Ma otsustasin, et kord nädalas postitamine ei anna mulle piisavalt õppeefekti ja jätab ka võimaluse kõik ülesanded viimasele päevale jätta, seega teen nüüd siiski iga päev postituse. Vähemalt üritan 🙂
6. päeva teema on From Distance ehk siis kaugusest. Minu jaoks seostus see teema pildiga, kus fotograaf jälgib kellegi tegemisi eemalt ja ehk ka veidi varjatult. Käisime täna ema ja Tirtsuga mu isa hauda korrastamas ja surnuaial avanes ka võimalus sarnase kaadri tegemiseks.
Canon EOS40D / f 5,6 / 1/30 sec / ISO 500
Sellist kaadrit, millega rahule jääda, ma siiski ei saanud. Kõige enam olin rahul ülaloleva pildi fookussügavusega, kuid kadreering mulle ei meeldi ja väga palju paremaks ei õnnestunud lõigata ka. Paraku oli aeg piiratud ja pean sellise tulemusega leppima.
Surnuaial tekkis mul küsimus, kuidas Tirtsule seletada, mis koht see on? Surma mõistet olen üritanud viimasel ajal talle ääriveeri tutvustada kui satume surnud kärbse või ämbliku peale. Surnud inimene on aga teine teema. Kas ütelda, et nad on seal mulla all? Äkki hakkab kartma ja näeb öösel halbu unenägusid? Kuidas teie olete teinud ja kuidas lapsed olukorda võtsid?
Head!
Eveli
Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
Ma olen rääkinud surmast seotud emotsioonidega. Ehk, siis kui keegi sureb, siis lähedased tema ümber on väga kurvad. Ja siis viin jutu sellele, et sa pead ennast hoidma, sest ma oleksin väga kurb, kui sind enam poleks. See tegi mu 7-aastase ikka väga mõtlikuks ja ühte rumalat ja veidi ohtlikku tempu pole enam teinud.
Meil on alles vaikselt hakanud tekkima sellised vestlused, kus räägime emotsioonidest. Need nii abstraktsed mõisted, et ega meie 3-aastane veel väga aru ei saa. Annabki meile aega õppimiseks 🙂
peaasi on (alla 6-7 a laste puhul, kes surma kontseptsiooni ei suuda mõista) vältida metafoore nagu “läks puhkama” või “läks taevasse”. tuleb olla otsekohene ja rääkida, nagu on. tuua võrdlusi katki läinud mänguasjadega või vanaks jäänud, kulunud esemetega (vanainimese surma puhul) – et keha jäi vanaks, kulus ära ja sai otsa. 🙂
“Puhkamise” väljendit ma täna isegi kasutasin, aga kohe ka tundsin, et nii ei ole kõige parem. Muidugi seda olen ka kuulnud, et tuleks rääkida nii palju kui laps küsib, mitte rohkem. Ja tema ainus mure oli, kus on liivakast (ja arusaamatuks jäi, miks kividega ääristatud hauad ei ole liivakastid). Nii et ma ilmselt pingutasin üle, et üldse üritasin talle midagi seletada.
jah, võib-olla on tõesti lihtsam ennast (ja last) säästa, kuni olukord on möödapääsmatu. 🙂
Mina vastasin oma 3aastase küsimusele, et mis on surm (“Inetu pardipoja” raamatust lugesin talle ette ja seal oli väljend: nüüd on surm silme ees) niimoodi: Surm on see kui elu enam ei ole. Sellega leppis ja rohkem ei küsinud. Kusjuures see teema muutus aktuaalseks just siis kui Sina siin blogis teema üles võtsid ja ma mõtlesin, et mida sellise küsimuse vastuseks öelda, aga ikkagi tuli see küsimus ootamatult. See ikka väga raske teema.
Ja see teema tuleb ilmselt ikka ja jälle kordusele. Kuigi me oleme Tirtsuga surmast nüüd juba rääkinud ja lugesime koos ka siin soovitatud Kullakese raamatut, siiski teatas ta täna surnud rotti vaadates (koer oli ühe kätte saanud): “Rott tudub”.
Jah, rääkida nii, nagu on – kindlasti mitte neid taevasse minema, mulla all puhkama jne. Öelda just nii, nagu on, et inimesed surevad, nende elu lõpeb, kui kärbse näide, siis saabki ta ju näha, et enam ei ela – ei liiguta, ei söö, ei tee midagi. Ega ta kohe aru saama peagi, aga kuidagi tõde moonutavalt lihtsamaks ei ole mõtet asja teha, lapsed võtavad neid asju palju lihtsamalt, kui täiskasvanud arvavad (et ütlen otse, laps saab trauma jne). Parem väiksest peale selgitada, mitte, et üldse teemat ei puudutata. Minule näiteks eriti ei räägitud ja kui üldse, siis vist ka seda mulla all puhkamise juttu, ja nüüd ongi mul väga raske surma aktsepteerida, ei võta seda loomuliku elu osana.
