Lastetoa kapi muutumislugu

lastetoa kapp_009_s

Kui mu ema oli noor tüdruk ja tuli maalt ära linna kooli, siis sai ta endale selle väikese kapikese. See on temaga kogu elu kaasas käinud, vahepeal lastel (ehk meil) kasutuses olnud ja nüüd jõudis see kapike omadega meie koju.

lastetoa kapp_010_v

Meil muidu on kodus valdavalt vana, 20. sajandi esimesest poolest pärinev mööbel, kuid kuna mingi aeg teatas Tirts, et talle ei meeldi üldse puiduvärvi kapp tema toas ja ta tahaks värvitud kappi, siis otsustasin, et uues toas anname talle selle võimaluse. Praegu on muidugi moes ka vanu talupojakappe valge värvi alla peita aga minu käsi ei tõuse täiesti korraliku puidupinnaga mööblieset värvima. Minu jaoks on puidu muster, selle unikaalsus, üks ilusamaid asju üldse ja mu süda tilgub verd kui näen mõnes ajakirjas, kuidas väärispuidust kapike on paksu värvikihi alla pandud.

lastetoa kapp_014_v

lastetoa kapp_016_v

Ema kapike aga sobis värvimiseks hästi, sest on klassikaline nõukaaegne puitlaastplaadist mööbliese, mille spoon oli päris mitmes kohas veekahjustusi saanud. Kõigepealt lihvisin  taldlihvijaga kapilt vana viimistluse enamvähem maha. Esialgu plaanisin kasutada isetehtud kohupiima-kriidivärvi. Aastake tagasi värvisin sellega laste nukumaja kapi, mis oli samuti spoonitud puitlaastplaadist tehtud ja sinna hakkas värv ilusti peale. Seekord aga ilmselt läks kogustega midagi nihu või oli pind siiski oluliselt erinev aga värv peale ei tahtnud hakata. Kuna lastetuppa oli juba hädasti kappi vaja, siis läksi viimases hädas siinkandi uude sisustuspoodi Höme (Kuressaares), mis lisaks vanale mööblile ja vintage sisustusvidinatele müüb ka kriidivärve. Selle omanik Brette peab Pintsli ka kohvriga sisustus/taaskasutus blogi, kust võid palju häid sisustusideid leida. Tal on hea sisekujundaja silm 😉

vintage mööblivärv

Vintage  mööblivärv (toon Soft Cream) hakkas palju paremini peale ja isegi all olev kohupiimavärv ei seganud teda. Kandsin peale kolm kihti ja lõpuks värvitu mööblivaha (see oli mul varasemast olemas, mitte Vintage seeriast).

lastetoa kapp_017_v

Parajat peavalu (ja nostalgiat) põhjustasid aga mulle alumise kapi uste siseküljed. Need olime vennaga koos tolleaegseid kleepekaid täis kleepinud. Äge oli meenutada neid aegu 🙂 Analoogsed sinimustvalged rallikleepsud olid meil autos ka ja see oli riskantne värk – arutasime ikka, et ei tea, kas keegi lööb nüüd aknad sisse või ei. Vähemalt lastel oli kõhe sellist kommentaari kuulda 🙂 Ülemise pildi üleval ääres on Kadrina Muinsuskaitseseltsi kleepekas. Ma konkreetselt selle organisatsiooni kohta ei mäleta, aga muinsuskaitse seltsid olid tol ajaperioodil ühiskondlikult väga aktiivsed ja kõlapinda leidvad.

nostalgialaks

Siiski otsustasin kleepekad eemaldada. Niisama nad ära ei tulnud, katsetasin taldlihvijaga (viga!). Sellest polnud kasu ja tegi asja isegi selles mõttes hullemaks, et lihvis ääred hästi õhukeseks ja nüüd enam ei saanud lahtinokkimist ka katsetada. Järgmiseks relvaks oli kuumaõhupuhur, millega  mõned kleepekad tulid ideaalselt lahti aga mõned jälle sulasid nätsulaadseks olluseks ja neid ei saanud mingi valemiga spooni pooridest kätte. Ja kuna lapsed selle aja peale avastasid, et ohh kleepsud on ägedad ja nad oleksid üldse tahtnud, et need oleksid alles jäänud, siis otsustasin, et kleebin uksed lihtsalt millegagi üle.

