Hiljutine küsimus ühel Facebooki seinal perekondlike traditsioonide kohta ja selle napp vastuste arv pani mind mõtisklema. Kas meie pere teeb koos midagi traditsioonilist? Kui sagedad need traditsioonid on? Pidin tõdema, et ega neid traditsioone palju ei ole ja tihti ka mitte. Saan end muidugi lohutada, et meil on noor pere ja küll need traditsioonid ikka tekivad. Kui aga selliste asjade peale ei mõtle, siis päris iseenesest vist ei teki ka?
On kooliaasta algus. Kui ma laps olin, siis meie peres oli traditsioon kinkida igale lapsele kooliaasta alguse puhul raamat. Samuti iga koolivaheaja alguse puhul. Ma väga ootasin seda päeva – et millise raamatu ema välja valis. Kui suuremaks saime ja tekkisid omad soovid, siis ema hakkas varakult vihjama, et me valiks poest endale raamatu välja. Keskkooli ajal meeldisid mulle väga suured fotodega raamatud (kunstiajaloost, maailma loodusimed jne) ja kuna need olid oluliselt kallimad kui jututraamatud, siis tegin emaga kaupa, et aastas mitme raamatu asemel kingib ühe. Nii ma siis käisin terve õppeaasta raamatupoes piidlemas ja endamisi valimas, millist raamatut ma nüüd täpselt tahan 🙂 Raamatupoe müüja teadis meid juba nimepidi, sest me küsisime tihti selliseid raamatuid, mida neil poes ei olnud. Kui siis meid nägi, hõiskas, et see raamat tuli ja ta pani mulle kõrvale. Oli ikka uhke tunne küll 🙂
Ma usun, et see traditsioon tegi meist head raamatulugejad. Mina ehk oleks niisama ka suur raamatulugeja, sest olen seda tüüpi. Suviti vanaema juures maal olles veetsin ma enamuse ajast raamatuid lugedes, sest tal oli terve “Seiklusjutte maalt ja merelt” sari!!! Mu vend aga oli selline tüüpiline veidi Tootsilik poiss, kes meisterdas kuuri all kaikast endale puumõõka, tagus jalkat ja värvis ema kangavärvidega hoovis veelompe. Tema oli sellest hoolimata suur raamatulugeja, siiamaani on tema kingisoov tihti raamat.
Nii, aga meie pere… Üks kindel traditsioon, mille ma suutsin välja mõelda, on iganädalane ujumaskäik. Seal me käime tõesti kõik koos ja enamasti ka kindlal nädalapäeval. Üks poolenisti traditsioon on kalaturul käik. Poolenisti seepärast, et me teeme seda ainult siis kui oleme laupäeval linnas. Siis läheb mees koos Tirtsuga turule, ostavad kala ja pärast kodus koos küpsetavad, Tirts istub tähtsa näoga köögilaual ja assisteerib. Veidi poolik on see traditsioon ka seepärast, et ega meie Pisipiigaga sellest 100% osa ei võta, sest protsess on pikk ja selle ajal jõuab ikka magada ju ka 🙂
Kuidas teile tundub, kas tänapäeval on perekondlikke traditsioone vähem? Millised on teie peretraditsioonid? Nii tähtpäevade kui argipäevade omad, ka pannkoogihommikud lähevad arvesse 🙂
Head kooliaasta algust kõikidele koolijütsidele!
Eveli
Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
Meie oleme küll juba täiskasvanud ja minul alles 8 kuune preili kodus kasvamas, kuid meie pere (minu pisike pere + ema ja vend) traditsioon on igal pühapäeval minu ema ehk siis värske vanaema juures toimub õhtusöök. Kuna pere on meil väike ja ka sugulasi palju pole, siis need kohtumised on olulised, et oma lähedastega lähedast suhet hoida.
Oma pisikese perega on vist traditsiooniks saanud see, et nädalavahetustel käime kõik koos jalutamas.
Aga Sinu kirjeldatud raamatu kinkimise traditsioon on nii vahva, et selle jätan endale täitsa meelde ja ehk rakendan, kui pisipiiga veidike suuremaks kasvab 🙂
Just hiljuti arutlesin samal teemal. Kui mina kasvasin, oli ka meil esimene koolipäev pidupäev – isa kinkis lilled, ema tegi torti. See oli alati nö laste päev, kus meie saime valida ka päeva tegevuse. Jätkan seda ka oma tüdrukutega. Lasteaia hooaja alguses tegin Põmmi ja Mütaga kooki ja käisime nende soovil metsas seiklemas.
Teine asi, mida meie peres jälgitakse, on see, et kõik sünnipäevatordid oleks ise valmistatud vastavalt sünnipäevalapse soovile. Ja sünnipäevalaps on vabastatud majapidamistööde kohustusest.
Ka raamatute jutt on väga tuttav, mul on ka lapsest saati päris korralik isiklik raamatukogu olnud. Aga need ei ole traditsioonidega seoses. Vanemad hoolitsesid selle eest, et oleks kogu aeg uut kirjandust.
Traditsioonide alla kuulub ka terve perega metsas matkamine ja marjul-seenil käimine. Igaühel on oma korv ja lastel on kahe peale isegi oma pisike taskunuga.
Üks vahva asi, mida isa meiega tegi kui väiksed olime – aasta esimese äikesetormiga vedas ta meid autosse/traktorisse/veoautosse ja sõitsime keset põldu või kuskile tee äärde looduse tööd vaatama. Ka minu tüdrukutele meeldib äikesetromi vaadata/kuulata (või lihtsalt paduvihmaga autos olla).
Ma ise olen päris kehv raamatute lugeja (praktilised raamatud meeldivad, aga juturaamatud ei lähe peale), seega üritan meeles hoida sinu kirjeldatud raamatukinkimist, et kui mul laps ükskord kooli läheb, siis ehk saab seda rakendada ja temast ehk kasvab ka vähe rohkem raamatuid austav neiu, kui minust saanud on 🙂
Muidu on meil ka alles noor pere (laps 10kuune), aga oleme samas mehega üsna vanamoodsad ja traditsioone austavad. Kuid praegu nii väikse lapse kõrvalt pole veel midagi väga välja kujunenud. Kuid oma vaimusilmas soovin, et aastas korra käiksime kindlasti fotograafi juures kogu perega (sel aastal on plaan juba paigas, et oktoobris minek). Samuti soovin, et hakkaksime iga aasta ka loomaaias või Elistvere loomapargis käima.
Hetkel elame üürikorteris ja siin pole söögilaudagi, aga kui kolime varsti, siis soovin küll, et iga õhtusöök on koos ühiselt laua taga. Et korragi aega maha võtta ja telekast-arvutist-mobiilidest eemalduda.
Natuke kurb öelda, kuid kuna elan nüüd oma peikaga (või kavaleriga?) kahekesi juba oma neli aastat koos, siis meil oma traditsioone väga välja polegi kujunenud.. ehk see, et lõunasöögi võtame koos ühise laua taga – varasemalt sõime seal, kus juhtus, nüüd on meil aga köögilaud ja köök, nii et selline mõnus igapäevane kokkusaamise koht 🙂
Sünnipäevasid, jõule ja teisi tähtpäevasid tähistame – olenevalt võimalusest läheme siis kas ühe või teise vanemate juurde õhtusöögile. Vastlapäeval ikka vastlakukkel ja hernesupp.
Samas vanematekodus oli väga-väga palju traditsioone – alates nädalavahetusel vanavanemate külastamisest kuni selleni, et söögitegijat alati kiidetakse. Eks need traditsioonid vist tulevadki suurema perega, kuid hetkel kahekesi olles ja jooksva graafikuga koolis-tööl käies (!) ei jõua traditsioonid välja kujuneda…. või neid väga täpselt jälgida 🙂
Kui nüüd nii mõtlema hakkan, siis pole meie pisikesel perel ka (veel) väga tugevaid/kestvaid traditsioone. On küll mõned väljakujunenud kohad, kus me nt iga suvi või sügis tahame ära käia ja kindlad kohad, kus aeg-ajalt jalutamas käime. Iseasi, kas seda päris traditsiooniks nimetada saame. Kindlasti sööme võimalusel nii hommiku- kui ka õhtusööki koos, et lapsel tekiks arusaam, et see on ühine kvaliteetaeg (kuigi sööma peab ju niikuinii).
Samas mulle tundub, et meie suguvõsa traditsioonid on seotud rohkem ühe keskse inimesega e vanaemaga. Kui minu vanaema veel elas, siis kindlatel tähtpäevadel nagu jõulud, vanaema sünnipäev jne kogunesid mitu põlve lapsi tema juurde kokku. Muul ajal osade tädide-onudega ei pruukinudki näha. Peale seda, kui vanaema suri, sai selle rolli enda kanda minu ema, kelle juurde nüüd kõik tema lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed kogunevad. Meil selline suur “itaalia perekond” ja pereliikmed elavad nii üle Eesti kui ka väljaspool Eestit. Tähtpäevadel tulevad kõik, kes vähegi saavad ja tahavad, kohale. Traditsioon ja väärtus omaette ongi see, et me saame koos olla.
Esimesena tuleb meelde lapsele unejutu lugemine. Nädalavahetusel teeme pannkooke ja saunaõhtul on kindlaks traditsiooniks suupistetaldrik ning lapsele kõrrega mahlajook. Pühapäeviti on väga tähtis sündmus jäätiseauto tulek, kust laps (2,5 a) on viimased korrad juba ise omale jäätise ostnud.
Pühasid ja sünnipäevi tähistame suuremas pereringis. Jõulude ajal on üks jõuluõhtu mehe perekonnaga ja teine minupoolsete sugulastega. Paar aastat oleme praktiseerinud loosipakkide tegemist, lapsed saavad aga kõigilt kinke. Kuusk on aga “must be”, juba enne laste sündi. Ja sussi akna peale panek on ka kindlasti meie peres traditsioon.
Sügiseti, kui külastame Tallinnas elavaid vanavanemaid sünnipäeva puhul, oleme juba paar aastat ka loomaaias käinud. Selline plaan ka sel aastal.
Nii kaua, kui suguvõsas on koolilapsi, tähistame 1. septembrit.
Postitusest panen kõrva taha raamatute kinkimise idee ja väga vahvalt kõlab ühine jalutus- või kohvikuskäik, kuigi maal elades kipub tähtsaid töid alati liiga palju olevat.
Nüüd kui ma teie kommentaare loen, siis näen, et tegelikult on meil ka rohkem neid peretraditsioone – kasvõi vanavanemate külastused ja jõuluõhtud ja koos äikese vaatamine 😀 Aitäh teile, väga huvitav oli lugeda ja sain ka inspiratsiooni, mida meie peres juurutada võiks!
Meil ka väga noor pere ehk siis põnn alles 10-kuune, aga mõned traditsioonid on ikka. Kõige esimesena tuleb meelde pühapäevane pannkoogihommik, kui mees meile kokkab. Enne lapse saamist oli nii tore pannkoogilõhna peale ärgata, aga eks kunagi tulevikus jälle, praegu ajab marakratt meid ikka ise üles.
Veel on meil kombeks kord nädalas väljas lõunatada, et kodusest kokkamisest-koristamisest puhata saaks. Ja nädalavahetustel valmistan perele alati mingi ahjuroa, testin uusi retsepte kokaraamatutest.
Kuna minu varasemas peres ehk siis ema-õde-vend enam ammu jõulukuusk traditsiooniks ei olnud (kasvasime sellest välja?), siis eelmisel aastal oli väga eriline tunne, kui mees kuuse koju tõi, et meie uuel perel jõulusära oleks. Ehtisime koos (mina ehtisin ja mees targutas, et liiguta seda kuuli sinna tahapoole jne :P) ja pärast istusin ja imetlesin õhates… Selle aasta jõule ootan juba ka põnevusega, kui varem ei ole ma juba aastaid piparkookide küpsetamist vajalikuks pidanud, siis sel korral tahaks juba põnniga koos mässata. Lapse saamine toob pühadesse kuidagi maagia tagasi 🙂
Traditsiooniks on ka ikka vanavanemaid külastada ja reegliks on saanud ka, et korra suvel ja jõulude kandis sõidame mehe vanatädile külla, ta elab Viljandimaal paksu metsa sees ja seal ikka hoopis teistmoodi elu ja olemine.
Raamatute kinkimine ja hindamine on kindlasti ka oma peres plaanis juurutada – juba praegu on põnnil parajalt raamatuid kogunenud, isegi rohkem kui mõnel mu klassikaaslasel põhikoolis oli (mäletan, et keegi ütles, et tal on 2 raamatut!).
Mul on ka kahju, et paljudes mu tuttavte perekondades ei ole erilisi traditsioone. Meil on palju nö reegleid, mida vist saaks ka traditsioonide alla liigitada.
* Õhtusöök süüakse koos, köögis lauataga. Väljaarvatud muidugi kui pereliige näiteks tuleb alles hilja koju vms.
*Jõulude ajal on ALATI jõuluvana. kogu suguvõsa saab kokku ja siis laulame, luuletame, tantsime. Olenemata vanusest.
*Laulame sünnipäeva lapse üles.
*Emadepäeval saame vanaema juures kokku
*Isa saab isadepäevaks kalendri (kus on meie pildid)
*Enne kui kuskile kaugemale sõidame (või siis osa perest) istume kõik (kaasaarvatud loomad)
Ma tunnen ka, et ühine õhtusöök suure laua taga loob peres ühtsustunnet. Meil hetkel kahjuks suurt lauda ei ole, kuid uues köögis oleme selle ilusti sisse planeerinud 🙂
Ja tõesti, nii palju on aastas tähtpäevi, mida annab oma pere moodi eriliseks teha!