Kas lapse vigu peaks parandama? Veakontrollist Montessori metoodika pilgu läbi

“On üks asi, mida õpetaja ei peaks kunagi tegema – sekkuma lapse töösse, et teda kiita, karistama eksimuse eest või parandama tema vigu”, Maria Montessori, The Absorbent Mind.

See on lause, mis minu arvates võtab ülihästi kokku Maria Montessori pedagoogika olemuse. Laps peaks ise õppima, läbi oma avastuste ja vigade. Meie ülesanne on jälgida tema tegevust ja vajadusel suunata või luua lapse huvidest lähtuvalt võimalusi. Palju Montessori materjale on välja töötatud isekontrollitavana nii, et laps saab ilma kõrvalolija sekkumiseta oma vigadest teada ja võimaluse vigu parandada. Kui last pidevalt parandada, hakkab ta töötama selle nimel, et anda õigeid vastuseid ja kardab teha vigu. Selline kartlik käitumine takistab iseeneslikku õppimist läbi avastamise ja katsetamiste. Continue reading

Järg postitusele “Montessori stiilis beebituba” ehk meie kogemus põrandavoodiga

Enne Pisipiiga sündi kirjutasin ma Montessori stiilis beebitoast, kus oli juttu ka põrandavoodist. Siis oli mul põrandavoodi kogemus ühe lapsega, kes oli üks rahulikumaid beebisid, keda ma tean ja seetõttu ei osanud ma ennustada, kas iga lapsega selline meetod toimiks. Nüüd aga on mul kogemus kahe erineva temperamendiga lapsega ja võin julgelt väita, et meie peres selline eluviis õigustas end igati. Continue reading