Kuigi ma ise olen poolenisti maalaps ja võtangi surma kui elu loomulikku osa, siis praegu võttis ikka kõhedaks küll, kuidas lapsele seda seletada. Tean küll, et peaks ütlema ausalt, kuid ikka võttis kõhedaks, et äkki hakkab kartma ja õudusunenägusid nägema. Ilmselt on täiskasvanu meeled juba nii rikutud ja ei suuda enam lapse seisukohalt mõelda.
Minu laps on 5ne ja meie enne teemat ülesse ei võtnud kui laps ise küsimusi esitama hakkas. Kui ma õigesti mäletan siis sai surma jutud üldse alguse Lumivalgekese muinasjutust, sest laps sai sealt sellise arusaama, et kui inimesed surma saavad siis piisab kui keegi tuleb ja sulle musi annab ja siis ärkad ellu tagasi 🙂
Mingil ajal rääkisime ka sellest, et kõik inimesed kasvavad suureks ja saavad vanaks ja siis surevad ära. See tekitas lapses teatud aega ärevust ja muret, aga sellist mis ma arvan käib nii ea kui teemaga kaasa ja meie siis lihtsalt kinnitasime talle, et see on normaalne areng ja, et tema ei pea sellepärast muretsema, sest elu on väga pikk.
Surnuaiast kui sellisest ei ole me ise kunagi rääkinud, aga mingi aeg hakkas laps ise rääkima, et kui inimesed ära surevad siis pannakse nad mulla alla. Kust ta seda infot sai me ei tea, aga ju siis kuskilt sai. Võib olla räägiti koolis.
Meie vaade on üldiselt selline, et räägime just nii palju kui laps ise küsib ja mitte rohkem. Kui infost jääb väheks siis tuleb laps ise uue küsimusega. Alati aga räägime nii ausalt kui teame ja kui ei tea siis ütleme et ei tea. Vahel küll valime sõnu vastavalt lapse eale.
Nii, et näiteks kui laps surnuaias käies küsib, kus me oleme või mis koht see selline on, siis ma vastaks lihtsalt et surnuaed ja piirduks sellega. Mõnele lapsele täitsa aitab sellest vastusest ja sellega asi piirdub. See näitab, et ta ei olegi rohkemaks valmis. Kui aga küsib mis surnuaed on, siis vastaks taas otseselt. Oleneb lapse vanusest ja arengust mõnele aitab sellest vastusest ja kui nad rohkem midagi ei küsis siis järelikult nad ei olegi rohkemaks infoks valmis.
Poes on müügil ka kaks toredat raamatut kus on surmast juttu.
Ilon Wiklandi ‘Kullake’ kus käsitletakse kassi surma ja tema matmist väga lihtsalt ja igati kolme aastasele lapsele sobilikul viisil.
Ning alles hiljuti ilmunud raamat Ulf Nilsson ‘Hüvasti, härra Muffin’. See vist küll juba natuke vanemale lapsele.
Mulle tundub, et seekord olekski piisanud kui ma oleks lihtsalt öelnud, et see on surnuaed. Ega ta väga mu muust jutust aru ei saanud. Mulle meeldib see seletus, et “elu on pikk”. Panen kõrva taha!
Aitäh raamatute vihje eest! Ma olen pidevalt hädas kui otsin mingi kindla teemaga raamatut.
Tere,
Minu ema suri kolm aastat enne esimese lapse sündi ja minu lein ei sega enam meie igapäeva, aga annab endast ikka vahepeal tugevalt tunda. Nii on mõlemad lapsed ikka pisarate vooluga ja hingepõhjani kurba ema lähedalt näinud. Ma pole seda peitnud ja olen alati seletanud, mis minuga toimub ja kuidas mul sellised tunded tekkisid. Ja seepärast on lapsed juba surma teemaga kursis. Eks igas vanuses tuleb läheneda vastavalt, aga midagi valetama me pole hakanud. Ma usun Jumalasse ja sellest ka taevaminemisse (Ei tea kui palju see mõne jaoks muidugi muinasjutuna tundub ja seal ka valetamise pähe võib arvata.). Selle pärast on meil seletuste lihtsam variant selline, et keha ja hing on inimeses eraldi. Keha läheb maa alla, kus pole enam tundeid, kus enam ei sööda ja kus enam ei mängita ja kus enam ei hingata (need on tavaliselt lapse enda pakutud variandid, et mis seal kõik otsa lõppeb). Hing läheb siis taeva. Taevaga on muidugi igasuguseid lugusid ette tulnud. Alguses oli natuke segane lugu sellega, et kas sealt saab alla ka, kas sinna saab külla ka ja kas teise vanaema koer läks ka pärast surma sinna. Ega ma päris täpselt ju ei tea ka, kuhu maani ta kogu lugu mõistab ja milline on tema arusaam, aga me ise ei pelga sellest rääkida ja praegu küll ei paista, et lastel siis kuidagi hirm oleks peale tulnud. Täitsa rahulikult teab, et üks vanaema elab Hiiumaal ja teine on surnud.
