Meie pere laste ohutusalased reeglid

maalapsed_v

Ma olen oma loomult hästi ettevaatlik inimene. Vanarahva ütlemine “parem karta kui kahetseda” kehtib minu puhul 100%. Ilmselt on see veidi põhjustatud ka mu erialast – kuigi ma igapäevaselt masinaid ei kasuta, siis olen oma elus omajagu ohutusinstruktsioone saanud, parasjagu nelja sõrmega mehi näinud ja seetõttu näen ma ohte igal pool. Kui ma näen mingit olukorda, siis mul käib kohe silme eest mitu erinevat stsenaariumit läbi. Ok, eks ma olen liiga palju filme ka vaadanud :) Ma tean, et ülima ettevaatlikkusega on võimalik ka liiale minna ja kuidagi ei tahaks, et minu lapsed on Need Vati Sees Kasvanud isendid. Seetõttu püüan vähem keelata, samas siiski juhtida laste tähelepanu võimalikele ohuallikatele. Mu jaoks on oluline, et laps õpiks ise ohtu ära tundma ja hindama, samuti et nad omandaksid ohutud käitumisvõtted.

puuronijad_v

Kõikide asjade peale muidugi ei tulegi. Mõne asja peale tulen, sest mu elukogemus on selline. Mõned hoiatussõnad pärinevad mu enda lapsepõlvest. Huvi pärast panin kirja nii palju manitsussõnu kui mulle meenus, mida ma oma lastele peale olen lugenud.  Kui traktorite juurde jõudsin, pidin tõdema, et olen omajagu maaelust võõrdunud ja ei aimagi, millised on ohutusnõuded näiteks põllumajandustalus elavatele lastele, kellel on igapäevaselt kokkupuude suurte masinate ja loomadega. Kuigi me elame maal, oleme siiski parajad linnavurled – pole meil mingit erilist loomapidamist ega raskemasina parki.

Allolevad punktid on ülevaatlikkuse mõttes lakoonilised, kuid enamasti käib selle juurde ka põhjus-tagajärg seoste selgitamine. Lihtsalt keelamisel ma ei näe mõtet, ka kõige pisemale lapsele saab põhjusi välja tuua. Loomulikult mida väiksem laps, seda lihtsam seletus -alates sellest, et ütled “siis sa saad ai-ai”.

Nimekiri on ka selles mõttes kirju, et siin on nii neid õpetusi, mis on “hea teada” ja mille puhul omad vitsad õpetavad ja siis on olukordi, mida ma pean eluohtlikuks ning viimaste osas olen ma eriti karm.

  1. Kui kasutad kuumaliimipüstolit, siis tuleb see alati seinast välja võtta kui lähed eemale. Kui ma peaks avastama, et ta on seinas ja sind ei ole juures, läheb ta kappi ootama kuni sa suureks kasvad.
  2. Kui ronid kivide või puude otsas, siis enne terve keharaskuse toetamist katsu kergelt järgi, kas pind on stabiilne (ega kivi või puu liikuma hakka).
  3. Tundmatuid vedelikke ei tohi juua. Kui leiad veepudeli ja sina ise ei ole sinna vett pannud (ja see ei ole just poest ostetud), siis enne joomist uuri järgi, kas seal on vesi.
  4. Kui sa näed maas elektrijuhet, siis seda ei tohi puutuda ja lähedale ka minna ei tohi. Ütle kohe mõnele täiskasvanule.
  5. Ühtegi looma ei tohi söömise ajal segada.
  6. Võõraid loomi ei tohi peremehelt luba küsimata tülitada.
  7. Metallist mõõdulindiga tuleb olla väga ettevaatlik, sest see võib kätte lõigata kui ootamatult tagasi kerima hakkab.
  8. Enne kui maast puuoksa haarad, veendu, et see ei oleks madu.
  9. Kui sa seda marja ei tunne, siis seda süüa ei tohi. Seeni ka mitte.
  10. Üksi ei tohi suure tee peale minna. Linnas ei tohi üksi aiast välja minna, isegi kui värav on lahti.
  11. Parklas ei tohi joosta. Autojuht sind tagurdades ei näe ja sa pead ise veenduma, et ükski auto ei liiguks seal, kus sa liikuda tahad.
  12. Kui sa rahvarohkel üritusel enam ema-isa ei näe, siis mine mõne täiskasvanu juurde ja palu tal meile helistada (number on kas käe peal või paberil taskus).
  13. Tikkudega ei mängita. Küünlaid võid süüdata ainult koos täiskasvanuga. Küünalt ei tohi tuppa üksi jätta.
  14. Metsas kõnni teisest nõks tagapool, et okstega mitte vastu nägu saada.
  15. Kääridega ei joosta.
  16. Kui suitsu- või vinguandur hakkab tööle, tuleb majast välja saada. Saame kokku kokkulepitud kohtumiskohas X.
  17. Kui traktor teeb põllul tööd, siis ei tohi heina sisse peitu minna. Ta ei näe sind seal. Sama kehtib lume ja lumesaha kohta.
  18. Selliseid mänge ei tohi teha, kus keegi kilekoti pähe paneb. Samuti ei tohi mängides mitte midagi ümber kaela siduda (nt koera mängides tuleb “jalutusrihm” ümber keha siduda).
  19. Kui keegi töötab mõne masinaga (saag, muruniiduk jne), siis teda ei tohi ehmatada ja võimaluse korral mitte läheneda selja tagant, ta ei kuule sind. Parem on liikuda nii, et ta näeb sind.
  20. Viimaseks meenus ühe kiirabiarsti õpetus, et puu alt üleküpsenud õunu võttes tuleb enne veenduda, ega seal herilast sees pole.  Meil pole see eriti teemaks, sest elame nii tuulisel kohal, et siin on sedalaadi tegelasi vähe (kuigi aiapeo oskavad nad ära rikkuda küll).

Nonih, päris korralik nimekiri tuli ja ma olen kindel, et kõik asjad mulle meelde ka ei tulnud :) Võrdleme nimekirju – kui palju neist sa oma lastele oled rääkinud? Kas on midagi, mis teie peres on olulisim?

Eveli

Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.

16 thoughts on “Meie pere laste ohutusalased reeglid

  1. Le says:

    See suitsuandurite punkt on hea! Pean silmas kohtumist kokkulepitud kohas.
    Mul on tunne, et see ohutunne on mul emaks saades kasvanud hüppeliselt! Umbes nii, et kui keegi lastest ütleb teises toas Ai! Siis hakkab minul kohe film jooksma. Ja ikka draama või lausa tragöödia! Siis ma oma mõtetes juba kutsun kiirabi, pakin haiglakotti ja veedan järgmised tunnid op- saali ukse taga närveerides ja lapse elu eest võideldes. Kuigi tegelikkuses oli selle Ai! põhjuseks midagi täiesti tühist, mis järgmisel hetkel juba meelest läinud.

    • mutukamoos says:

      Kusjuures jah, ma olen plaaninud teha ka mänguliselt läbi, kuidas see kokkulepitud kohta kogunemine välja võiks näha. Nagu tuletõrjeõppus. Aga seni pole veel mahti olnud või õigel vabal hetkel meelde tulnud :)

  2. Kristiina says:

    Meie peres on mees suurem muretseja, kui mina. Kuna mind kasvatati seliselt, et väga ei keelatud ja lasti ise proovida, mis ei tähenda muidugi, et ma ei teadnud piire, siis olen ka seda oma lastele õpetanud.
    Üldiselt olen seda meelt, et väga väikesest peale tuleb õpetada peamised asjad selgeks.
    Meie peres need peamised on tuli ja vesi, ehk siis sama, nagu teil, et tikud on ainult täiskasvanu juuresolekul lubatud, st küünla põlema panek ei ole kunagi lubatud üksi olles. Aga sellele vaatamata olen alati ka kõik tikud majapidamises pannud nii ära, et lapsed neid kätte ei saa.
    Seda, et ahi või töötav pliit on kuumad, on nad ära õppinud ilma suuremate traumadeta, kumbki on korra saanud ehk kõrvetada, seda pigem hooletusest, kui teadmatusest ja nüüd on ekstra-hoolsad.
    Vee osas mõtlesin üksi vee äärde minemist – see on rangelt keelatud, ka talvel jää peale minek, kui pole täiskasvanuid ligidal. Meil on aiast väljas tiik ja tüdruk kukkus kunagi sisse, kui tuli mulle järgi nii, et ma ei märganud. Õnneks midagi ei juhtunud, aga sellest piisas, et mõlemale lapsele see meelde jäi ja ikka aeg-ajalt tuleb jälle üle rääkida, igaks juhuks.
    Meil pole samuti suuri masinaid, on vaid muruniiduk, millega oleme lubanud 6-aastasel niita, meie enda juuresolekul muidugi.
    Parklas autode jälgimine on samuti tuttav teema, st nad ei tohi enne auto juurest ära minna, kui on veendunud, et ühtki autot ei tule. Kuigi me elame maal, siis linna satume ikka, ja tänaval oleme käitumise ikkagi selgeks teinud. Et ei jookseks tee peale nt. Poiss on meil pisut suurem tuulepea ja tuleb ikka ette, et peab talle STOP hüüdma, pärast siis räägime jälle olukorra üle.
    Õues väga palju keelde siiski meelde ei tule, kui see, et oma aiast välja minna ei tohi, samuti võõraid taimi suhu panna. Ronimise kohapealt olen pigem lubavam, ja mulle tundub, et nad on saanud mingi tunnetuse kätte, st puu otsas ronides pigem vaatavad, kuhu astuvad. Seda aga olen päris pisikesest peale õpetanud, kui veel linnas elasime ja mänguväljakutel käisime, et ma ei aita kunagi kuhugi üles ronida. Seda selleks, et ta peab ise õppima tunnetama, et sinna kuhu saab ise üles, peab saama ka alla. Kui ma aitan ta kõrgele redeli otsa ronida, siis mis kasu sellest on, kui ta ise alla ei julge tulla. Seetõttu õppisid nad mõlemad oma võimeid üsna ruttu hindama ja nüüd on nagu väikesed ahvid, igal pool, kuhu vähegi ronida saab :) Lasteaias lubatakse neil ehitada laudadele toolidest torne ja ka seal neil on omal selged, kui kõrgele julgeb minna.
    Koduloomade puhul kehtivad reeglid – loomi ei lööda, ei kägistata (suurest armastusest), söögi ajal ei segata, võõraid loomi ei katsuta, kui pole küsitud. Ja no kutsikaga koos kasvades olid omad õpetused.
    Võõrastega rääkimisest olen ka neile rääkinud, et kellegagi kaasa minna ei tohi ja midagi vastu võtta ei tohi, kui ei tunne seda inimest ja meid pole juures. Sellist olukorda küll enne kooli ei näe, et ette tuleks, aga hea ongi neid asju varakult rääkima hakata, et kinnistuks, kui on aeg.
    Minu telefoni nr on 6-aastasel peas, kuid kindlasti ka kirjutaks käele või randmepaelale, kui kuhugi rahvarohkesse kohta läheks.
    Väga hea meeldetuletus sinu postitusest on see, et mida teha tulekahju korral, või kui andur hakkab tööle. See tuleks meil peres korralikult läbi rääkida, teha läbi nö õppused, nagu vanasti meil koolis tehti. TEan, et Rootsis tehakse lastega seda maast madalast, kõik lepitakse kokku, mida keegi võtab kaasa, kuidas välja saab jne. Samuti tuleks ka kustutamise võtted selgeks teha, kui a la köögis läheb õli põlema, et ei tohi veega kustutada jne.
    Kuna meil poiss on tohutu meisterdaja, tahab päris asjadega ehitada omale kõike võimalikke asju (praegu ehitab laeva, millega sõita Hispaaniasse, millest on siiski saanud juba kosmose sütik), siis selles osas oleme ka sõnad peale lugenud, et elektriga tööriistadega ei tohi üksi teha tööd, ainult meie juuresolekul. Saega (laste mõõtu) ja haamriga on üksi toimetanud, aga siiski ma jälgin silmanurgast.
    Panen tõesti tähele, et mida vähem ma keelan, seda paremini nad õpivad omaenda vigadest. Loomulikult tuleb aga ise turvamehena lähedal olla. Aga jah, vahel pean mehele meelde tuletama, et neid “Ei”sid ei oleks liiga palju, tal kipuvad need väga kergelt tulema… :)
    Praegu ka rohkem meelde ei tule…

    • mutukamoos says:

      Ma pean vist täpsustama, et ronimine on meil ka igati lubatud :) LIhtsalt kuna kodulähedane mets on meil ülimalt metsik sarapuuvõsa, siis enamus ronimispuude puhul on see oht, et nad on nii pehkinud, et vajuvad lapse kogu raskuse all läbi. Sest ega sarapuu naljalt muidu ei ole sellises asendis, et seal ronida saaks 😀 Kui ta just ümber kukkuma ei plaani hakata… Ja kividega on sama lugu – meie maa-ala ümbritseb kiviaedade võrgustik ja nende aedade otsas ronides tuleb enne kogu keha raskuse toetamist alati veenduda ega kivi pole lahti. See ei olegi keeld vaid pigem matkatarkus 😀
      Eks kuumade pliitide-ahjudega on nad ka juba varakult oma elukogemuse kätte saanud ja nüüd enam eraldi üle rääkida pole vaja. Aga mingis vanuses oli küll nii, et ma ikka seletasin juurde, et ahi on kuum.

  3. Kristiina says:

    Ei pea sa midagi täpsustama, ma sain aru küll, rääkisin pigem endast, aga kukkus vist valesti välja. Sest tegelikult ongi keskkonnad ja sellest tulenevad etrevaatusabimõud erinevad, mõned siiski üldisemad. Meie lapsed on mulle veel õpetanud seda, et kõige peale ise ei tulegi, mida ära hoida, paraku on siis nende endi vead õpetanud…
    mina sain just seoses hädaolukorras käitumise osas sinult head nõu. 😊

    • mutukamoos says:

      Jah, ega kõige peale ei tulegi. Näiteks see viljapõllule enda peitmine samal ajal kui seal kombain töötab. Meie krunt piirneb põldudega ja eks mõned korrad aastas on seal ikka masin peal. Praegu lapsed veel ei käi seal mängimas (ja ega ma vilja sisse neid talluma ei laseks ka) aga mul on lapsepõlvest meeles, kuidas keegi oli seetõttu surma saanud (või rääkis ema lihtsalt hoiatuseks). Aga piisab ju sellest esimesest korrast kui laps nii teeb…

  4. Alice says:

    Meie lapse Montessori lasteaias õpetati lastele kääridega ringi liikuma nii, et nad ei hoiaks kääre ‘kõrvadest’ kinni, vaid kääri teradest (nii et need on peo sees peidus). Sedasi on kergem õnnetusi vältida :)
    Meil ka mees suurem hoitaja kui mina. Kuna ta töötas aastaid tagasi tuletõrjujana, siis loomulikult on ta oma silmaga näinud erinevate õnnetuste tagajärgi ning neid kaadreid on raske niisama unustada või mälust kustutada ja sellest sõltuvalt siis ka suurem tähelepanu igasugustele ohutudele.
    Näiteks sünnipäevatordilt küünalde ära puhumine ei ole tema jaoks kunagi ‘hurraa’ hetk, ka siis kui küünalde puhujaks on mõni võõras laps või mõni teine pikajuukseline inimene, sest ta teab et see võtab vaid sekundi ja ühe juuksekarva puudutuse vastu küünlaleeki, et kogu pea põlema läheks.

    Meie peamiseks ohutsiooniks on liiklus ja pedofiilid väljaspool kodu. Kodus on reegel, et trepil ei tohi joosta ja mängida, ega ka poole trepi peal riideid selga panna :) Röstimasinast ei tohi leiba noaga välja sikutama hakata kui röster vooluvõrgus on ning ülemiselt narilt ei tohi üle ääre ennast upitada, et all naril oleva lapsega rääkida. Need küll sellised paar asja mida meil ei ole vaja enam meelde tuletada, sest eks lapse kasvades muutu ka ohutusreeglid. Peamiseks ohuks siiski on ja ka jääb just liiklus ja hullud inimesed.

    • mutukamoos says:

      Appikene see röster! Meil on röster kodus alles jõuludest ja ma ise olen paar korda sealt noaga leiba välja õngitsenud ja üldse mitte mõelnud… Nüüd on kõik loogiline ja arusaadav. Jestas kui rumal saab inimene olla :( Hea, et ma veel lastele seda ei õpetanud…
      Pedofiili teema on üldse veel omaette teema, millest ma ei julgegi juttu teha, et mitte kurja karja kutsuda… Selles osas olen ma eriti paranoiline.

  5. Alice says:

    Ah jaa, lisan veel seda, et minule endale ajab alati külmavärinad peale kui ma näen mõnda väikest last täispuhutud õhupalle lutsutamas või hammustamas (tegelikult isegi lihtsalt nendega mängimas) . Olen ise pealt näinud kuidas üks laps peaaegu ära lämbus kui sedasi ‘musitades’ õhupall lõhkes ja üks õhupalli väike tükike talle kõrri kinni jäi :(

    NIng jah, koerte ja kasside mängimise ajal (mida meil siin kodus on ikka aastaid harrastatud) ei ole lubatud rihma või nööri kellegi kaela ümber siduda. Kilekoti pähe panemisele lisaks ei tohi ka kellegile patja näo peale mängides suruda.

    • mutukamoos says:

      Mu pisemal on ka komme tühja õhupalli suus lätsutada – küll ots väljas, nagu täis puhudes, aga ikkagi. Ma ka kogu aeg keelan just samal põhjusel. brr…
      Suvel lisandub padja surumisele veel teise vee alla surumine. Mäletan, et mu enda lapsepõlves kippusid ka sellised mängud olema :(

      • Alice says:

        Tühjas õhupallis ei olegi vist eriti mingit ohtu peale vastiku maitse (no vanasti vähemalt olid õhupallid mingit pulbrit (talki) täis :) Täis õhupallide tükid aga lendavad laiali sellise survega, et kui mingi tükk peaks sulle hammustamise või lakkumise hetkel lendama, siis see kargab sulle kõrri kinni ja seda on sealt väga raske kiiresti kätte saada, sest see võib väga sügavale kinni jääda. Prrrr…

        • mutukamoos says:

          Mul on ikka hirm, et mängu/jooksuhoos äkki tõmbab ka selle tühja kurku. Kuigi jah, see plahvatuse jõul lendav tükk on kindlasti kordi ohtlikum :S

  6. Mari-Liis says:

    Siin on hulganisti väga häid punkte meeldetuletuseks ja endale kontrolliks, et kas on ka kodus jutuks olnud.
    Ükskord sattusin ma internetis – äkki oli see FB, ei mäleta enam – soovitusele lapsega välja mõelda mingi turvasõna, mida teatud olukordades kasutada. Noh, näiteks juhul, kui mõni võõras ligineb lapsele jutuga, et emme/ issi saatis teda last lasteaiast/ koolist koju tooma, sest on mingi eriline olukord. See on muidugi äärmiselt erandlik variant, aga mulle tundub, et ka sellised situatsioonid tuleb lastega läbi rääkida. Isegi siis, kui elada väikeses alevikus, kus kõik on ilmselt mitu korda turvalisem. Tegelikult, seda olulisem mulle näib, et väikses kohas elades ei läheks meelest, mis võimalikud olukorrad võivad ette juhtuda. Meil on igatahes selline turvasõna olemas, midagi sellist, mida teab ainult meie pere kitsas ring.

  7. kadri_lambrine says:

    Linnalaste emana on minul veel üks väga tähtis reegel – kui leiad süstla, siis ei tohi seda puutuda. Teades, kui väga neile meeldib igasugu arstimänge mängida, siis on see üks neist reeglitest, mida tihti üle kordame.

    • mutukamoos says:

      Uhh, linnas on ikka hoopis teistmoodi reeglid ja ohud :) Ma arvasin, et tuuakse välja see, et ma nii vähe liiklusest kirjutasin ja süstalde peale isegi ei tulnud… Ma siis panen kõrvale maalaste maast korjamise keelu – surnud hiirt/lindu ei tohi puutuda ja kui oled jõudnud puutuda, siis pese korralikult käed 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga