Tegelikult ei teinud me 100% Montessori harjutust, vaid kombinatsiooni mitmest. Montessoril on eraldi tunnid lusikaga tõstmiseks (i.k. spooning) ja kuivainete valamiseks (i.k. pouring) ühest anumast teise. Ja sel juhul on eesmärgiks see, et midagi kandikule ei pudeneks. Seda viimast tingimust ma kahjuks ei jõua jälgida ja lasen Tirtsul lihtsalt nende asjadega mängida ja sekkun alles siis kui ta ülemeelikuks läheb ja hakkab põrandale puistama.

Niisiis, kutse mängule oli selline: kandik (leidsin sobiva kõrge äärega puidust kandiku Prismast), puidust kauss, klaasist kastmekann, punane nukuköögi pott, suhkrutoosist näpatud lusikas, kollaseks värvitud riis ja mõned voolimismassist tehtud helmed. Ma olen selle kandiku leiuga väga rahul – see hääl, mis tekkis kui riis kandikule pudenes, oli isegi minu kõrvadele meeldiv kuulata. Mõni ime siis, et Tirts nautis riisi läbi sõrmede kandikule puistamist. Tirtsule minu antud lusikas ei meeldinud ja tõi mänguköögist ühe pisikese plastmasslusika.

Päris huvitav oli tema tegevust jälgida, kuidas ta riisi ühest anumast teise kühveldas või siis kannu kallas. Kannule valas ta suure kuhja peale ja jalutas sellega minu juurde, et mulle magustoitu pakkuda 🙂 Nii armas ju, mis sest, et terve põrand oli tänu sellele riisi täis!