Üks päev neiu joonistas mulle pildi, kus mu ema on inimene. Ja siis teise, kus ta on ingel ja laulab. Ja siis, kus teised inglitest sõbrad talle seal külla tulevad. Muidugi oli tore pilte vaadata, aga endal tuli kohe suur kurbus peale. Laps siis lohutas, et kui ema igatsema hakkad, siis vaata pilti. Vaata alati pilti.
Ja et vale mulje ei jääks, siis tegelikult me sellest väga tihti ikka ei räägi. Too pildi lugu oli ka nii suur üllatus, et tekitas alguses väikse segaduse kohe.
Ilon Wiklandil on kaks (või rohkem) lasteraamatut ka, mis räägivad surmast. “Pikk Pikk Teekond” – see on üks vanem raamat, kus ta jutustab loo oma põgenemisest Rootsi ja seal sees on üks kurb hetk, kus ta koer sureb. Aga nüüd mõni aasta tagasi tuli välja “Kullake”, mis vist on ka tõestisündinud loo põhjal. Seal on palju pilte ja vähe teksti. Mõnikord mulle tundub, et äkki on see liiga kurb lastele. Ning mõnikord ma olen segaduses, et nad vana lemmiku leinast nii kergelt üle saavad ja uue võtavad. Aga üldiselt on ikkagi hea meel, et on lasteraamatid, mis surma teemat ka käsitlevad, sest ega see teema kedagi meist ei säästa.
Ja siis vanematele lastele loen (või loevad nad äkki ise) vendade Lõvisüdamete lugusid. Praegu tundub, et 4-aastasele on see veel liiga vara. Praegu on täitsa Tjorveni aeg veel.
Selline lugu. Päris pikk lugu sai.
See teema on mulle vist lihtsalt hinge pugenud.
Rael, aitäh, et oma lugu jagasid. Tunnen Sulle kaotuse puhul kaasa! Minu isa on juba üle kümne aasta surnud, esimestel aastatel nutsin samuti ikka palju.
See on tõesti teema, mis poeb hinge, eriti kui keegi lähedane on surnud. Ma ei ole osanud ka seda vanaisa teemat lapsega jutuks võtta – kuidas seletada, et tal on tegelikult kaks vanaisa nagu on reaalselt kaks vanaema, aga ühte vanaisa ta lihtsalt ei näe. Eks need ajad tulevad, ta ei ole ise veel pärima hakanud.
Mäletan lapsepõlvest, et vendade Lõvisüdamete raamat läks mul väga hinge ja nutsin ikka palju. Aga ma arvan, et Kullakese raamatu lähen vaatan poest järgi. Kas just kohe lugema hakkame, aga karta on, et see teema ükskord ikka üles kerkib ja Tirts hakkab ise küsimusi esitama. Aitäh vihje eest!
Kullakese raamat on muide praegu Apollos VÄGA hea hinnaga (1.99). See on väga ilusate piltidega ja vähese tekstiga raamat seega soovitan soojalt kindlasti osta. Üks lugeja mainis siin juba, et selles loos toimub uue kassi majja võtmine liiga ruttu ja ma nõustun sellega. Ideaalselt oleks võinud üks lehekülg veel kurbuse kirjeldusele kuuluda enne kui uus kass koju võeti, aga sellegi poolest väga ilus raamat.
Soovitan ka, et ära anna seda raamatut lapsele enne lugemist vaadata. Mina andsin ja see rikkus ‘elamuse’ ära, sest ta piltide järgi juba teadis, et tüdruk saab uue kassi ja seega ei saanud raamatut lugedes seda õiget kurbust kassi surma puhul tunda.
