Raamat: Väikelapse sotsiaalsus

väikelapse sotsiaalsus

Viimane kord raamatukogus käies sattus mulle kätte Liisa Keltikangas-Järvinen’i raamat “Väikelapse sotsiaalsus”. Üllatavalt põhjalik lugemine. Esialgu ma arvasin, et tegu on tavalise lapsevanemale nõuandva raamatuga, kuid tegelikult oli seal kajastatud palju uurimusi, mis on tehtud alla 3-aastaste laste sotsiaalsuse teemal.

Minu jaoks oli see rahustav lugemine, sest kevadel kui otsustasime, et ei pane Tirtsu sügisel lasteaeda, tajusin tugevat ühiskondlikku survet, et 2-aastane laps peaks ikka lasteaias käima, muidu ta ei õpi suhtlema ja ei arene jne jne. Emana ma nägin, et meie uje tütar ei ole valmis veel suurde seltskonda minema, kuid samas tundsin süümepiinu, et äkki ma teen talle karuteene kui jätan ta veel mõneks ajaks koju. Kuna ma jään teise lapsega nagunii koduseks, siis õnneks oli meil Tirtsu lasteada paneku ja mittepaneku suhtes valikuvõimalus.

Niisiis – raamatus väljatoodud uurmistulemused näitavad, et lapse arengule on pigem kasulik olla 3. eluaastani kodus, turvalises keskkonnas. Kui laps on vaja lasteaeda panna, siis tuleks eelistada eelkõige lühemaid päevi (max 6h alla 3aastaste puhul) ning teisena väiksemaid rühmi. Autor rõhutas kui oluline on kiindumussuhte tekkimine kindla täiskasvanuga ja kui halvasti mõjub lapsele kui hoidjad või rühma kasvatajad vahetuvad (nt suvised liitrühmad ja üldse tööjõuvoolavus).

Toodi välja ka seos varase lasteaeda mineku, päevade pikkuse ja lapse hilisema agressiivsuse vahel. Eriti meeldis mulle peatükk “Rühmas hakkamasaamine ei ole alla 3aastaste arenguülesanne” (lk 104). Valuvaigisti minu süümepiinadele 🙂 Autor pani mõtisklema ka sel teemal, kuidas ühiskonnas on väärtushinnangud muutunud: “Mõned vanemad on lausa mures sellise lapse pärast, kes ilmutab varakult sotsiaalseid oskusi: nt kui ta kaklusetsoonist lihtsalt eemaldub; või annab ise oma mänguasja teisele; või imestab siiralt kui agressiooni objektiks satub; või kui ta ei kasuta agressiivseid toimetulekuvõtteid. Vanemad võivad sel juhul peljata, kas laps üldse kunagi enda eest seisma õpib.” (lk 105). Autor rõhutab kui oluline on juba varases eas sekkuda kui laps käitub teisi kahjustuvalt (nt võtab teise lapse mänguasja ära). Kuigi laps ei tee seda esialgu pahatahtlikult, siis selline käitumismuster kinnistub. Paraku suurtes lasteaiarühmades ei ole võimalik, et kasvataja jõuab sekkuda igasse sellisesse situatsiooni.

Üldiselt kutsus autor üles ühiskondlikule diskussioonile, mitte ei laitnud maha varast lasteada minekut. Raamatu lõpus teeb ta mitmeid ettepanekuid, kuidas võiks lasteaiad muuta laste arengu jaoks soodsamaks, lähtudes uurimustulemustest. 

Ma nüüd rohkem ei jahvata, muidu esitan veel valetõlgendusi 🙂 Keda teema rohkem huvitab, soovitan raamatuga lähemalt tutvuda: Liisa Keltikangas-Järvinen, “Väikelapse sotsiaalsus”, kirjastus Koolibri, 2013. “Raamat on kirjutatud väikelaste vanematele, pedagoogidele, kasvatajatele, üliõpilastele. Kõikidele nendele, keda huvitab sotsiaalsete oskuste kujundamine. Nende kaante vahel tõstatatud teemad peaksid käivitama ka poliitilisi diskussioone, sest päevahoiu rahastamine lähtub riiklikest otsustest.”

Nüüd avastasin, et päris hea ülevaate raamatust on kirjutanud selle tõlkija Koolibri uudislehes.

Ka meedias on viimasel ajal lasteaedade teema kirgi kütnud:
Piret Tali: Kus kasvavad mahelapsed?
Ly Ehin: Veelkord lasteaedadest
Kasvatusteadlane: Liiga varajane lasteada panemine röövib turvatunde

Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti. 

19 thoughts on “Raamat: Väikelapse sotsiaalsus

  1. pilleriinharju says:

    Polegi midagi lisada- kuldsed sõnad. Lapsehoidjana ja emana räägin sama juba aastaid, kahjuks enamuses kurtidele kõrvadele. Ja tunnen pidevalt survet – miks minu 4 a ei käi lasteaias. Küllap ma ikka päris normaalne ei ole kui oma lapsi sellesse ideaalsesse ( tugevates jutumärkides) kekskkonda ei vii.

  2. Marika says:

    Lasteaia hoolekogusse sattudes ja lasteaia arengukava lugedes tabas mind näiteks üllatus. Seal oli rõhutatud, et 95% alla 5aastastest lastest peaksid käima lasteaias. Mina muidugi kohe küsisin seda direktorilt, et miks selline lause arengukavas on, mis tähtsus sel on. Mina panin oma lapse 3aastaselt lasteaeda ja ei plaani ka teisi varem panna. Esimenegi on seal vaid kuni lõunauneni, sest ta ei maga – siis toon ta ära. Ta saab piisavalt vaheldust, samas mitte seda tunnet, et teda on ära viidud, kui mina nagunii kodus olen pisematega. Aga see selleks, direktor vastas mu küsimusele nii: lapsed, kes ei käi lasteaias, saab jagada umbes pooleks, Pooled, kellega vanemad kodus tegelevad, ei vajagi seda, sest nad saavad kodust kõik selle, mis neil vaja. Teine pool neist, kes ei käi lasteaias, vajavad seda aga väga, kuna kasvavad peredes, mis ei soodusta nende arengust (asotsiaalsed pered nt) – nende laste puhul on lasteaias käimine oluline, kuna nad saavad siis olla normaalses keskkonnas. Loogiline. Samas pole ju ikkagi hilisem elus hakkamasaamine jm üldse seotud lasteaias käimisega – see on ja jääb seotuks perega. Lasteaed võib mõne jaoks asja veidi pehmendada ja olla hädavajalik, et näha ka teistsugust maailma, kuid see ei põhjenda lasteaia vajalikkust lastele üldiselt – reaalselt see on ja jääb kohaks, kuhu lapsed “ära anda”, kui on vaja tööle minna. Jutt, et enamik alla 5aastastest peaks käima lasteaias, tähendab siis hoopiski seda, et hädasti on vaja tegeleda probleemsete peredega.

    • mutukamoos says:

      Ma olen kuulnud sama seletust nõuka ajal nii levinud internaatkoolide kohta – et tasandab ja nii kasvatati neid, kes kodus oleks täiesti hooleta olnud. Või siis need lasteaiad, kus laps viidi esmaspäeval ja toodi reedel…

  3. Kristiina says:

    Kuidas ma alles nüüd seda postitust märkasin? Aga ilmselt tänu Kuldvarale 😉 Ma lugesin seda ja ma pidin üle vaatama, et oot-oot, ega ma ise pole seda kirjutanud? 😀 Mul on see raamat juba aastakese raamaturiiulis olemas ja olen seda jõudumööda lugenud…sain lohutust ja kinnitust, et olen meie jaoks õigeid otsuseid teinud. Pean siiani vastama küsimustele, miks mu kohe 3 aastaseks saav laps lasteaias ei käi. Sellest teemast, mis siin raamatus, võiks veel rohkem rääkida, mitte, et nüüd kõik peaks oma lapsi kauem kodus hoidma (sest kõigil ei ole see tõesti lihtsalt võimalik) vaid et valgustada inimesi ja muuta teadlikumaks. Mind see igatahes muutis. 🙂

      • Kristiina says:

        Istun nüüd raamaturiiuli ees ja kirjutan rutuga mõned neist üles 🙂 Kuna kasvatasin kunagi last üksinda, siis olin ma üsna kehvas olukorras, sest laps sai lahutusest paraja trauma ja ma ei osanud/ei olnud vahendeid ka kuskilt abi otsida (võin kohe öelda, et nö riigi poolt pakutavast abist kahjuks kasu ei saanud, psühhiaater pani lapsele peale 10 min rääkimist diagnoosi – depressioon ja kirjutas välja ravimid, mida mina siiski andma ei hakanud) Pöördusin siis kirjanduse poole. Sel ajal sai kiiresti populaarseks raamat “Tark lapsevanem” T.Gordonilt. Õpetab peegeldama tundeid, kasutama mina- keelt ja aitab paremini last mõista. Soovitan seda raamatut väga. Lisaks on mul veel mõned poiste kasvatuse jaoks mõeldud raamatuid, kõik on väga head aga hetkel pikemalt neil ei peatuks, kuna sul ju tüdrukud 🙂
        Kui H sündis, siis tahtsin teada, kuidas saada aidata teda tema nuttude juures – suureks abiks oli raamat “Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla” Althea J. Solter. Vot see raamat muutis mind tõesti. Sain palju rahu hinge ja oskasin tõesti last aidata, mille tulemusena õhtused hüsteerilised nutmised lõppesid nädalaga.
        Lisaks on mul mõned Jesper Juuli raamatud, väga asjalik vana ja hästi seletab. Nt ” Ei” ütlemise kunst”, “Minu piirid, sinu piirid” “Agressiivsus” – no kõik on ülihead!
        Ja viimane, kuid mitte vähem hea 😀 on Isabelle Filliozat “Minu mõistus on otsas” See on just selline hea meeldetuletamine, mida ma juba tean aga kui tõesti mõistus mingil hetkel otsa saab, siis võtan raamatu riiulist ja näen neid samu situatsioone, mis parasjagu endal olid ja hakkabki kohe palju kergem 🙂
        Võibolla tundub, et neid raamatuid on liiga palju aga tegelikult ei ole. Meie peres on kolm last, iga üks on erinev, igal ühel on oma mured ja rõõmud ja ma küll õpin neid ajaga järjest paremini tundma aga isegi peale kolmandat last ei saa ma öelda, et ma tean alati, mida teha või kuidas ühes või teises olukorras oleks parem käituda, siis on alati hea, kui saab mõne targema inimese kirjapandut lugeda ja end selles osas harida 🙂
        Loodan, et oli abiks 🙂

  4. Maarja says:

    Njah, minu poeg aasta ja viie kuu vanune ja survet teda lasteaed panna tunnen ma umbes nii viimased pool aastat. Juba suvel, kui laps oli alles kaheseks saanud ja ma ise suure kõhuga ringi traavisin, st oli silmanähtav, et ma ei hakka veel nii pea tööle tagasi minema, hakkasid minuni jõudma küsimused, kas laps läheb sügisel lasteaeda. Kui ma vastan, et võib-olla ei lähegi ning kui ta ka läheb, siis ilmselt mitte “täiskohaga”, vaid paariks päevaks nädalalas ning pooleks päevaks teiste lastega mängima. Sellise vastuse peale kuulen ma lühemaid ja pikemaid loenguid (ka suhteliselt võõrastelt inimestelt!) sellest, kuidas lasteaias seesinane alla 3-aastane laps ikka sotsiaalselt jube palju areneb, kui palju ta seal ikka eluks vajalikku õpib ning kuidas kõik need lasteaias levivad pisikud tema immuunsussüsteemi parandavad. Minu vastus sellistele epistiltele on tavaliselt see, et ma küsin arvustajalt, kas minul endal on midagi viga? Nimelt mina ei ole ka kunagi “täiskohaga” lasteaias käinud. Mulle lihtsalt ei meeldinud seal terve päev olla. Kui isu oli, siis läksin ainult hommikupoolikuks lasteaeda mängima ning alates neljandast elaastast käisin ise ka lõunast lasteaiast koju (me elasime väikelinnas, lasteaed ei olnud kodust kaugel ning aeg ise oli siis ka natuke lapsesõbralikum ;D). Enamus minu laspepõlvest möödus aga kas kodus päeval üksinda olles või ema-isa töö juures ja üldse mitte lasteaias. Sellest hoolimata olen ma enda meelest täitsa normaalne inimene. Lugema ja tähti kirjutama õppisin ma enne kooli, mul on alati sõpru olnud ning oma immuunsüsteemi arendasin ma ka kasvades kenasti, sest võin nimetada aastaid, mille jooksul isegi köha ja nohu pole mulle kallale saanud. Kuna mina ise olen endale tõestuseks, et normaalset inimest saab kasvatada ka ilma pikki päevi lasteaias veetmata, siis ei näe ma ka põletavat põhjust enda lapsi imevarakult lasteaeda sokutada, sest ma olen niikuinii kodune ja mul puudub reaalne vajadus neid sinna panna. Loomulikult on lasteaed hädavajalik nendele vanematele, kes peavad väikelaste kõrvalt tööl käima ning Marika poolt välja toodud asotsiaalsetest perest pärit laste lasteaiaskäimise vajalikkuse aspekt on ka absoluutselt arusaadav. Küll aga kahtlen ma siiralt selles ühiskonnas levivas valearvamuses, et lasteaed on mingi imevahend, mis kasvatab lapsest normaalse inimese ning mida varem sa oma lapse sinna paned, seda normaasema inimese sa sellest lapsest saad. 😀

    • Kristiina says:

      Kirjutan Maarja jutule kümne käega alla! Põhimõtteliselt nagu minu elust 🙂 ainult, et meie peres ei ole mu mees lasteaias käinud, oli päevad läbi vanaemaga kodus ja normaalsemat meest mina oma elus kohanud pole, kui tema 😀
      Minul tuleb ka igas uues seltskonnas ikka korra ära seletada, miks mu kohe kolmeseks saav laps veel lasteaias ei käi. Enamasti saadakse aru, kui ütlen, et ma olen väiksemaga nagunii kodune aga juba tegelikult tulevad kommentaarid, et noh, siis nad saavad E-ga (hetkel 1,4 a) koos minna, mõeldakse siis seda, et pisem on sellel hetkel…kui vana? 1,6? 1,8? Et tema puhul oleks ok nii vara lasteaeda minna ja vanem poiss siis sai nö loorberidel puhata? 🙂 Ma pigem muudan oma materiaalset käitumist, elukorraldust, harjumusi ja saan ka lapsetoetusest hakkama, kasvatan ise juurikaid ja riideid ostan taaskasutusest, niimoodi saangi rahus lastega kodus olla 🙂 Aga paraku on nii, et niipalju, kui on inimesi, on erinevaid arvamusi. 🙂

  5. Marika says:

    Maarjalt nii hea kommentaar! Minul näiteks on tulemas varsti sünnipäev ja ämm tahtis kinki teha. Kuna soovisin seda raamatut ja tema on e-poes veidi saamatu, tellisin ise selle tema poolt omale “kingituseks” ja sain eile sõnumi, et raamat ootab mind pakiautomaadis. Püüan täna kindlasti järele minna ja ootan põnevusega lugemist!
    Jah, üldine arusaam lasteaiast on just, et lasteaialaps sotsialiseerub paremini – kellest paremini? küsiksin mina. Minul käib poeg pool päeva lasteaias ja see on mu meelest piisav – ta saab seal mängida, võimelda, meisterdada, aga samas ei ole lähedastest inimestest eemal iga päev 8 või rohkem tundi.

Vasta mutukamoos-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga