See pusle on ülilihtne teostada ja ei nõua praktiliselt mingeid erilisi vahendeid. Korja maja pealt kokku erineva kujuga esemed, mis võiksid olla piisavalt lamedad, et lapsel oleks kuju parem hoomata. Siis otsi mõni suurem paber (väga hästi sobib ka papitükk) ja vildikas. Joonista esemete kontuurid paberile ja kutsu laps mängima. Minu kogemuse järgi on joonistamise osa parem teha siis kui laps ei näe, sest minu esimesed katsetused läksid seepärast aia taha, et Tirts tuli ka joonistama.

Seekord olin ettenägelik ja joonistasin kujundid Tirtsu uneajal valmis. Tirts oli uuest tegevusest väga põnevil. Näitasin talle ette, mida tegema peab ja lasin tal ise edasi pusida. Pean tunnistama, et see pusle oli tema jaoks liiga lihtne – ainult kahe ringiga tekkis tal väike kõhklusemoment ja pani need hetkeks kõrvale. Lõpuks pani ka need õigele kohale. Kui ma mõne päeva pärast pusle uuesti välja tõin, siis ta pani pooled kujundid paika ja siis kadus huvi ära. Ma üritasin asja huvitavamaks teha ja hakkasin kujundeid juurde joonistama ja juhtus jälle sama lugu, mis esimestel kordadel – Tirts soovis ka joonistada. Nii siis lõppeski meie puslemäng hiigelsuure värvimislehe värvimisega.

Järgmisel korral katsetasin keerulisemat varianti, kus kujundid olid sarnased ja erinesid ainult suuruse poolest (ristkülikud, ringid ja mõmmid). Eeldasin, et ülesanne on Tirtsule esimesest korrast selge ja jätsin ta iseseisvalt toimetama, ise samal ajal Pisipiigaga tegeldes. Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma teda korralikult juhendada ei saanud või olid need kujundid tema jaoks siiski rasked või tal lihtsalt ei olnud tuju, aga seekord ei edenenud sobitamine enam nii hästi. Ma järgmine kord proovin vähema arvu sarnaste kujunditega ja nii, et kujundite suuruse vahe on suurem.