Mutukamoosi järjekordses külalispostituses kirjutab beebiga autosõidu kogemusest Elisa, kes on võõrsil elades kodumaad külastades pidanud oma 7-kuuse beebiga võtma ette päris mitu 600-kilomeetrist autosõitu.

Kõige lihtsam oli reisida 2-nädalase beebiga, kes enamasti magas ja ärkas ainult söögipausideks. Küll aga oli sõit 4,5-kuuse beebiga täielik košmaar, kuna üritasime käituda samamoodi nagu esimesel korral – kohe edasi sõita, kui laps söödetud oli. Võimatu! Ta tahtis “puhata ja mängida”, nii et paari edasisõitmise proovikorra järel andsime alla, pidasime auto suvalises kohas maantee ääres kinni ja mängisime temaga, lasime tal turnida, süles roomata ja hüpata, aknast mööda kihutavaid autosid uudistada. Peagi ta väsis ja saime järgmise unega edasi sõita. Kolmas Eesti reis 6-kuuse beebiga oli juba lihtsam – teadsime paremini, kuidas käituda ja võtsime asja rahulikumalt. Samas tahtis vahepeal ikka stress tekkida, kuna endal oli isu edasi sõita ja kiiremini koju saada, sest teelolekust oli juba kõrini. Nüüd neljandal korral hakkasime õhtul sõitma ja veetsime vahepeal ühes hotellis öö, et sõitu pisut hakkida. Õhtul pidime vaid ühe korra peatuma, sest siis tuli beebil juba sügavam ööuni peale ja saime järjest hotelli kohale sõita. Järgmisel päeval tegime kaks peatust – ühe lühikese maantee ääres ja teise pikema lõunapausiks.

Nende sõitudega on mul juba parajalt nippe kogunenud, kuidas sõitu mugavamaks ja talutavamaks muuta. Jagasin oma nõuandeid pikaks autosõiduks beebiga teemade kaupa ära.

VARUSTUS:

• Korralik turvahäll!! See ei ole kindlasti koht, kus sente lugeda ja nurga tagant võhivõõra käest kahtlase välimusega turvavarustust osta – eriti kui sõitmist on tihti või palju. Võõralt inimeselt ostes ei või iial teada, kas tegemist on juba avariis olnud tooliga, sellisel juhul võivad toolis aga olla paljale silmale nähtamatud mikropraod, mis konstruktsiooni nõrgestavad ja võivad teie lapsele avariisse sattudes saatuslikuks osutuda. Mäletan, et lugesin kunagi kellegi eestikeelset blogi, kus ema kirjutas, kuidas ta oma tite turvahällist sõidu ajal välja võttis, et talle ees istudes rinda anda – sest “ei viitsinud peatust teha”. Seda soovitaksin siiski mitte teha. Kui peatust ei ole võimalik teha (kiirtee nt), siis sel juhul laseksin lapsel pigem nutta, on kokkuvõttes vähem kahjustav. Turvahälli kasutamine ei ole vaid selleks, et “trahvi ei saaks” või et turvavarustuse tootjad laste pealt ulmelist pappi tahavad teenida – nagu paljud kipuvad arvama. Turvahälli kasutamine võib päästa teie lapse elu, kui peaks mingi õnnetus juhtuma. Ja “aga ma sõidan hästi korralikult” vabandus väga ei aita, kuna iial ei või teisi teedel liiklejaid teada. Suurem osa õnnetustest on purjus autojuhtide põhjustatud ja neid me ise kontrollida-takistada ei saa.

Muide, on olemas üks ülihea eestikeelne leht laste turvavarustuse kohta, sealt võib leida muuhulgas ka arvustusi erinevatele toodetele: http://turvatool.blogspot.com/

• Pane laps mugavalt riidesse. Isegi talvel miinuskraadidega sõites ei ole tegelikult vaja lapsele talvekombet turvahälli selga panna, kui te just vana mossega ei sõida, millel salongisoojendus puudub. Näide: meie lapsel oli suurte miinuskraadidega seljas pika varrukaga puuvillane body, peal villane kampsun, peas õhuke puuvillane müts, jalas puuvillased püksid kinniste jalaotstega. Juba väiksemategi plusskraadidega jäi kampsun kohe pealt ära. Lisaks oli tal peal väike tekk, mida siis vajadusel sain ära võtta või paremini peale tõmmata. Südamerahustuseks on mul autos veel lisatekk taga akna peal, kuid seda ei ole meil kordagi vaja olnud. Suvel palavaga piisab aga lapsele täitsa ainult bodist, ei ole pükse ega sokke vaja. Eveli soovitab siidiseguseid bodysid autosõitude ajaks, hoiavad selja kuivana.
• Konditsioneer või kliimaseade on abiks. Suure palavaga magab laps pikemalt kui saab auto jahedaks teha.
• Kui laps turvahällis magama jääb, kipub ta pea ikka ühele küljele vajuma. Kui suurem kurv on, siis võib pea naksti teisele küljele loksuda ja sellega lapse üles ajada. Kasulik nipp: pane mõlemale poole lapse pead mingi riidenutsakas, mis ta pead paigal hoiab. Pika sõidu ajal ei taha lapse ärkamisega “riskida”.
• Varu sõiduks (salongi, mitte pagasnikusse teiste asjade sekka :)):
  1. piisavalt mähkmeid ja pigem natuke rohkem. Ära jää lootma, et “aga mu laps teeb raskemat häda vaid kord nädalas ja ta sai just eile selle mure kaelast ära”. Ole alati valmis “kõige hullemaks” – reisimine on siiski stressiolukord ja lapse keha võib käituda tavapärasest teisiti.
  2. mähkimisalus, meil on selline sutsu tugevam ja korduvkasutatav ning puhastatav alus, aga sobivad ka ühekordsed
  3. puhtaid riideid (endale ka!! Laps võib sõidu ajal ka sinu ära määrida)
  4. piimalappe (Ila! Tagasiheide! Ei pea vist midagi enam selgitama…)
  5. väikeseid kilekotte mustade mähkmete ja määrdunud riiete ära pakkimiseks
  6. pakk niiskeid salfasid
  7. käte desinfitseerija

• Meil on koostatud lapse jaoks oma meditsiinikotike, kus kõik titeasjad sees on: palavikualandajad, ninapump ja loputusvesi, probiootikumid, erinevad kreemid, küünekäärid, kraadiklaas jne. Teele minnes haarame vaid selle sama kotikese kodust kaasa, siis ei pea külas või teel olles hakkama häda korral apteeki otsima ja kõik on alati olemas.
• Kui teil on lutilaps, siis varuge autosõiduks HUNNIKUGA lutte (kasvõi 5-6 tk), siis saate neid muudkui talle anda, kui eelmine on ära kadunud. Ärge siis neid kuhugi koti põhja ära pakkige, vaid jätke kuhugi käepärast, kust sõidu ajal hea võtta. Meil ei ole tegelikult lutilaps, aga 4,5-kuuselt reisides lutt isegi aitas – kui ta ärkas ja pisut juba nutuseks kiskus, võitsime tänu lutile vahel lausa pool tundi lisa sõiduaega.
• Mänguasjad! Varuge sõidu ajaks mingi uus (või vahepeal unustatud) mänguasi (või veel parem – mitu). Siinkohal võite ka kastist väljapoole mõelda – abiks on ka näiteks ema sall, pooltäis veepudel, salfrätipakk… Tihti on need ju põnevamadki kui päris mänguasjad. Riputa midagi lapse vaatevälja, et tal oleks midagi vaadata, jalaga toksida jne. Kui sõidad vaid lapsega kahekesi, pane enda lähedale kast mänguasjadega, kust neid talle mugavalt kätte ulatud andma, ilma et küünitama või silmi teelt võtma peaksid. Ohutus ennekõike!
• Kui päike lapsele silma paistab, võib hea tuju kiirelt nutuseks minna. Päikesesirm on vast kõikidel juba aknale kleebitud, kuid alati ei pruugi sellest piisata. Meil on tagaaknast paistva päikese kaitseks üks pikk must sall, mida vajadusel turvahälli ja istme peatoe külge varjuks sätin. Paremate kinnituslahenduste jaoks on mul autos paar “krokodill-klambrit”, millega salli sättida saab.

Järgmisel korral jagab Elisa nippe sõidueelseks planeerimiseks ning sõidu ajaks. Seni aga – milline on olnud teie pikim autosõit väikese beebiga ja kuidas läks?

Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.