lastetoa kapp_018_v

Kui ma lapsepõlves maal vanaisa juures külas käisin, siis neil oli seal üks tuba kapiga pooleks jaotatud ja kapi tagumine külg oli ajakirja väljalõikeid täis kleebitud. Ikka värviliste piltidega välismaa ajakirjadest. Mulle väga meeldis neid pilte seal uudistada, sest need näitasid hoopis teist maailma. Eredamalt on mul meeles pildid Aafrika pärismaalastest oma etniliste kehakatete ja -kaunistustega – rõngad keeles, kõrvas, puupulk läbi kes-teab-mille, rõngad kaelas jne. Tahtsin ka oma laste kapile midagi analoogselt huvitavat kleepida.

lastetoa kapp_013_v

Ma olin alles hoidnud isa vanad entsüklopeediad, mis olid sisu poolest moraalselt vananenud, kuid mille värvitahvleid ma lapsena himuga uudistasin ja plaanisin neid kunagi mingis projektis kasutada. Nüüd siis oli aeg käes. Valisin välja värvilehed, mis võiksid põnnidele huvitavad tunduda ja liimisin nad kapi ukse külge. Sellega oli ka omajagu jama ja ilusat tulemust ma ei saanudki, sest paber hakkas hullult lainetama, aga peale kuivamist kannatas kissis silmadega vaadata küll 😀

lastetoa kapp_012_v

Ilmselt sa märkasid, et kapi keskmine osa on värvimata. Ma olin kahevahel, et kas tulemus jääb hea või mitte, eriti kuna tegelikult ma ei värvi pintsliga selles suunas kui olid üleminekukohad tehtud. Aga praegu olen küll tulemusega ülirahul!

Värvimata osad vahatasin sama vahaga lihtsalt üle. Kapinupud jätsin algsed, sest need lisavad ajastuhõngu.

lastetoa kapp_011_v

Selline siis tuli kombinatsioon minu ema kapist, isa entsüklopeediatest, vanaisa mälestustest ja venna kleepekatest.

Eveli

Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.

4 thoughts on “Lastetoa kapi muutumislugu

  1. Anna-Liisa says:

    Minul on selle retromööbli ülevärvimisega täpselt sama teema, mis sul vanamööbliga 😀
    Meil on täpselt sama sarja ülaosata kapp elutoas telerikapiks ja no ma ei suuda seda üle värvida. Tal on ka omad kahjustused, pealmise plaadi spoonikiht on täiesti maha võetud üldse, aga minu arust on ta niimoodi oma ajalooga just täpselt õige. Kui ma oleksin pintsliga väga-väga osav, siis võib-olla värviksin üle, aga kuna ma ei ole, siis see jääb selliseks nagu on.
    Sama sarja riidekapi värvisin kunagi lolli peaga valgeks ja kohutavalt kahetsen.

    • mutukamoos says:

      Kas sa valgeks värvimist kahetsed, sest ei tulnud välja või et nüüd ei ole ikka nii ilus, sest spooni pole näha?
      Ma kõiki retrokappe ei ole ka nõus üle värvima. Neid kappe on tegelikult ikka vähe, mida ma värvima oleksin nõus 😀 Männipuidust asjad reeglina ilmselt. Ma seda kollast mändi ei salli silmaotsastki.
      Mul on üks uus retrokapi projekt käsil ja ka selle värvin üle aga seepärast, et tal on uksed kõrglakiga ja need ei lähe kohe kuidagi mu maitsega kokku. Sama komplekti kirjutuslauaga ma võtsin ette peitsimise tee, kuid see oli ikka väga töömahukas. Ja ustel mul kõrgläikega lakki ei õnnestunudki maha saada. Praegu ta ongi usteta, aga ilmselt ma siis kunagi värvin need ja tuleb selline kombinatsioon, et peitsitud korpus ja värvitud uksed.

Vasta Anna-Liisa-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga