Ujumispäevik #1 ilmus veebruari alguses, ujumispäevik #2 aprillis. Endiselt kirjutab meie päevikus ka Mürakaru ema, kes hetkel perega Leedus resideerub 🙂

Mürakaru (9k+), resideerume Leedus

Pean oluliseks, et puhkuse ajal Mürakaru ujumised ei katkeks, seega oleme Eestis puhkusel olles uusi kohti ja treenereid katsetanud. Õnneks uut treenerit ta võõrastama ei hakanud. Teise treeneri käe all on mulle väga meeldinud, sain jälle uusi nippe teada.

Näiteks on soovitav laps sukeldumast vee pinnale tuua alati kohe selili asendisse – seda selleks, et kui laps peaks kunagi üksi kogemata vette kukkuma, siis ta keeraks end juba instinktiivselt pinnale jõudes kohe selili (kergem hulpida). Samuti harjutasime vees torust kinni haaramist ja hoidmist, kui see korralikult selge, saab järgmisena harjutada torust kinni haarates edasi liikumist. Taaskord kasulik oskus kogemata vette kukkudes – laps saab end nii võib-olla kuhugi kuivale maale sikutada, isegi kui ujuda ei oska või ei jaksa.

Vahva on ka see, et kui 2-kuuselt alustasime vaid 30-minutilise suplusega, mille järel oli Mürakaru tõesti täitsa kutupiilu ja vajus sügavasse unne, siis nüüd, 9-kuuselt võib temaga vabalt terve tunni vees olla.

Oleme nüüd paar korda ka jões-järves ujumas käinud (meri on meist väga kaugel), Mürakarule väga meeldib. Plätserdab ja kilkab palju rohkem kui basseinis. Kui esimest korda lapsega õue ujuma läksime, siis tegime igaks juhuks vaid ühe 5-minutilise supluse – jõevesi siiski tsipa jahedam ja “soojast supist” oli asi kaugel. Kuna põnnil oli aga kõik hästi, käisime järgmistel päevadel juba pikemalt ja rohkem kordi vees. Huvitav on see, et vabas looduses on Mürakaru vees palju aktiivsem kui sisebasseinis – plätserdab kätega ja teeb jalgadega usinasti ujumisliigutusi. Ostsime endale basseininuudli ja oleme sellel teda ka jões ujutanud, palju toredam kui vaid oma kätel ujutamine. Teine huvitav asi, mida tähele panin, on see, et vees istuda Mürakarule väga ei meeldi, kui vesi on istudes umbes nabani. Siis vaatab kohkunult ringi ja tahab veest välja saada. Kui aga temaga sügavamale vette ujuma minna, siis on kilked taevani. Nii et kui teile peaks ka tunduma, et teie põnnid vett pelgavad, siis proovige erinevaid sügavusi ja tegevusi.

Tirts, 3a

Kevadel, kui veel basseinis ujumas käisime, õppis Tirts ära, kuidas vees mulle puhuda. Treenerid soovitavad juba beebidele ette näidata, kuidas mulle puhuda ja nad pidavat siis millalgi ise seda tegema hakkama. No meil läks veidi vähem kui kolm aastat 🙂 Igatahes hakkas see tegevust talle väga meeldima ja mullitas igal võimalikul juhul. Samuti on ta hakanud lihtsalt lõbu pärast pead vee alla panema. Mitte klassikaline sukeldumine, et hüppab ääre pealt vette, vaid just koha peal – pistab korra pea vee alla ja siis tuleb jälle pinnale.

Juulis käisime õhtuti meres ka ujumas. Alguses olin ma veidi mures, sest Tirts pelgas merd ja ei tahtnud eriti vette minna. Siiski ajapikku ta harjus (selleks kulus küll mitu käimiskorda ja abiks oli ka teiste laste eeskuju). Ostsime talle ka kõige tavalisema ujumisrõnga ja sellest kujunes ta suur lemmik. Siiski üritasime meelitada, et ta vahepeal ka ilma abivahendita ujumist harjutaks.

Minu jaoks kõige toredam osa on vaadata, kuidas Tirts koos isaga ujub. Nad kasutavad nn seljakoti tehnikat, kus Tirts on isa seljas ja hoiab kätega kaela ümbert kinni. Ja siis ujuvad – koos sukelduvad vee alla, koos välja hingama, siis jälle vee alla… Basseinis on see meil tavaline ja nüüd jõudsime ka meres nii kaugele, et Tirts enam ei kartnud ja julges olla sügavamas vees.

Mainin ka ära, et Tirts ei olnud vees kordagi ilma järelvalveta ja alati jagasime nii, et igal lapsel oleks läheduses oma täiskasvanu.

Pisipiiga, 8k

Pisipiiga on endiselt suur veefänn, kuigi meil jäi basseiniujumistesse päris pikk paus (1,5 kuud) sisse ja meres sügavas vees käisime temaga ainult paar korda. Lemmiktegevus on käega plärtsutamine, õe nägemine toob ka kilked esile ja hakkab kohe tema suunas siblima. Kõik tuttavad ütlevad teda nähes, et see laps ainult naeratab. Võin öelda, et ka basseinis ei ole me temalt nuttu välja saanud ja õige harva ainult kerge porina.

Pisipiigaga on hetkel peamised harjutused hõljuval ujumismatil tasakaalu harjutamine ning sukeldumine. Valdavalt teeme sukeldumist nii, et mina “viskan” ta mehele ja mees saadab ta mulle tagasi. See tähendab, et laseme lapse käest täiesti lahti ja ta liugleb siis vee all teise poole.

Meres käisime temaga ka. Esialgu mul ei õnnestunud temaga kuigi sügavale minna, sest ta hakkas vee jahedamaks muutudes porisema. Kuni alles meie käimiste lõpupoole (kui vesi oli meres muidugi supp ka juba), taipasin ma teda kõigepealt ujutada ranna ääres ühes sügavamas kohas, kus oli hästi soe vesi ja alles siis minna kaugemale, kus sain ka ise puusani vees olla. Oi, kus talle meeldis seal! Korra tegime sukeldumist ka.

Lõpetuseks siis pilt meie alati naeratavast Pisipiigast meie “isiklikus” mererannas, kus igal õhtul oli peale meie veel ainult üks noormeeste kamp, kes meie saabudes juba minema end sättis. Eestimaal on ikka tore elada, onju? Isiklik rand, üksildane metsatee ja “ülisalajane” seenekoht – luksus, mida mujal naljalt enam ei pruugi leida…

Loe teisi ujumisteemalisi postitusi Tegevused / UJUMINE kategooria alt.

Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.