Kui Tirts sündis, ei olnud ma Montessorist midagi kuulnud. Teadsin, et kuigi alguses paneme lapse hälli magama, siis ühel hetkel on meil võrevoodit vaja. Sest nii ju käib. Lamamistooli ostsin ka. Elu aga kujunes nii, et lamamistooli kasutasime loetud korrad ja võrevoodile ei pannud me kunagi ühte külge ette. Ja seda mitte seepärast, et vahepeal oleksin ma “valgustatuks” saanud, vaid lihtsalt tundsin, et nii on parem. Hiljem kui sattusin lugema Montessori lähenemist imikueale ja tema toa sisustamisele, siis avastasin, et olin juba alateadlikult palju sellele vastavalt käitunud.
Montessori pedagoogika tugineb paljuski lapse sisemises soovis õppida ja maailma avastada. Montessori põhimõtetes on õpetajal (lapsevanemal) jälgija roll, kelle peamine ülesanne on tagada arengut soodustav keskkond. Montessori liikumine lähtub põhimõttest “Järgne lapsele” (Follow the child). Alljärgnevalt toon välja põhimõtted, mida saab rakendada väikese imikuga kodus, kuid artikli lõpus on linke, kust leiab infot ka vanemate laste tubade sisustamise kohta.
Tüüpilised elemendid beebi kodus, mis on sisustatud Montessori põhimõtetest lähtuvalt:
- Peegel on paigutatud põranda lähedale seinale või otse põrandale, et imik saaks oma peegelpilti avastada.
- Kogu elamine on tehtud imikule ohutuks (kaetud pistikupesad, tõkked uste ja treppide juures jne), et ta saaks vabalt ringi liikuda ja maailma avastada. Lapse liikumist ei piirata rohkem kui hädavajalik.
- Lambanahk või muu naturaalsest materjalist alus, millel mitteliikuv imik saab põrandal lamada.
- Mänguasjad asuvad madalal riiulil, kust imik saab need ise kätte. Kasutatud on naturaalseid materjale, et laps saaks oma meeli arendada. Esindatud on erinevad tekstuurid (puit, tekstiil, metall jne).
- Erinevad Montessori põhimõtetel tehtud nn voodikarusellid (baby mobiles), enamasti väga lihtsad ise tegemiseks. Näited: põhivärvid, “Gobbi mobile”, oktaeeder, mustvalge “Munari“.
- Magamisase põrandal (madrats), et imik saaks ise voodist sisse-välja liikuda (vt pildid Pinterestis).
- Raamitud pildid kunstiteostest imiku silma kõrgusel – ehk siis jälle seinal põranda ligidal. Näiteks mustvalged pildid.
- Lapse mõõdus mööbel, nt söögitool, kust ta saab ise välja.
- Samad toidunõud, mis ülejäänud perel, st ei ole plastmassist. Laps õpib läbi kogemuse, et asjad võivad puruneda.
- Vaata lisaks Mutukamoosi Pinteresti tahvlile – palju sisustuse näiteid!
Näited:
- Näited Montessori materjalidest ühes nn katsikukingi ideede lehel.
- Üks konkreetne imikutuba, mis on sisustatud vastavalt Montessori põhimõtetele.
-
Piltidega illustreeritud artikkel traditsioonilistest Montessori mänguasjadest imikutele.
- Mutukamoosi Pinteresti tahvel tubade näidetega.
Üldised põhimõtted:
- Imik valib ise endale meelepärase tegevuse. Ka magamise aja. Tema liikumisvabadust on piiratud minimaalselt.
- Austus lapse vastu; usaldus, et laps ise reguleerib oma kasvamist ja õppimist. Vanemate ülesanne on jälgida ja tagada õppimist soodustav keskkond.
- Keskkond on ette valmistatud nii, et see soodustaks lapse iseseisvumist.
- Keskkond on lihtne ja korras, ilma keskendumist häirivate elementideta.
Kuidas meie neid punkte rakendasime?
Kõige suuremas osas õnnestus meil rakendada liikumisvabaduse printsiipi. Nagu eelnevalt mainisin, siis võrevoodile me külge ette ei pannud. Võrevoodi oli ühenduses meie voodiga, et öised imetamised minu jaoks kergemad oleks. Juhuse tahtel ei olnud meil tol hetkel voodit, vaid madrats oli põrandal – mis osutus väga heaks omaduseks sel hetkel kui Tirts roomama hakkas, sest sellelt kõrguselt sai ta ilusti iseseisvalt voodist väljuda. Magamistuba oli meil minu hinnangul ohutu ja seal, kust ta edasi ei tohtinud minna (ohutuse mõttes), oli tõke ees.
Lamamistoolist tegin alguses juttu seepärast, et ka see (nagu kärud ja autotoolid jm rihmadega lastevarustus) on tegelikult lapse liikumist piirav. Me loobusime selle kasutamisest, sest nägime, et Tirtsul kippus seal olles pea ühele küljele viltu vajuma ja selle kordategemiseks oli palju-palju massaažikordi vaja. Edaspidi veetis ta enamuse oma ärkveloleku ajast põrandal lapiteki peal (meil on põrandad soojad), kus ta sai vabalt harjutada nii pööramist kui roomamist.
Kõige vähem saime vältida autotooli ja käru kasutamist, need siiski olulised transpordivahendid. Aga üldiselt sättisime oma sõidud uneaegadele. Ja kärus ka Tirts valdavalt magas, ärkvel lapsega läksin pigem mänguväljakule kui et võtsin ette pikki jalutuskäike. Ja poodlema üritasin üksi minna, kuidagi kahju oli teda vaadata kärus igavlemas samal ajal kui mina kaupu välja valisin. See muidugi tähendas, et ma sattusin poodi ikka kordi harvem kui varem.
Avariiulite süsteemiga maadlen ma siiamaani. Kogemus ütleb, et nende asjadega, mis riiulil, mängitakse rohkem kui nendega, mis kastis hunnikus (viimastega ikka väga harva). Kahjuks on meil väike elamine ja ruumipuudus suur, seega korda on raske hoida ja ikka kipub liiga palju asju väljas olema. Tean, peaksin valivam olema.
Mänguasju olen võimaluse piires valinud võimalikult naturaalseid, kuigi see oli ka minu jaoks üllatuseks, et näiteks puidust mänguasjad ei peagi olema värvilised, vaid parem on kui nad on naturaalse viimistlusega. Aga nagu mu lemmikmänguasjade artiklist näha, siis meil on ka plastmassi küllaga.
Tirtsu beebieas jõudsin ainult ühe voodikaruselli tegemiseni. Kõige ilusam see välja ei kukkunud, kuid Tirtsule see meeldis. Lambad on tal siiani lemmiktegelased. Sellel karusellil oli üks suur viga – nimelt altpoolt vaadatuna ei olnud väga midagi näha, paber ju õhuke. Aga muidu oli ta tore, kui Tirtsul oli magamaminnes või ärgates paha tuju, siis puhusime lammastele hoo sisse ja kohe oli parem!
Peeglit ja raamitud kunstiteoseid meil beebi silmade kõrgusel ei olnud. Toidunõude puhul väldin plasti juba seepärast, et olen liiga palju lugenud selle kahjulikust mõjust, eriti kuumade toitude ja jookidega kokkupuutel. Seega – Tirts sõi samadest taldrikutest, mis meiegi. Peab mainima, et katki on nad hakanud minema alles nüüd, mil ta 2-aastane. Ja siis ka mitte pahatahtlikkusest, vaid kohmetusest.
Oi, see tuli nüüd pikk artikkel. Aitäh neile, kes lugemisega lõpuni vastu pidasid! Ja kel veel huvi, siis lisan mõned lingid, kust saab sel teemal edasi lugeda.
Veidi inspireerivat lugemist:
-
Väike koond + palju linke (inglise keeles).
-
Pikem teoreetiline tagapõhi Montessori ettevalmistatud keskkonna põhimõtetest (lapse vanusest olenemata, inglise keeles).
-
Üldine artikkel Montessori filosoofiast ja kasvatuspõhimõtetest (inglise keeles).
- Eestikeelne ülevaade Montessori pedagoogikast (lapse vanusest olenemata).
Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
Olgu, ma nüüd kirjutan Sinu pikale postitusele pika kommentaari ;D
Mis lapsekasvatamisse puutub, siis mina väga usun sellesse kõhutundesse. Ja tervesse mõistusesse. 🙂 Mind väga lohutab teadmine, et vanasti kasvatati ka lastest tublisid inimesi. Ja seda ilma beebikoolide ja tarkade raamatuteta. Ma usun, armastus, tähelepanu ja teatavad piirangud, mis on ühele inimesele teistega kooseksitseerimiseks vajalikud, teevad laspse kasvatamisel imesid. 😀 Aga noh, eks ma saan järgneva 17 aastajookul teada, kas mu teooria peab paika ja kas mul on õnnetsunud üks korralik ja tubli noormees ülesse kasvatada. ;D
Nagu Sinaga, siis olen minagi lapse kõrval avastanud, et mõned targad otsused, olen ma täitsa alateadlikult teinud. Ja siis hiljem kusagilt targast raamatust lugenud, et just nii tulebki teha. Mina usun ka, et last tuleb kohelda nagu väikest inimest, mitte nagu 11-kilost saamatuse-pommi. Loomulikult ei anna ma oma aasta ja neljakuusele lapsele nuga kätte ja ei ütle, mine mängi, aga ole ettevaatlik, küll aga luban ma tal näiteks väikese koogikahvliga ise söögilauas süüa või minu järelvalvamise all kraanikausis soojaveega nõusid pesta. Noh, ja mõni tarkus tulebki lapsel endale selgeks kukkuda. 😀 Ega see lapsevanema öeldud tarkus, et diivani peal ei tohi karata, ei kinnistu enne sinna pisikesse peakesse, kui ükskord sealt diivani pealt maha potsatakse, huul verine. Ja ka siis püsib see tarkus seal peakeses ainult senikaua, kuni valu on kadnud ja uus mänguhoog võtab maad… ;D
P.S kuna ma olen kehva beebi-raamatute lugeja, siis ma ei teadnudki midagi enne seda postitust Montessorist. Nii et jälle targem… 😉
Ega Montessori ei olegi väga beebi-teema, ta on sel teemal vähe sõna võtnud. Peamine tähelepanu oli tal vast pigem vanusel 3-6a. Ja Eestis on ta vähetuntud, eestikeelset kirjandust sel teemal on ilmunud …hmmm… umbes 3 raamatut? 🙂 Üks neist sel ajal kui me mõlemad alles lapsed olime. Ja ma kuulsin ka M-st alles siis kui Tirtsule lasteaeda valisin (järjekorda panekuks) ja siis üks lastead kasutas Montessori pedagoogika elemente. Hakkasin siis uurima ja leidsin, et see lähenemine sobib mu arusaamistega kõige enam.
Ma olen lapse iseseisvumise püüete kohta õppinud, et kui nt huvi tekkimise hetkel talle mingi asi keelata (a la ise kahvliga söömine), siis hiljem oma valitud ajal selle uue oskuse õpetamine ja kasutusele võtt ei pruugi enam õnnestuda. Ehk siis – kui laps tahab midagi ise teha, siis mõttekam on lasta (isegi kui segadus on suurem kui tulemus), muidu pärast oled hädas, et laps enam ei taha.
Naljakas, minule piisas esialgu pealkirja lugemisest, et minna voodis laiutava titaga põrandale lambavillale magama (ei mingit ruumipuudust ega kartust, et maha kukub) ja mõtet edasi arendades plaani pidada, et uue madratsi kohale jõudes panna see hoopis otse põrandale ning beebi madrats sinna kõrvale – hetkel endil kušettvoodi ja seda teha ei saa – ning minnes elevile kui palju parem see tundub kui võrevoodi.
Nüüd kui olen artikli ka läbi lugenud, siis sain tõelise inspiratsiooni sellest, et hakata süvenenumalt Montessori meetodit uurima ning enda arust õigel määral seda ka oma lapse kasvatamisest kasutada – täielikult mitte, sest kujutlusvõime nii mõtetu ka ei ole kui Montessori seda arvas olevat. Saan aru, et Montessori meetodi edasiarendajad ongi kohandanud selle nii, et osad tõekspidamised ikka välja jätnud.
Õnneks on minu kodukandi raamatukogus mitu huvipakkuvat Montessori raamatut ka, küll järjekorraga, aga kes kannatab see kaua elab: http://www.lugeja.ee/libraryHomepageSearch
Aitäh inspireeriva ja informatiivse artikli eest.
Seda on küll huvitav kuulda, et Montessori raamatutele on järjekord! Ma ostsin mingil ajal ühe poest väga odavalt lõpumüügist ja siis jäi mulje, et see nii odav, sest ei paku kellelegi huvi.
Ma olen muidu suutnud leida kolm eestikeelset raamatut:
1) http://www.apollo.ee/lapse-mangud-montessori-mangud-ja-tegevused-vaikelastele.html
2) http://www.apollo.ee/opeta-mind-seda-ise-tegema.html
3) http://www.vanaraamat.ee/Psuhholoogia-psuhhiaatria-pedagoogika-lastekasvatus-eneseabi/Avastagem-laps-Montessori-pedagoogika-b29164-t3.html
Viimases on filosoofiast rohkem juttu, kaks esimest on praktilisemad konkreetsete mängude ja harjutustega.
Aga jah, niipalju kui ma lugenud olen, siis paljud Montessori kodus praktiseerijad teevad seda mugandatud kujul ja kombineerivad Reggio jm alternatiivpedagoogika elementidega. Ja kui ei ole õppinud Montessori õpetaja, siis on ka väga raske “jooksu pealt” kõike vastavalt väljatöötatud juhenditele teha – ja kas ongi vaja. Mind ka veidi häirib see, et Montessori ei pea fantaasia ja kujutluste maailma oluliseks, ma ise olen hästi suur unistaja 🙂 Aga praktilised ja loogikat arendavad ülesanded on tal head ja neid püüan jõudumööda ikka rakendada.
Lugesin ka ja väga meeldib koguaeg see äratundmine, et ma olengi paljusid asju juba nii teinud. Kuidagi nii my-cup-of-tea on kõik see, mida te kirjutate 🙂
Selle ruumi kujundamisega on meil ka aga hetkel kehvad lood, kuna väiksem on alles selline abitu, kes ei rooma ja on kogu ärkveloleku aja küll põrandal aga ega tal seal suurt valida pole, kus ta olla tahab või millega mängida, sest tal on üks 2-aastane diktaator, kes valib tema eest 😀 Ja kelle pärast ei saa ma ka väga mingit korda luua, kui nad ärkvel on ja mängivad, kuna see 2-ne suudab ikka paraja kaose 1 minutiga luua. Kuigi ma olen korudvalt asju vähemaks võtnud, kingitud plastmassist jubdeused (piinlik öelda, aga no nii on) olen ma ammu ära korjanud ja viinud varjupaika. Ise eelisan ka osta alati puidust mänguasju ja mu mees on õnneks sama meelt. Me pooldame seda mõtet, et olgu vähem aga kvaliteetsed mänguasjad, mis arendavad last, mis ei lähe ka kergelt katki ja kestavad seega kaua, ka teise lapse ja kes teab kelle mängud veel 😀
Küll aga pean ma kindlasti rohkem süvenema Montessori antud arendavatesse mängudesse, kuna praegu on 2-se poisi lemmikud autod, kopad, traktorid, kraanad (tema teeb neil vahet, mina alati mitte) ainsad lemmikud, siis mul on päris keerulline nende vahele midagi tippida. Kui hakkame joonistama, palub ta mul kohe mõni masin joonistada 😀 Aga hea meelega värvib ta näpuvärvidega küll, ka pliiatsitega õnneks. Aga jah, eks see on paras nuputamine, kui on tubane olemine, mida teha ja kuidas seda nii korraldada, et pisem ka päris tähelepanuta ei jääks 🙂 Seega ma kolan siin veel pikalt ringi ja ammutan seda infot õhtusel ajal, kui lapsed magavad. Suur aitäh teile selle võimaluse eest! 🙂
Ojaa, see elu kahesega on nii tuttav tunne! Ma aina rohkem taban end endalt küsimast, et kas kuidagigi on võimalik, et tuba oleks kasvõi 5 minutit korras. Temaga koos on praktiliselt võimatu koristada, sest ta kisub välja kõik, mis ma sinna just ära pannud olen. Varem kahekesi kodus olles oli teda lihtsam suunata ise koristama, kuid praegu kui pean pisikesega ka tegelema, siis ei saa alati jaole tema “loometöödele” (näiteks eileõhtusele pasteedist pannkoogile, ise oli veel väga uhke, et sellise meistriteosega hakkama sai).
Seda autode teemat saab hästi ära kasutada igasuguste sensoorsete tegevuste juures. Näiteks tehke autoga soolataigna sisse rattajälgi ja võrrelge, kuidas iga masin isesuguse jälje teeb. Või siis midagi selles stiilis – https://mutukamoos.com/2013/10/09/kutse-mangule-liblikate-volumaailm/ Aga liblikate asemel on autod ja lusikaga tõstab riisi auto kasti. Aga ega lapse huvidele ei saa jah vastu töötada. Meil on ka nii mõnigi valdkond (eneseteenendamine peamiselt), mida ma tahan ja pean vajalikuks Tirtsu juures arendada, kuid ta lihtsalt ei tunne selle vastu huvi. Eks ma siis ootan, et ehk see kunagi tekib 🙂
Meie naudime korras tuba, kui lapsed magavad ;)) Aga meie poiss koristab täpselt nii palju, kui tal püsivust jätkub. Seega ülejäänu teeme ikka ise ja kuni hommikuni on tuba ilus ja korras. Hetkel on see mängutuba kahjuks meie elutuba, seega lastel veel oma mängutuba pole.
Seoses selle koogikahvliga tuli meelde, et omalt poolt tahtsin soovitada proovida imikust peale juba BLW (baby led-weaning) meetodit. Meie oleme seda mõlema väiksema põnni puhul algusest peale kasutanud, ma pole ka ühtki plastik nõud neile andnud, sõid algusest peale samadest nõudest, mis meie ja kasutasid oma käsi, lusikat, väikest tordikahvlit. Üksi sööma ei tohiks nii väikeseid lapsi jätta ka siis, kui nad söövad plastik nõudest, seega minu meelest on päris nõudest söömine igati õigustatud valik 🙂 Ja kui tore see on, kui kogu pere sööb ühe laua taga! 🙂 Selle väikese inimese emotsioone on raske sõnadesse panna, kui ta saab koos teistega võrdselt süüa, küll mitte päris sama toitu esimene aasta aga ega ka palju ei erine, katsume süüa teha selle järgi, et kõigile oleks midagi 🙂 Aga see söögiteema on vist ikka juba väga eraldiseisev teema, ma võiks sellest lõputult lobiseda 😀
Ja see autode kasutamine erinevate tegevuste juures on ju ka suurepärane mõte, miks ma ise sellepeale pole tulnud? Käime kord nädalas loovustunnis ja seal me küll korra tegime seda, et tegime pildi, millel oli erinevaid asju, värvi, liiva, vett, et tekiks selline sügisene pori ja siis autoga sai laps sealt läbi sõita. Igati vahva tegevus! Suur, suur aitäh selle mõtte eest! 🙂
See anonüümne olin ikka mina, unustasin end sisse logida…:)
Ma Tirtsu peal mingil määral katsetasin BLW-d, kuid esmakordse emana eks ma olin veidi arg ka ja ikka ehmatasin ära kui kurku tõmbas ja samuti lasin end häirida ühiskondlikust arvamusest, et laps peab püreesid sööma 🙂 Tirts muidugi ise nii ei arvanud ja püreesid sõi ka ainult moka otsast. Ja kuna ma üritasin jälgida ka soovitusi, mis toiduainet mis vanuses anda võib, siis oli raske neid reegleid BLW-ga ühitada. Ja kui siis tuli veel jamamine kõhukinnisusega, siis ei julgenud üldse enam midagi anda… Aga Pisipiigaga olen nõuks võtnud BLW-ga taas katsetada, seekord püüan end paremini teoorias ette valmistada kui ainult üks ajaleheartikkel ja veidi netiartikleid 🙂
Blw osas olen mina juba päris kindel endas, seega võite julgelt jagada oma küsimusi ja hirme, ma aitaks hea meelega 🙂 kuigi loomulikult oleks tarvis siiski endale asi enne selgeks teha. Kuigi mu kahene oli 100% blw laps, siis nüüd pisemaga ma ka esimestel kordadel veidi pabistasin, ostsin isegi eesti keelde tõlgitud Gill Rapley raamatu, võin seda laenata, kui huvi on 😉
Mina alustasin näputoitumisega väikse hilinemisega ehk 8-9 kuul, enne olin peo ja omatehtud püreesid proovinud, mida laps küll sõi, aga mitte just rõõmuga. Ja minule andis julguse ning vajalikud teadmised samuti Gill Rapley “Näputoit”. Õnneks on seal ära toodud ka hiljem alustajatele soovitusi. Ja väga selgesti aitab vahet teha ka läkastamisel-lämbumisel, millest ka varem teadsin, aga enne lugemist oma lapse puhul ikka kartsin. Ja nt minu kodukandi raamatukogus on see raamat täitsa olemas, nii et tõenäoliselt ka mujal.
PS! Nägin just poiste ja autode teemalist mänguideed – kastis oli kivid jm taoline ning mänguautod (kraanad, kallurid jne) ja mängu nimeks oli “ehitusplats”.
Kristiina, aitäh, panen raamatu pakkumise kõrva taha! Meil veel mõni kuu aega 🙂
Tegin ka uue postituse autode teemal, ehk on abi!