad ikka juures ja räägime samuti palju, kuidas üks või teine asi kasvab, nad tahavad ise seda teada. Ja eriti tore ongi see, kui küsida neilt küsimusi ja arvamust, et kuidas nad jõuavad oma loogikaga tuumani, vahel on lausa hämmastav, kui palju nad tegelikult juba teavad.
    Tooliga kõõlumise osas olen ka mina nõus, et ei saa lasta haiget saada. Küll aga peaksin pakkuma talle võimalust kiikuda kiigel, või muudmoodi end kiigutada, sest see võib olla vajadus luua tasakaalu seoseid ajus.
    Ja ega päevad pole meilgi vennad. Vahel on kohe selline päev, kus õde-venda ei saa omavahel üldse mängitud, tülid on kerged tulema ja lõpuks on endal tunne, et koguaeg muudkui keelan. Siis jälle vajutan enda Stop nuppu ja lasen neil omavahel ära klaarida, sest sellest nad ka õpivad, mis õige, mis vale.

    • mutukamoos says:

      Ojaa, ma laste tülidesse mittesekkumine on mu jaoks kõige suurem väljakutse. Viimasel ajal olen suutnud end kontrollida, kuid varem kippusin ikka väga kergekäeliselt lahutama jooksma. Eks ma aegajalt ikka sekkun aga pigem nii, et pakun lauseid, mida öelda kui õde kipub veidi liiga palju “pinda käima” :)
      See on hea tähelepanek, et tooliga kiikuval lapsel on rohkem kiikumist vaja 😀 Selles osas on meil kehvad võimalused ja ma tõesti ei ole piisavalt tõsiselt nende loomisega tegelenud.

      • Kristiina says:

        Meil oli varem toas kiik ja selle pärast oli pidevalt tüli, et kes enne ja kauem sai 😀 aga siis need metallist kinnitused deformeerusid ja võtsime ohutuse mõttes maha. Nüüd mõtlen, et peaks ikkagi tegema jälle, see oli lastele päris mõnus rahunemiseks ka, ukse avas rippus see.

        • mutukamoos says:

          Ma pikemat aega töötlen meest, et meile tuppa kiike vaja. Alati küla peal hõivavad meie lapsed sealsed kiiged ära 😀 Aga kuna enne tuleb leida ukseava, kus reaalselt saakski kiikuda, siis sinnapaika on meil see asi jäänud. Kui rehealune valmis saab, siis loodetavasti saab seal ka kiik olema :) Laetalasid ju omajagu, kuhu riputada.

  2. Gerda says:

    Mina olen ka selle postitusega väga nõus. Kuigi ma teoorias tean seda (ja natukene rohkemgi veel) peab seda tihti meelde tuletama ja välja juurutama. Oleme alustanud sellest, et me ei saa muuta teisi, aga saame muuta iseennast ja enda suhtumist e. kui teised, kes lastega koos on ikkagi näiteks riidlevad/tänitavad siis meie suhtumine on hoopis teine ning neile ka olulisem. Minu üks suurimaid vigu on muidugi, et jään nö asja liiga kinni vahel ja võin jääda tänitama ja seda ka pigem näiteks omavahelises suhtes, aga teadvustan endale järjest rohkem, et laps näeb ka seda mustrit kõrvalt ja pole haruldane kui laps ise tuletab meelde, et ärge vaielge vms.

    Mul on kodus kaks poissi ja eks neid tülisi tuleb ka ette, sest suurem tahab “omaette olla” vms siis ma ka pigem reageerin hiljem või lasen neil ise arutleda mis oleks parim lahendus. Sama ka teistes seltskondades (perekonnas just).

    Sain siiski palju uusi ja häid nippe su postitusest juurde – aitäh!

    • mutukamoos says:

      Uhh, rõõm kuulda, et minust abi oli!
      Ma olen ka end viimasel ajal tänitamiselt tabanud, küll ühekordsetelt, kuid lapsed peegeldavad selliseid sapiseid ütlusi väga kiirelt tagasi. MItte et nad kordaks mu öeldut, vaid vaidlevad täiesti adekvaatselt vastu, miks neil miski asi tegemata ja enamasti on tõesti põhjus minus (a la andsin neile kaks ülesannet korraga).

  3. Kätlin says:

    Uhh, nii hea ja vajalik meeldetuletus! Mina kipun ka kohe juhendama, et tee nii ja näe kui nii teed on ilusam/ parem/kiirem/ jne. Olen edaspidi hoolsam :)

  4. Mari says:

    Tere,
    Juhtusin Teie postitust lugema ja tekkis küsimus,et kuidas seda suuremate laste peal rakendada?
    Kui esimese klassi laps peab järgmiseks päevaks tegema vihikusse kaks rida nr neljasid ja need näevad välja nagu heinahangud ja ma tean,et õpetaja koolis paneks “harjuta veel”,kui ma ise talle õiget nr nelja ette poleks näidanud ja tal lasknud need hargid ära kustutada.Jah ma saan aru,et siis laps harjutab veel aga see kajastub ka veerandi hindena sel juhul,kui laps ei tee kohe esimsel korral ilusaid nr.Suurema lapsega see paraku nii oli.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga