Oleme mehega mõlemad hobifotograafid. Kui varem pildistasin ma lilli ja liblikaid, sõpru ja pidusid, maju ja vaatamisväärsusi, siis nüüd on pildistamise maailm kõvasti muutunud. Seal on lapsed, esimesed naeratused, roomamised, jooksmised, ronimised, nukud ja autod, seebimullid ja klotsitornid. Viimase kahe aastaga oleme mõlemad kõvasti õppinud ja nii mõndagi kõrva taha pannud. Mõned nipid, kuidas teha kodustes tingimustes oma pere lastest veel paremaid pilte:

1. Jälgi tausta

See on ilmselt kõikidele lapsevanematele tuttav situatsioon, kus peale lapse viieminutilist toas viibimist on tuba segi paisatud ja miski ei ole enam omal kohal. Ja siis tuleb see hetk, kus ta teeb midagi erilist, mis haarab sind fotokat haarama! Ja tulemuseks on järjekordne pilt pere silmarõõmust segipaisatud riiete, mänguasjade ja kes-teab-mille-veel keskel. Ega siin head lahendust ei ole – kui hakata enne pildi tegemist tuba korrastama, siis situatsioon kaob. Mina olen kasutanud alljärgnevaid nippe, kuid kõigepealt teen kiirelt esimese pildi ära, et hetk kuidagigi jäädvustatud saaks:
– Siis astun sammu lähemale või kasutan zoomi, et vähendada pildile mahtuvat tausta ja teen järgmised pildid.
– Valin teise pildistamise nurga, kus segavat tausta vähem (kükitan või ronin just kõrgele, lähenen lapsele teisest küljest jne). Näiteks kui laps mängib põrandal, siis teen pildi hoopis võimalikult põranda läheduses.

2. Lasku lapse silmade kõrgusele

Kui sa pildistad enda kõrguselt, näitad sa enda üleolekut. Laskudes lapse kõrgusele, teed sa temast võrdse partneri ja saavutad intiimsema pildi. Lisaks on silmade kõrguselt pildistades taust kaguemal ja vähemalt peegelkaameraga jääb taust udune, lisades pildile sügavust.

3. Tee palju pilte

Mida rohkem pilte, seda suurem tõenäosus, et mõni on neist ka väga hea. Kui sa teed ühest situatsioonist 1-2 kaadrit, siis võid hiljem pettumusega avastada, kuidas kellelgi on silmad kinni, peast kasvab välja puu, nägu on jäänud täitsa udune, suu on viltu või on juhtunud miskit muud, miks pilt enam hea ei ole. Mahtude näide – juulikuu kaustas on mul tooreid pilte 516, neist töötlusele läks umbes 100 ja veel vähem läheb näitamisele.

4. Jäädvusta pildile tegevus

Jah, poseeritud pildid on igavad. Eriti kui neid on terve album täis. Ja laste puhul võtab poseerimine nende loomuliku sära ja rõõmu. Las nad jooksevad ringi ja mängivad oma mänge, sina tegutse taustal ja ole kannatlik – tuleb ka see hetk ja see emotsioon, mis on väärt ootamist! Ära pressi neilt välja naeratust – küll see tuleb omal ajal ja see kõikse ehedam variant üldse!

5. Tegutse kiirelt

Kui me saime lapsevanemateks, siis meie esimesed fotosessioonid olid väga närvilised. Mina sättisin Tirtsu, mees sättis kaamerat ja valgust. Tirts oli algul rõõmus ja iga hetkega aina närvilisem. Nii ka meie. Lapsed ei oota kuni sa sätid tausta, kaamerat, valgust. Isegi imik, kes eest ära joosta ei saa, ei oota. Sa pead olema valmis kiirelt tegutsema. Ja fotokat valides võiks üheks kriteeriumiks olla selle kiirus – kui kiirelt ta end kogub ja on valmis uut kaadrit tegema ning kui kiirelt ta teeb pildi peale seda kui oled päästikule vajutanud. Laste pildistamisel on see ülioluline, sest nad ju sebivad kogu aeg ringi ja kehvema fotoka puhul on laps pooltelt piltidelt lihtsalt kaadrist välja jooksnud.

6. Varjatud kaamera

Sa võid saada väga head pildid kui laps(ed) ei tea, et sa pildistad. Lapsed õpivad vanemaid kiiresti jäljendama, ning tormavad fotokat nähes kohe vaatama, mis pilt välja tuli, ootamata tegelikku katiku klõpsu. Vanemad ju kogu aeg uurivad tagaküljelt miskit. Mul on selliseid pilte päris palju, kus Tirts minu suunas jookseb, et pilti vaadata. Ja siis vajutab tähtsa näoga nuppe, zuumib sisse ja välja. Ma olen läinud seda teed, et lasen tal veidi aega isu täis näppida ja hiljem saab rahulikult pildistada.

Neid nippe on kõvasti rohkem ja ühtteist on mul plaanis teiega ka tulevikus jagada. Siinkohal kuulaks aga, millised on teie küsimused seoses laste- ja perefotograafiaga?

Samal teemal veel:

Laste pildistamine – osa 2