Ma ei tea kas sind huvitab, aga ma olen oma blogis Eesti lasteraamatutest paar postitust teinud. Vali teemade hulgast ‘raamatud’ 🙂
Oi, Alice, ma pean su blogi põhjalikult ette võtma! Seal tundub palju muudki huvitavat olevat, eriti Montessori teemadel 🙂
Jah, ma oleks tegelikult pidanud oma kommentaari siin alustama sellega, et mulle väga su blogi meeldib ja et nii mõnus on lugeda koduse Montessori kasvatuse kohta 🙂 🙂
Unustasin jah mainida, et mu enda laps käis Inglismaal väga heas Montessori lasteaias peaaegu 2 aastat. Rohkem kahjuks ei saanud kuna siis algas juba kool (siin lähevad lapsed juba 4selt kooli). Mul oli lasteaia lõpu puhul kurb meel just sellepärast, et 4 aastane laps on nii mõnusas eas kus pea jagab asju just parajalt palju ja minu arvates ideaalne Montessori õppe iga, aga kasvataja lohutas, et tegelikult kui juba lasteaiast saadud alus on olemas siis selleks täitsa piisab terveks edasiseks eluks. Pean tunnistama, et tal oli õigus. Näen ja tunnetan seda juba praegu mil lasteaiast juba paar aastat möödas.
Aga tore kuulda, et sa mu blogist juba ise need Montessori postitused üles leidsid, Ma küll midagi nii põhjalikult kui sina oma blogis sel teemal kirjutanud ei ole, aga vähemalt väike ülevaade lapse lasteaiast 🙂
Jään su järgnevaid postitusi ootama 🙂
Ma olen oma elus üsna paljudel matustel käinud. Juba väiksena võeti mind enamasti alati kaasa. Kui palju ma esialgu küll aru sain, kuid tänasel päeval olen ma selle eest tänulik, sest ehkki surm on alati raske, siis ma tunnen, et suudan seda siiski võtta elu ühe osana.
Ma olen küll äärmiselt emotsionaalne inimene ja mul on väga raske leppida sellega, et mõnda inimest enam minu kõrval ei ole, kuid surm kui selline on minu jaoks mõistetav.
Olen ise lapsena läbi elanud perioodi, mil nutsin end õhtuti magama, sest kartsin surma. Isegi mitte enda oma, vaid seda, et mu ema võiks surra. Kuid ma ei seosta seda kindlasti matustega, vaid pigem tundub see tagantjärgi selline teadvusesse jõudmise periood.
Luupainajaid matustel käimisest ja surnud inimese nägemisest lapsena küll tekkinud ei ole.
Meie peres tuli surma teema esimest korda tõsisemalt jutuks siis kui lahkus meie armas papa (laste vanavanaisa). Lapsed olid siis 3- ja 4-ne. Selgitasingi nii, et papat nüüd enam ei ole, ta enam ei hinga, ei tee silmi lahti, me ei saa taga enam rääkida. Nimetasin surma surmaks. Rääkisin samuti seda, et inimesed surevad kui nad on juba vanad (nagu meil papa oli). Ja ütlesin, et surnud inimene maetakse surnuaeda mulla alla. Surnuaia kui sellisega on nad juba varasemalt kokku puutunud, sest jõulude ajal käime alati koos perega surnuaias küünlaid panemas.
See suvi oli minu jaoks väga raske, pidin hüvasti jätma nelja lähedase inimesega, sh ka oma lapsepõlve parima sõbrannaga. Murdumishetki oli palju, sisuliselt terve juulikuu olin pigem apaatne ja eemalehoidev, nutsin palju. Abikaasa selgitas kõrvalt lastele, et emme leinab, sest temale kallid inimesed surid ära. Ja et siis on lubatud kurb olla ja nemad saavad mulle toeks olla. Ja seda nad tõesti olid! 6- ja 7-ne käisid mind kallistamas ja lohutamas, vaatasime koos vanu pilte, uurisid mult mida me selle sõbrannaga lastena koos tegime jne. Praegu tagantjärele selle mõeldes olen täitsa üllatunud, et neil ei olnud küsimusi enam surma kui sellise kohta, vaid pigem sellega seotud emotsioonide osas..
Väga kurb lugu, tunnen südamest kaasa! Ma praegu takkajärgi mõtlen, et see on hea kui lastega surmast ja just sellega seotud emotsioonidest räägitakse. Mul on olnud juhuseid, kus sõbrad mind väldivad kui teavad, et peres on lein ja ma saan aru, et põhjuseks on see, et nad ei tea, mida öelda või kuidas käituda.
Mulle meenuvad ka oma lapsepõlvest nutused ööd, kus kujutlesin, kuidas embkumb vanematest surnud on ja kuidas meie elu siis oleks ja mida me tunneks. Ilmselt oli see samamoodi teadvustamise periood, kus mängisin situatsiooni enda jaoks läbi, et siis seda ehk turvalisemaks muuta…