Elu lastega Belgias, 1. osa

Mul on rõõm esitleda esimest külalispostitust Mutukamoosis! Minu sõbranna kolis kevadel oma kahe lapsega Brüsselisse ja kirjutab põgusalt oma esmamuljetest lastekasvatusest Belgia moodi. Mina olen neid muljeid nüüd mitu kuud huviga kuulanud ja palusin sõbrantsil need kirja panna, ehk on teistelgi huvitav lugeda. Jagasin artikli kahte ossa – esimeses osas tuleb rohkem juttu lasteaia-olmest, teises osas Belgia koolisüsteemist üldiselt.

brüsseli lasteväljak

Pärast Belgiasse sattumist olen siinsest lastekasvatamisest kujundanud enda ehk veidi vildaka arusaama, mis kindlasti muutub minu enda kogemuste varal. Esmamulje, isegi teiste eestlaste hoiatustega varustatult, oli siiski väga teistsugune võrreldes Eestiga. Seda just kogu olmet silmas pidades – siin on koolid ja lasteaiad pärit justkui 1980. aastatest ning minu arvates nõuaks hädasti remonti. Mõned on vanemad moodulmajad, mis siinsesse kliimasse sobivad, kuid oma väljanägemiselt meenutavad klaasist kilemaja.

Lapsed käivad igal pool välisjalanõudega. Kui läksin ühel hommikul oma last lasteaeda kirja panema, olid põrandad täis pabereid ja muid tegevuse ülejääke ning loomulikult parajalt porised. Ruumid ei ole ka märkimisväärselt suuremad, kui Eestis. Vahest tundub, et ruutmeetri peale on paigutatud palju rohkem lapsi kui lubatud. 3-aastase rühmas on meil 26 last ja üks kasvataja ilma abita. Eesti lasteaiaga võrreldes on mänguasju väga vähe ning pikapäevarühmas minimaalselt, samas on meie lasteaias vanemal rühmal arvuti, millega osad lapsed tegelevad ning tihti vaadatakse multifilme. Kõik tegevused tehakse ühes ruumis – meisterdatakse, mängitakse ja magatakse.

Õues ollakse hea ilmaga aga mitu korda. Magamine on vabatahtlik – need, kes ei maga, on samal ajal õues. Mänguväljakud on samuti Eesti lasteaedades palju uhkemad ja silma järgi ka ohutumad. Lapsed jooksevad õues niisama ja väga palju mängitakse pallimänge, ka neil mänguväljakutel, kus ollakse vanematega. Liivakaste pole mina siinsetes lasteaedades näinud, vahest harva ainult avalikel mänguväljakutel. Üleüldse ei ole näinud, et liivakast oleks siinsete laste meeliskoht, koju aeda ostetakse enne bassein või liumägi.

Olme osas on muidugi ka erandeid: meie lapse lasteaias on eraldi magamisruum, olgugi, et välivooditega; mänguruum ja pikapäeva rühma ruum ning kuna lasteaed asub meie mõistes kutsekooliga koos, siis on ka eraldi restoran. Meie lapse sõnul pakutakse restoranis tihti kommi, jäätist ning muud ebatervislikku, vahest on koju tulles kotis veel mitu kommi või küpsist varul.

Avalikel mänguväljakutel on lapsi näha pigem koolivabal ajal, emmesid lastega seal hommikuti eriti ei kohta. See on ka arusaadav, sest pole ju lapsehoolduspuhkust, mis võimaldaks lapsega kodune olla. Pärast suhteliselt lühikest koolipäeva käiakse lastega korra mänguväljakult läbi. Muidugi siis, kui märg pole, sest veekindel riietus on siin vihmavari ja jope, kombekat kannavad ainult beebid. Panin korra lapsele ka lasteaeda sügiskombe, aga samal päeval kasvataja palus seda mitte selga panna, sest ta ei saa seda lapsele selga. Olin alguses imestunud, sest laps oskab seda ammu ise panna. Siis aga taipasin, et kuna siin ju lasteaias kunagi jalatseid ära ei võeta, siis ei suuda ka laps kombekat üle jalanõude tirida.

Lasteaiad kasvatavad lapsed varakult iseseisvaks, sest kui laps end ise riidesse ei pane, siis ta lihtsalt peabki hõlmad lahti ringi jooksma – mütse siin niikuinii väga ei kanta. Muide, lasteaia esimesel aastal on magamine juba vabatahtlik, magatakse jalatsitega välivooditel või madratsitel, kodust tuleb lihtsalt tekk tuua, soovi korral ka padi, lina alla ei panda. 4-aastaseid magama ei pandagi, kui siis vabatahtlikult võib pikutada natuke. Sooja toitu pakutakse samuti vaid suuremates lasteaedades ja kohalikud ei usaldavat koolirestorane, sest puudub kontroll hügieeni üle. Seega alustatakse lastele juba üsna varakult Belgia rahvustoidu – võileibade kaasapanemist. Kasvatajad ei pane igal juhul pahaks, kui lapsele lisaks koolitoidule on kotti kaasa pandud ka puuvilju või mida iganes…

Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti. 

0 thoughts on “Elu lastega Belgias, 1. osa

Vasta Sandra Mesi-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga