Kuidas meil Nipiraamat külas käis

nipiraamatu kodulugu_v

Detsembrikuu Nipiraamatust võite leida meie kodu loo.  Selle artikli saamislugu on üsna pikk, sest ajakirjanik Laura, keda mina tunnen tegelikult Lauravihiku Laurana, võttis minuga ühendust juba kevadel, et äkki võiks meile külla tulla :) Oi, kuidas mind hirmutas see mõte. Meil on ju kõik veel pooleli! Ma üritasin Laurat ka hirmutada, kirjeldades talle, kuidas meil siin ainult üks sein vaadatav ja seal ainult ja seal…  Aga Laura ei lasknud end hirmutada ja rahustas mind järjekindlalt maha, tema on ju instagramist näinud, et meil pildimaterjali küll. Kevad venis suveks ja suvi sügiseks ja siis sai Eveli kartus murtud ja nõustusin Laurat ja tema kaamerameest meie uksest sisse laskma, enne kui teise majapoole lammutustööd algavad.

Eks omajagu aitas nõustumisele kaasa ka see, et ma hirmsasti tahtsin Laurat päris elus ka näha. Laura nimelt on üks minu paljudest blogituttavatest, kellega olen Mutukamoosi kaudu omamoodi blogisõbraks saanud, kuid keda päris elus kohanud pole. Kui ma Mutukamoosiga alustasin, siis pidas Laura hästi inspireerivat isetegemise blogi Lauravihik, mis oli üks mu lemmikuid eestikeelseid DIY blogisid. Mul on senimaani kahju, et Laura enam ei blogi – seda suurem oli mu rõõm teada saades, et Laura töötab nüüd Nipiraamatus ja tema kätetööd võib selle igas numbris imetleda.

jõulupärg_v

Niisiis leppisime Lauraga kokku, et meie kodu läheb jõulunumbrisse. “Äkki sa saad oma kodu veidi jõulusemaks ka teha?”, küsis Laura tagasihoidlikult. “Pole probleemi! Ma alustangi kaunistamistega novembri keskpaigas, siis on detsembris hea rahulik”, kekkasin ma. Selle kinnituseks sain ma ka oma telefonilt meeldetuletusi aastataguste novembrikuiste piltidega, kus kodus juba jõulukaunistused rippumas. Aga sel aastal läks teisiti. Sest Evelil oli tööl suure projekti tähtaeg ja no kuidagi ei jäänud aega ega energiat jõulukaunistuste jaoks. Sest kallis abikaasa unustas ajakirja külastuse ära ja ühel õhtul koju tulles avastasin, et ta oli köögis laudise maha kiskunud, et selle alla ka krohv panna, et siis pääseks seinaküte rohkem mõjule. “Ups”, vastas ta, “nüüd peab vist kiiresti tegema”. Oehh :) Hoidsin hinge kinni, et kas saame seinad korda enne Laura tulekut. Saime. Napilt.

remondijutud

Tuli Laura. Ja fotograaf. Kõndisid toast tuppa.  Teen vannitoa ukse lahti. Peegel! Keegi on hommikul hambaid pesnud nii, et äsja pestud peegel pritsmeid täis. Põnnid. Oeh. Kuidas nad teevad neid imeilusaid ajakirjapilte, kus iga detail on paigas?!? Kas siis saadetakse terve pere ära asumisele, et keegi midagi liigutada ei saaks? Järgmine tuba. Ahjaa, siin tahtsin selle ja selle ära liigutada, et nii pilla-palla ei tunduks. Nüüd on hilja. Detailid-detailid.

kitsede valmistamine

Aga õnneks see oli Laura, kes lugu tegi. Temaga oli tunne nagu oleks tegu vana tuttavaga. Blogi ja insta kaudu teadis ta juba pooli asju ja oskas küsimusi küsida.  Nii lahe on oma blogituttavaid päris elus kohata – mitte, et seda tihti oleks juhtunud, aga seda erilisemad need kohtumised on. Sellistel hetkedel ma tunnen, et blogimine oli üks hea algatus, sest on mind kokku viinud paljude huvitavate inimestega.

kitsed_v

Pärast Laura lahkumist arutasime mehega, kuidas niimoodi teistele oma remondilugu rääkides saad aru, et tegelikult on ju päris palju ära tehtud. Meil paratamatult on kodus ringi liikudes (eriti kui tead, et valvas kaamerasilm su kõrval käib) pilku ainult poolikutele töödele. Mida aga Laura nägi, seda saad lugeda jõulukuu Nipiraamatust.

Pildigalerii leiad Nipiraamatu veebist.
Ja kui soovid meie remondilugudel silma peal hoida, siis  kõige operatiivsem on hetkel Instagram.

Mõnusat jõuluaega!
Eveli

Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini. Kui sa soovid teada asjadest, millest ma ei blogi – jälgi mind instagramis

6 thoughts on “Kuidas meil Nipiraamat külas käis

  1. Kristiina says:

    Nii armas lugu oli, lugesin ja vaatasime lastega tuttavaid nägusid :)
    Aga nii hästi tean seda tunnet ja neid hirmusid. Ma siiamaani mõtlen, et ma poleks ikkagi pidanud laskma Maakodu enda juurde, sest pärast vaatasin, et veebis oli selliseid pilte, mis poleks üldse tohtinud sinna sattuda – a la lastetoas oli siis meil veel nari ja ülemise nari madratsi alt tolknes lina ots välja. Või vannitoas seinal oleva riiuli tagaseinas olid kruvipead näha, mida ma üldse ei taibanud üle võõbata…aga kui pilte pärast vaatad, oli küll tunne, et oli siis vaja. Sama, nagu sa nii tabavalt ütlesid, saab alles siis aru, kui palju on tehtud, kui ajakirjanikuga räägitud sai.
    Me lükkasime ka edasi kohtumist, oodates lund…aga see ei tulnud ega tulnud ja nii sai meie jõululugu ju jaanuaris tehtud, kui mul oli mingi tohutu väsimus juba peal, kuusk hakkas okkaid maha ajama, tahtsin juba sellest jõulumeeleolust välja, natuke naljakas oli meil kuidagi seda taasluua. Ette oleks olnud ka ses mõttes ilmselt parem teha olnud. Aga nagu sinul Lauraga, tekkis mul ka ajakirjanikuga nii mõnus rahulik side, st ei olnud tunnet, et noh, nüüd pealinnast tuldi ja tahavaid peeneid pilte, mida mul pole anda 😀 Sõime ühe laua taga suppi ja leiba ja jutustasime maast ja ilmast peale intervjuud. Ses mõttes oli tore. Kuigi meil oli ka pool kõik tegemata ja seegi pool, mis tehtud juba otsast lagunes 😀 TEil on aga nii ilus seal kõik! Eriti meeldib see suur aken, maast laeni…kujutan sind juba ette su tulevasel terassil mõnulemas :) Tahaks kaa! :)

    • mutukamoos says:

      Oh, ära räägi – need silmariivavad asjad 😀 Kui sul on remont ja ehitus pooleli, siis ikka paratamatult on ümbrus selline uisapäisa ja vedeleb asju, mida pole jaksanud õigele kohale viia, sest eneregia läheb mujale. Mul oli õue pärast eriti kehv tunne, sest sügistööd jäidki paljuski tegemata, sest see sügis sattus selline olema, et ma ei olnud nädalavahetustel eriti kodus ja tööpäeva õhtuti on liiga pime, et midagi korrastada. Taskulambi valgel võiks aga nii agar ma ka pole 😀 Tegin siis südame kõvaks – siin on päris elu :)) Eks ma ise ka vaatan teinekord ajakirja pilte ja imestan, et kõik nii korras ja klants, et kas seal inimesed elavad ka. Nüüd ma siis tean seda tunnet, mis sunnib sellist pilti lavastama :) Mul lihtsalt ei jäänud lavastamiseks aega 😀
      Kui mul terrass valmis, tulge kindlasti kohvitama 😛

  2. K. says:

    Lugesin ka teie kodu/pere lugu Nipiraamatus ja täna hommikul sattusin hoopis Montessori kooli guugeldades siia blogisse. Maailm on väike.
    Lugu oli tore ja keegi võõrastest ei oska neid vales kohas asju näha, nii et muretseda pole millegi pärast vaja. Tublit tööd olete teinud! Eriti helge ja heledana on mulle pildi pealt esik meelde jäänud.

    • mutukamoos says:

      K, aitäh soojade sõnade eest! :) Eks ma ise tean ka, et selliseid detaile külapeal ju ei märka :) Aga endal ikka kripeldab. Aga ma olin tubli ja võtsin julguse kokku, et ei hooli sellest :)) Ja eks selle majaremondiga on ikka nii, et ta ongi kogu aeg poolik – kogu aeg on kuskil midagi täiendada.

  3. herz says:

    Oi, kui vahva! Pean nüüd Nipiraamatu kiiremas korras muretsema,

    Meie kodu lugu sai Nipiraamatusse eelmisel suvel ja täpselt samamoodi! Et Laura, kellega blogi ja insta vahendusel tuttavad, tuli külla. Sellest, et see oli just Laura, sain ma aru sel hetkel, kui ta lahkunud oli :) Tundsin end NII BLONDINA :)

    Eveli, meil on täpipealt samamoodi, et osa kodust nagu valmis, aga mitte täielikult ja ülejäänud on üks suur õudus. ja meil neid külalisi muudkui voorib, iga kord süda tilgub verd, et nad peavad tulema tuppa läbi pooliku ehituse ja kola, nii kole.
    Ma iga kord külaliste ootuses planeerin, et kuhu ja kuidas lapsed saata, et nad ei jõuaks tuba uuesti sassi ajada :)

    Minu arust nii armas see, nagu kirjutasid: päris elu. Päris elus ongi natuke mänguasju igal pool, natuke tekinurkasid üle ääre rippumas või kruvipead värvimata :) Meil ka 😉

    • mutukamoos says:

      Herz, jaa, ma mäletan, et lugesin su blogist seda Nipiraamatu saagat 😀 See oli päris humoorikas.
      Siis sa tead, mis tunne mul oli kui te ükskord meil üle läve astusite 😀 See oli veel rohkem eksrompt ja siis oli meil remont veel rohkem pooleli ja asjadel oli veel vähem oma kohti. Uhh, selle ajaga võrreldes on praegu ikka täitsa vinks-vonks tingimused meil :)
      Ma ikka kogun hoogu, et jõuaksime Peipsi äärde teie päris elu ka kaema. Varsti-varsti….

Vasta K.-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga