Blogimaastikul liigub viimasel ajal ringi selline asi nagu meem. Ütlen ausalt, et minu jaoks oli see uudissõna 🙂 Eks ma paras vanur ka arvestades, et enamus neist blogijaist minust 10a nooremad :)) Ma vaikselt lootsin, et minust läheb see uudissõna mööda, sest Mutukamoos ei ole selline klassikaline igapäevaelu kajastav blogi. Kuid kuna Katre selle meemi mulle siiski põrgatas, siis suurest lugupidamisest tema vastu püüan ka neile kuuele küsimusele vastata.

1. Kui sul oleks võimalik võtta endale ükskõik milline loom, siis kelle sa võtaksid?

Ma ei ole looma-inimene. Ma ei suuda ühtegi kassi ega koera sülle võtta (pai ikka julgen teha) ja seepärast ei saaks ma nende eest hoolitseda. Ma ei tea, kust mulle see kiiks külge on jäänud. Mäletan, kuidas lapsepõlves võtsid vanemad minu suurel soovil hanetibud ja ma olin siis pere ainuke laps, kes ei julgenud tibusid kätte võtta 🙁 Kõik ribid olid tunda… Et siis jah, ma vastaks sellele küsimusele, et minu koduloomaks sobiks kalad, sest nemad ei roni sülle, kuid kuna kalad ei ole siiski loomad, siis ma valiks kilpkonna. Mu mehe vanemate juures elab üks iidvana kilpkonn ja tema on päris armas 🙂

Ilmselt küll saavad meie peres olema ka kass ja koer – ükskord kui me oma majas elame. Lastele on see ju oluline, et oleks kelle eest hoolitseda.

2. Kelle blogi lugedes tekib sul tunne, et sa tahad minna ja temaga paar drinki teha? 

Ma sõnastan selle küsimuse ümber – kellega ma tahaks tutvuda? Kohe esimesena meenub mulle Kristiina, kellega ma tunnen, et meil on palju ühist ja hetkel ka sarnased eluprojektid käsil. Meil oleks palju, millest rääkida 🙂 Aga kuna ma ei mäleta, kuidas ma ta blogile sattusin ja ei tea kui avalik see on (et äkki pigem sõprade ringile mõeldud), siis ma igaks juhuks ta blogi siia ei lingi.

Muidu on veel mitmeid blogijaid, kelle blogi lugedes muudkui kommenteeriks, et jaa, jaa, ma arvan ka nii! :)) Andke andeks, et ma väga tihti teile kommenteerima ei jõua, sest blogisid loen reeglina telefoniga üksikutel vabadel hetkedel ja sellega ma väga toksida ei viitsi. Ja nii mõnelgi puhul mul oleks hea meel sellise sõbranna üle, kuid jah – pimekohtinguid ma harrastada ei armasta. Seega loen parem salaja edasi.

3. Mis oli su viimane heategu?

Heategu peaks olema üks omakasupüüdmatud tegu. Kunagi kui ma joogat õppisin, siis me arutlesime sel teemal, kuidas heategevus on harva päris isetu, sest vähesed meist on nii tugevad, et suudavad end lahus hoida oma heateost – ikka ju tunneme uhkust tehtu üle ja paitame selle mõttega oma ego. Isegi kui teha anonüümne annetus, ka siis teeme seda paljuski selleks, et end paremini tunda. Seega ma ei saa öelda, et ma teen heategusid. Ma teen palju asju vabast tahtest ja pühendan nii oma aega kui ka raha, sest ma saan sellest mingit sorti rahuldustunde.

Hiljutine “heategu”, kui ma pühendasin oma aega ja tundsin end seda tehes väga hästi, oli siis kui juhendasin sugulast kirja teel, kuidas ta saaks oma käsitööesemed nii ilusti pildile, et neid kannataks veebi müüki panna. Tal tuli päris hästi välja ja mul oli väga hea meel, et sain teda aidata.

Kõige viimasem rahaline heategu oli “Anname au” Sinilille projekti toetamine. Regulaarne püsimakse on mul SEB Heategevusfondi projekti, kus kingitakse asendus- ja turvakodude lastele kunstitarbeid ja meisterdusvahendeid. Aegajalt kui meelde tuleb, siis teen makseid ka Eesti Naiste Varjupaikade Liidu arvele. Need on valdkonnad, mis mulle korda lähevad ja mille puhul ma tunnen (eriti viimase puhul), et võibolla saavad ühiskonnas liiga vähe tähelepanu muude annetuste kogumise projektide kõrval. Ma mainin need projektid ära mitte seepärast, et uhkustada (sest summad on tõesti pisikesed ja mitte mainimist väärt), vaid seepärast, et äkki mõni lugeja saab siit ka idee neid projekte toetada 😉 Mul oleks jälle hea meel…

4. Mis asjad sind närvi ajavad?

Pinnapealsed inimesed. Ja mitmed muud asjad, kuid kuna mul on hetkel hea tuju, siis ma ei hakka meenutustes sobrama. Natuke liiga palju aega on juba läinud nendele küsimustele vastamiseks…

5. Mis oli viimane uus asi, mida sa sõid ja mida enne mekkinud polnud?

Kookospiim.

6. Millal viimati nutsid? Miks?

Kindlalt ei mäleta aga ilmselt sellisel jõuetul hetkel kui üritasin lapsi lõunaunne panna ja ise olin megaväsinud ja tahtsin seda tunnikest “oma aega” aga nemad ei arvanud nii ja ei jäänud 🙂

Aga kuna nad täna siiski magasid ja mõlemad just ärkasid, siis ma jätan vahele selle osa, kus on vaja meemi uued ohvrid leida 🙂