Tere, (kirja)sõber!

sõbrapäev lastega

Kirju on tore saada. Eriti kuna neid enam eriti ei saadeta. Kui Tirts ühel päeval postkasti juures kurtis, miks talle keegi ei kirjuta, tegin talle selgeks, et selleks, et kirju saada, tuleb neid ka ise saata. Otsustasime leida talle kirjasõbra.

juuli_204_v

Mul oli lapsepõlves palju kirjasõpru, paraku vajusid enamus kirjavahetusi üpris ruttu ära. Kirjutamine nõuab siiski püsivust, mida paljudel täiskasvanutelgi pole, lastest rääkimata. Kui Tirtsule kirjasõpra valisin, siis pidasingi olulisemaks, et lapse ema oleks ise sama palju motiveeritud kirjasõpruse pidamisest, sest 5-aastasest lapsest on suhte ülevalhoidmist palju loota. Ausalt öeldes ma enam täpselt ei mäleta, millal me kirjavahetusega alustasime, aga see oli umbes siis kui Tirts tegi esimesi katsetusi sõnade kirjutamisel.

DSC_0037_v

Tirtsu kirjasõber on umbes sama vana kui ta ise, nad ei ole üksteist kunagi näinud (v.a. pildil). Õnneks on ka temal noorem õde, kes on enamvähem Pisipiigaga sama vana ja nii saadavad ka pisemad üksteisele “sõnumeid”. Alguses olid need lihtsalt arusaamatud kritseldused, täna juba esimesed sõnad. Pisipiiga on ka kirja saabudes hästi elevil: “Kas mulle on ka midagi, kas mulle on ka midagi?”.  Nüüd me olemegi hakanud mõlema lapse nime ümbrikule kirjutama.

DSC_0064_v

Esimeste kirjade kirjutamine võttis Tirtsul mitu päeva aega, nii umbes lause kaupa kirjutas. Nüüd ta ei väsi enam nii ruttu ja mõnikord õnnestub isegi ühe õhtuga kiri valmis saada. Alguses oligi suurem rõhk joonistustel, mõnikord panime ümbrikku kaasa mõne kleepeka ja mõnikord lihtsalt meisterdasime midagi. Lastele väga meeldib omanimelist kirja või pakki saada, selles on midagi väga personaalset ja erilist. Isegi kui see on üks värviline kritseldustega paber, on neil ikka hea meel. Ja samuti on nad elevil oma kunstiteostest, mida sõbrale saadavad. Ja nii tore on avastada, et teises Eesti otsas elab laps, kelle elu on peaaegu samasugune. Mõtle, ka temal tuli hammas ära!

hambahaldjas_v

Lapsed hakkavad kirjutama erinevat moodi. Tirts eelistas alguses, et ma kirjutan talle lause ette ja tema kirjutab maha. Nüüd on ta hakanud ka peast kirjutama ja selliseid kirju on eriti vahva lugeda, kuidas mõni sõna lapse peas kostub.

juuli_206_v

Et kirjutamise ind oleks suurem, kinkisin Tirtsule kirja kirjutamise komplekti, mis sisaldab sarnase kujundusega ümbrikke, kirjapabereid ja kleepekaid. Kuna kirjapaber on seal väga väike, siis minu meelest sobibki see ideaalselt lastele, kes veel pikka juttu ei kirjuta. Olen peale seda ka oma väikestele sugulastele neid komplekte erinevate tähtpäevade puhul kinkinud – minu arvates tore viis lapsi päris kirja kirjutama panna.  Rahva Raamatus on hästi ägedad komplektid, ma vist ostaks nad kõik ära. Siin näiteks üks armas variant. Teised disainid leiad “kirjavahetuse komplekt” nime otsides.

Et lapsed saaksid aru, kuidas kiri liigub, siis esimeste kirjade saatmised tegime hästi näitlikult läbi – laps kleepis ise margi, pani ümbriku postkasti ja siis pärast näitas vanaema skaibis, kuidas seesama kirjake nüüd tema käes on 🙂

Kuidas teil kirjade kirjutamisega lood on? 🙂

Eveli

Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.

 

10 thoughts on “Tere, (kirja)sõber!

  1. Alice says:

    Meie lapse koolis kuulub 4-5 aastaste laste õppeprogrammi postkaardi (kirja) kirjutamine ja selle saatmine. Neile õpetatakse kuidas post liigub. Selleks pidid nad üks päev kooli kaasa võtma ühe postkaardi kuhu oli nende kodune aadress juba peale kirjutatud. Koolis kirjutas iga laps kaardile oma sõnumi ja kogu klass läks siis koos omi postkaarde kooli lähedal asuvasse postkasti postitama. Päev hiljem tõi postimees iga lapse kaardi neile koju, ehk siis nad said näha ja tunda kuidas kirja saatmine toimib 🙂

    Meie peres on selline komme, et laps saadab endale igalt välisreisilt postkaardi koju.. Algul kui laps veel nii väike oli, et kirjutada ei osanud, siis kirjutasime meie kaardile mida ta (meie) sellel reisil tegime ja hiljem siis juba tema ise. Pärast on neid postkaarde hea vaadata ja meenutada millal me kuskil käisime ja mida tegime.

    Aga jah, mulle endalegi meeldib saata ja saada pakikesi ja käsitsi kirjutatud kirjakesi. Kahjuks aga tõeti tänapäeval sööb internet nii palju aega käest ära ja kuidagi raske on igapäevaelus sellist vaikset hetke leida, et laua taha istuda ning kirja käsitsi kirjutama hakata.

    • mutukamoos says:

      See on päris kaval niimoodi iseendale kirja saata! Koolis kindlasti hea kasutada.
      Meil on ka reisidel postlaartide saatmise komme, kuid enamasti saadame lähisugulastele ja lapsed siis oma kirjasõpradele Kui järgi mõelda, oleks hea ka lisada endale saatmine – siis oleks üks reisisuveniir ilusti olemas. Lisaks mulle hirmsasti meeldib mõõta kui kiiresti kiri kohale jõuab – kas jõuab enne meid 😀 😀
      Tänu sellele, et ma kord instas kirjade kirjutamist mainisin, sain ma ka endale kirjasõbra 🙂 Teda ma küll tean ka päris elus aga nii tore on päris kirju saata ja saada. Võtangi selle aja maha ja kirjutan mitu A4 täis. Alguses kartsin, et pole millestki kirjutada aga nüüd olen aru saanud, et ühe A4-ga ei saagi piirduda.

      • Kristiina says:

        Oh, ma nii igatsen päris kirjade kirjutamist! Kui mu vanaema veel elas, kirjutasin temaga tihti, kuigi saime ka helistada. Aga see pole see, kirjutades on end hea väljendada, arutleda asjade üle, mida rääkides tihti ei tehta. Nii, et tuleb see tunne taas elustada. Ka selle aja leian, õhtuse filmi vaatamise asemel näiteks 😀

  2. Kristiina says:

    🙂 Jah, ka meie lastele on tänu teile see kirjasõbra teema nii südamelähedane. Kuigi olen märganud, et ega nad nö käsupeale ei kirjuta, see ind tuleb ikka endal lasta peale tulla ja siis, kui tuleb mingi hea mõte, millest kirjutada, siis võetaksegi kiirelt paber ja pannakse kirja. Ja tõesti, kui andunult oodatakse sõbra kirja! See on nii armas!
    No nagu täna hommikul, kui ma hüüdsin, et postkastis on kiri! Siis nad kohe teadsid (aga hästi e i julgenud uskuda), et see on neile 😀
    Tähtpäevadeks saatjad oleme me kehvad, aga üritame end parandada 😀 Et jõuaks ikka õigeks ajaks kohale…
    Aga jah, me oleme nii õnnelikud nii armsate kirjasõprade üle, kunagi hiljem on kindlasti hästi vahva ka meenutada ja lugeda neid esimesi kirju 🙂 Mingi väga eriline aeg lapsepõlvest!

    • mutukamoos says:

      Ma mõtlesin sama, et kunagi on hea meenutada ja neid kirju vaadata 🙂
      Ja ärge tähtpäevade pärast põdege – õnneks ei oska lapsed neid üldse tähele panna ega puudust tunda (no et just tähtpäeval peaks kiri olema) ja me oleme ka tegelikult väga kehvad tähtaja peale kirjutajad. No kui ikka ei tule vaimu peale, mis sa siis teed. Mõnikord on ajakava tihe ka, et enne ööd polekski aega ja kui ise veel siis kirjutaks midagi, on lastest seda liiga palju nõuda. Ma olen otsustanud, et kirja kirjutamine ja kaartide saatmine üleüldiselt ei tohiks olla stressi allikas ja neid tuleb saata siis kui tuju on. Ja mis siis kui tähtpäev on just möödas 😀

  3. Kristhel says:

    Mina olin nooremana ikka tõsine kirjakirjutamise hull. Kunagi ilmus selline ajakiri nagu “Hea Laps” (ma ei tea kas enam ka on, Leelo Tungal oli tegija) Ostsin emaga mulle esimest korda selle ajakirja ja leidsin sealt 3-4 tüdrukut kellele kirjutada, mitmeid aastaid sai sedasi kirju vahetatud. Esimene kellele kirjutasin oli Bertha nimeline tüdruk ja temast sai minu parim sõbranna. On seda siiani 🙂 Ma võiks mingismõttes öelda, et leidsin kirja teel oma hingesugulase.

    Kahe-kolme isikuga suhtleme 1-2x aastas vast ikka, nüüd juba neti teel. Ja läbi hobusemaailma ikka kuskil treffame.

    • mutukamoos says:

      Kristhel, sul on küll siis mõnusalt positiivne kogemus kui kirjasõbrad nii kauaks jäänud! 🙂 Mulle tundub, et olen Hea Laps ajakirja näinud, vähemalt mõni aasta tagasi oli olemas.

  4. Annika says:

    Vau, mis vahva (ununenud) mõte! Meil ka vanaema saadab postiga sünnipäeva ja jõulukaarte, aga see süsteem ja mõte pole veel meie peres avastatud.

    Mina vahepeal saatsin hoolega postkaarte postcrossing.com suhtlusvõrgustikus. Aga viimased aastad pole selleks enam mahti saanud. Peaks siiski end kokku võtma. Nii tore on postkastist “kirja” saada!

    • mutukamoos says:

      Annika, jah, endalegi on tore kirja saada, lapsest rääkimata 🙂 Olen samuti end viimastel aastatel kokku võtnud, et postkaarte saata ja nii vahva on kui endalegi mõnel päeval kohe nii mitu postkasti potsatab, et postiljon on need kummiga kinni tõmmanud 🙂

  5. Pille says:

    Mina olen selline Muhv, kes saadab reisilt omale koju kirju. Seekord panime koos lastega oma kaardi Itaaliast teele. Nädal möödas ja kaarti veel pole.

    Aga lapsena oli mul palju kirjasõpru, kellest osadega suhtleme siiani. Nii et ei saa öelda, et lapsed ei ole järjepidevad 😀

Vasta mutukamoos-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga