Inglisekeelsetes lasteteemalistes blogides on palju juttu sellisest asjast nagu “Invitation to play” või “Small world play”. Ma ei teagi, kuidas eesti keeles seda mänguviisi parem nimetada oleks, panin praegu “kutse mängule”. Asja idee on siis selles, et täiskasvanu seab valmis mängukeskkonna, mis on tavapärasest veidi erinev. Kas siis on viidud tavalised mänguasjad uude keskkonda või siis on kasutusel materjalid, millega muidu ei mängita. “Väike maailm” viitab ka piiratud ruumile, nt on mängukeskkond loodud suurde anumasse.

Teine levinud termin on “sensory play” ehk mäng, mis kutsub esile aistinguid. Siin on kasutusel erinevate struktuuridega materjalid, et laps tunnetaks erinevaid pindu, lõhnu, raskusi, tekstuure jne. Just “meelte mängu” puhul on palju kasutusel Montessori pedagoogikas nii levinud puistematerjale – riis, jahu, manna jne.

Selline mäng arendab lapse fantaasiat ja loovust, laps õpib erinevaid materjale tunnetama, mis plastist mänguasjade puhul kahjuks ei ole võimalik.

Liblikate võlumaailm oli meie esimene sellelaadne katsetus, kus koondasin klaasist ahjuvormi veidi plikalikke aksessuaare – liblikad, suled, klaaskuulid, pärlid, lille õielehed (mulle kingiti kunagi väga ammu üks lillekujuline seep, millel olid sellised õielehed – need siis leidsid lõpuks kasutust). Samuti lisasin väikese lusika ja roosa keraamilise kausi, kuhu saaks näiteks riisi sisse tõsta. Riisi värvisin toiduvärvidega kollasemaks.

Olen avastanud, et puisteainetega mängimisel on hea võte panna põrandale tekike, millelt pärast saab kogu kraami lihtsa vaevaga kokku korjata ja taaskasutusse võtta. Nii ma siis laotasingi teki põrandale ja panin sellele juba varem valmis pandud kausi koos asjadega. Tirts oli kohe ninapidi juures ja hakkas uusi asju avastama. Peitis riisi sisse pärleid, korjas klaaskuulid roosasse keraamilisse kaussi kokku, puhus sulgi ja loopis õhku. Jooksvalt tõin talle juurde kopsiku riisi kühveldamiseks (mõõtekopsikud on head pisikesed). Mängu arenedes hakkas Tirts mänguasjade nurgast ise esemeid juurde tooma (näiteks on üks lammas meil vist pea igas mängus lõpuks platsis).

Mängu lõppedes ei olnudki segadus kõige suurem. Enamus riisi oli teki peal ja sain selle kaussi tagasi raputada. Sama kauss väikeste variatsioonidega on meil hiljem ka kasutusel olnud. Mingi hetk ilmselt hakkame kollase riisiga Montessori lusikaga tõstmise harjutust tegema.

P.S. Kuna tegemist on väikeste esemetega, siis seda mängu tuleks mängida täiskasvanu järelvalve all. Kui laps kipub pisiesemeid suhu panema, siis on need konkreetsed materjalid talle veel vara kätte anda. Sel juhul tuleks leida sobivamad – nt allpool viidatud allikast.

Kuidas luua “kutset mängule”? – üks põhjalik inglisekeelne artikkel blogist “The Imagination Tree”. Sobivate materjalide loetelu, palju teemade ideid jne.