Selle pildilehviku tegin ma Tirtsule umbes siis kui ta oli aastane. Lastele meeldib vaadata tuttavaid nägusid ja nende piltidega sain talle ka nimesid ja uusi sõnu õpetada (vanaema, vanaisa jne). On ju paratamatu, et oma lähemaid sugulasi me ei näe siiski iga päev. Minu jaoks on oluline, et laps tunneks end sugulaste keskel koduselt ka siis kui meil ei ole võimalik liiga tihti füüsiliselt kohtuda.

Samuti on see hea käepärane mänguasi, mida võtta kaasa autosõitudele või näiteks arsti kabineti ukse taga ajaveetmiseks. Meie lehvikus on pildid emast-isast, Tirtsust, vanavanematest, tädidest ja onudest ja nende lastest. Meil lemmikloomi ei ole, muidu võiks ju ka nemad olla.

Ilmutasin pildid fotosalongis, suuruseks valisin pool 10×15 pildist, ehk siis tegin Picasas kahe pildidga kollaaži, mille lõikasin hiljem pooleks. Teksti lisasin samuti PIcasas. Lamineerisin pildid raamatukilega, tegin nurka augurauaga augu ja köitsin võtmerõngaga kokku. Lihtne ja kiire! Vajadusel saab pilte hiljem juurde lisada.

Tollal plaanisin ka päris albumi rohkemate piltidega teha, millest ei ole kahju kui Tirts omaette vaadates veidi viga teeb. Seni on see veel teostamata, kuid oleks mõistlik varsti tegema hakata, sest väikeste sugulaste ring on viimastel kuudel laienenud 🙂 Plaanis on teha veidi interaktiivsem album, kus mõned pildid on näiteks klappide all (või akna sees kardina taga), et lapsel ka lõbusam oleks.

Idee päkapikkudele, mida sussi sisse tuua – mingi versioon “Minu pere” albumist või lausa joonistatud ja fotodega sugupuu?