Kas lapsed ühte tuppa või parem igale lapsele oma tuba?

lastetoa voodi_2

Kui me maja ostsime ja tubade planeeringut arutasime, siis endisesse rehealusesse otsustasime teha kaks tuba – üks lastetoaks ja teine hobi/töötoaks. Me küll ei olnud veel abikaasaga kokkuleppele jõudnud, mis hobisid seal täpselt harrastada võiks – minu silmis oleks see olnud ideaalne õmblemise ja käsitöötuba aga tal oli hobidest veidi teine ettekujutus :) Teine tuba oleks olnud lastele.

Ma olen pärit 3-lapselisest perest, kus me kõik jagasime ühte tuba, soost olenemata. Seetõttu tundus mu jaoks ainuõige lahendus, et ka minu lapsed hakkavad tuba jagama. Nii õpivad teistega arvestama, saavad lähedasemaks jne jne. Mida aeg aga edasi läheb, seda enam oleme jõudnud arusaamisele, et vist oleks ikka parem kui mõlemal lapsel oleks oma tuba. Meie lapsed on väga erinevate temperamentidega. Lihtsustatult öeldes – üks on tugev introvert, teine korralik ekstravert, kuigi kihte on siin palju rohkem. Ühe lapse üksiolemise vajadus on kordi suurem kui teise oma. Ühe jaoks on piin kui ei saa vahepeal tunnikest omaette mängida, teise jaoks on piin kui kedagi ta kõrval ei ole.

Ma olen ise ka introvert ja olen nüüd introverdist lapse  kõrval hakanud oma lapsepõlvele teisiti vaatama. Mõistan paremini oma tollaseid murekohti ja käitumismustreid. Kuna ma sain omaette toa alles 22-aastaselt, siis olen pidanud otsima muid viise omaette olemiseks. Päris varast lapsepõlve ma enam ei mäletagi. Õnneks elasime siis maal ja kõrvalhooneid oli omajagu, kus sai omaette mängida. Küll aga on mul meeles hetked teismeeast kui põgenesin külmale ja tolmusele pööningule, et rahuneda. Mulle meeldis seal. See oli ehtne vana maja pööning täis ägedat vana kilakola, raamatuid, moeajakirju 1930ndatest. See oli koht, kus ma laadisin ennast. Nüüd takkajärgi ma saan aru, et see oli minu kui introverdi vajadus – olla vahepeal omaette. Ja ilmselt tulid ka paljud tülid seepärast, et pead-jalad koos elades oli mu privaatsusvajadus rahuldamata ja olin seetõttu kergesti ärrituvam. Kuigi eks teismelised on nagunii natuke… khm… plahvatavad. Aga ehk neid plahvatusi oleks vähem olnud kui meie olud oleksid võimaldanud rohkem ruumi? Oma vanematele ma seda ette ei heida, sest olud ja võimalused lihtsalt olid sellised. Aga kuna meil hetkel on siiski võimalik eraldada mõlemale lapsele oma tuba, siis otsustasime tulevikus (peale remondi lõppu) nii teha, et introverdist laps ei peaks kogu aeg oma privaatsuse pärast võitlema ja stressis olema. Ja ega ekstraverdile ka istu kui teda pidevalt tõrjutakse. Oma toa puhul oleks kindel reegel – kui uks on kinni, siis teine tahab omaette olla.

Ajal, kui meil oli veel plaan  mõlemad lapsed ühte tuppa majutada, inspireeris mind väga see artikkel nelja õe magamistoast. Väga äge ja stiilne! Seal on ka hea iva välja toodud – kui lapsed oleksid olnud kahekaupa tubades (2+2), siis oleks olnud lihtne oma halvas tujus süüdistada toakaaslast. Aga kui toas on veel 3 last, siis saab igaüks aru, et kõik kolm ei saaks olla selle ühe halva tuju põhjustajad :) Siin tekib juba ühikatoa efekt. Samuti oli nende elukorraldus selline, et magamistuba kasutati ainult magamiseks ja riietumiseks, muude tegevuste jaoks olid teised toad. Kui keegi soovis omaette olla, siis ta saigi magamistuppa minna, sest päevasel ajal oli see enamasti tühi. Nii et teoreetiliselt me saaks aretada ka sellise süsteemi, et üks lastetubadest on magamistuba ja teine mängu- ja õppimistuba. Siis aga tekib küsimus, et kuidas olukorda lahendada kui ühele lapsele tuleb sõber külla ja nad soovivad omaette mängida? Oleks oma tuba, oleks lahendus lihtne.

Mulle meeldib ka siinne lahendus, kus kahe õe tuba on horisontaalselt kaheks jagatud, et mõlemal lapsel oleks oma territoorium. Sellest inspireerituna tegime praegusesse lastetuppa nari, et meie introverdil oleks vähemalt üks koht, mis on päris tema koht ja kuhu õde ei saa tulla kui ta just ei luba. Reegel on selline, et kui kedagi voodis ei ole, siis võib ka teine laps sinna minna ilma luba küsimata aga kui voodiomanik on kohal ja soovib omaette olla, siis seda soovi tuleb aktsepteerida.

Mis teie mõtted sel teemal on? Kuidas teil on tubade ja privaatsuse küsimused lahendatud? Või kui ühele lapsele tulevad sõbrad külla, kuidas siis olete teinud? Kuidas introverdist laps toajagamisega kohandub? Igasugused kogemuslood on teretulnud!

Eveli

Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.

 

6 thoughts on “Kas lapsed ühte tuppa või parem igale lapsele oma tuba?

  1. Milla says:

    Enne kooli oli meil 2 tuba ja seal me siis kogu perega elasime, vend ja ema, isa.
    Kui aus olla, ma ei mäleta midagi, mis mind oleks seganud.

    Kui kooli läksin, kolisime oma majja. Seal polnud meil ka alguses kogu maja valmis, olime vennaga ühes toas. Samas mu emotsioon oleks selline, et mul on eluaeg oma tuba olnud. Ilmselt käisisin ma vennale pinda, sest käisin tema toas ka palju….vend vanem ja eks oli huvitavam.
    Siis ma oli mul tore ja äge olla, aga mul oli oma tuba.

    Meil on eri soost kaksikud. Enne lasteada midagi minu meelest hullu polnud, kuigi…üks on alati olnud hommiku inimene, teine õhtu. Aga enne kooli see justkui ei tekitanud muresid.
    Kooli minnes saime aru, et üks tuba kahepeale ei tööta. Esimese aasta pidasime vastu, kuid siis tegime nii, et lastel oleks OMA tuba.
    Kui aus olla, ei kujutaks ma enam ette, et nad võiksid ühes toas hakkama saada. Lapsed käivad 4. kl.
    Nad on väga erinevad ja mõlemal on vajadus olla omaette. Unekott saab rahulikult magada ja lõokene lõõritab juba poolest ööst, aga ta toimetab oma toas oma asjadega.
    Pika jutu lühike mõte on, et ERALDI ON HEA!

    • mutukamoos says:

      😀 😀 😀
      Mul on ka kahtlus, et kuigi eks nad saaks koos ka hakkama (ja me peaks veidi liiga tihti kohtumõistjad/lepitajad olema) aga kõikide närvide huvides oleks parem kui saaks nad eraldi panna. Eriti kui see võimalus on olemas…

  2. Le says:

    Ma olen ise suure pere pesamuna, kes sündinud õdedest-vendadest niipalju hiljem, et väga ei mäletagi seda, kuidas oli tuba või lausa kodu nendega jagada. 😀 7a vanema õega kaklesime küll selle pärast, kes nõusid peseb, aga muus osas ei mäleta ma absoluutselt mingisugust toa jagamise draamat. Oli nii, nagu oli ja olime lihtsalt harjunud. Selleks ajaks, kui mina olin teismeline, olid teised kodust ammu läinud ja oma elu peal ning mul oli mu oma tuba. Samas ma läksin põhimõtteliselt 15a ära linna kooli ja olin kodus ainult nädalavahetustel ning koolivaheaegadel, nii et sellest päris oma toast ei ole mul ka sellest ajast eriti mälestusi. Talvel kippus see niikuinii ka veidi külm olema, nii et veetsin suurema osa ajast nö elutoas, kui kodus olin.
    Endal on mul nüüd kolm last – tüdruk, poiss, tüdruk. Hetkel on meil kolmetoaline korter ning pesamuna veel meie toas ja kaks suuremat oma toas. Ilmselgelt praeguste standardite kohaselt hakkab meil kodu kitsaks jääma. Eriti, kuna suurem läheb 2019.a kooli ja ühel hetkel tahaks ka pesamuna meie magamistoast välja pukseerida. Nii, et vähemalt 4-toaline on see, mille järgi ringi vaatame. Kui just lotoga ei võida, siis viiest toast esialgu ei unista. 😀 Ideaalis ma muidugi tahaksin, et kõigil oleks oma tuba, just seetõttu, et kõigil oleks koht, kus olla ja oma asjadega tegeleda, kui see soov tekib. Aga hetkel murran ma pigem pead sellega, et kes kellega ühes toas olema hakkab, kui me selle 4-toalise leiame. Kes on see õnnelik või õnnetu, kes saab päris oma toa ja kes siiski peab jagama? Suuremad kokku? Väiksemad kokku? Tüdrukud kokku? Keeruline igatahes. Samas ma arvan, et mõnes mõttes kujuneb see kõik ka kuidagi iseenesest välja, sest ühel hetkel on neil ses osas oma arvamus ja soovid, kes kellega ja kui palju tahab aega koos veeta ja kes rohkem üksi olla.

    • mutukamoos says:

      Huh, ma olen ise ka mõnikord sarnaste dilemmade peale mõelnud kui mõnda teist peret vaatan, kes uut elamist ostavad. Et keda siis oleks mõistlik kokku panna ja kas oleks diskrimineerimine või ei 😀 Minus hakkab kohe võrdõiguslane ja jurist tööle 😛 Keskmise lapse sündroom 😀
      Eks meie üks põhjusi maale kolimisel oli ka see, et oleks ikka korralikult ruumi. Esialgu muidugi ikka hobitoa jaoks 😀 :D, millest sai sujuvalt “et oleks igal lapsel oma tuba”. Vähemalt abikaasa unistus täitus ja ta sai oma hobide jaoks “toa” ehk puutöökoja ja muud külmad ruumid, kuhu hetkel keegi konkurentsi ei paku.

  3. Mari-Liis says:

    Panin mõttes plussid-miinused kokku ja tundub, et kui eraldi on võimalik lapsed paigutada, on tõesti parem. Meil on näiteks suurimaks probleemiks koristamine. Kuna tuba on ühine, siis koos tuleb selle korrashoiu eest hoolt kanda. Idees hea, aga praktikas on nii, et üks on kiirem ja kärsitum, ka kohusetundlikum ja tema teeb enamiku koristamisest. Teine on algusest peale täielik vastand olnud. Ei teda häiri, kui teised kiiremini liigutavad või rohkem ära panevad. Tema teeb omas tempos ja siis “kui vaim peale tuleb”. See ärritab aga õde ning sellest on omajagu tülisid, et kes, millal ja kui palju. Kui oleks mõlemil oma tuba ja omad asjad, siis igaüks peaks vastutama vaid oma ruumi eest ning koristamise eest põigelda ei saaks.
    Sama on muidugi ka selle seltskondlikusega. Mul on samuti üks täielik introvert ja teine puhas ekstravert. Õnneks on välja kujunenud nii, et introvert saab koolist varem koju ja üksi kodus piisavalt nokitseda, et ennast laadida. Ekstravert jällegi elab väljapool kodu piisavalt aktiivselt seltsielu ja suhtleb teistega oma isu täis. Pinged tulevad siis, kui vaheajal hakkab ühel juba igav ning teisel oleks soovi veel omaette olla. Aga vahel on nii, et kaks õde on samas toas omaette üksi.
    Sest viimasel ajal on minu teismeikka jõudnud ekstravert hakanud ka rohkem üksi olemist nautima ja soovima. Niiet mõneti on olukord viimase aasta jooksul muutunud. Kuhu see kõik edasi kulgeb, eks seda näeb :)

    • mutukamoos says:

      Peredünaamika on ikka nii põnev – ühes vanuses ühed trendid ja mõne aasta pärast vastupidi 😀 Ma mäletan oma lapsepõlvest ka, et koristamise teema oli suur tülide allikas. Vend, kellega olin ühevanune, lihtsalt lasi luuslangi ja mina tegin suurest kohusetundest kodutööd ära, sest muidu saime mõlemad võtta. Ja noorem õde oli alati liiga noor kodutööde jaoks 😀 Nii vähemalt mulle tundus.
      Kas ma saan õigesti aru, et teil on ekstravert see kiire-kärsitu ja koristaja? Meil kipub olema, et introvert on küll aeglane aga kohusetundlik, st tema siis koristab (kunagi) ja ekstravert lihtsalt sahmib ringi ja tegeleb eimillegagi, peaasi, et mitte koristamisega.

Vasta Le-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga