Milleks blogida?

Vastasin just ühele vanemale kommentaarile, mis mulle meelde tuli, et õigel ajal jäi vastamata. Lugedes Raeli pikka vastust lasteraamatute postituse all tuli mulle kohe hea soe tunne südamesse, et blogil on nii toredad lugejad, kes nii pikki ja sisukaid kommentaare kirjutavad. Samuti oli mul hea tunne lugeda teie kommentaare PapaOpa kingiloosi postituse all. Siis mul läks kohe silm märjaks ja oli tahtmine teile üks pikk ja ilus tänupostitus kirjutada, kuid aeg läks ja läks ja sinnapaika see jäi. Ega ma ei ole sedalaadi kirjutamistes kuigi osav ka.

Nüüd ma siis kirjutan :) Et mul on väga-väga hea meel iga kommentaari üle, mis te blogisse jätate. Mul on hea meel kui ma saan kellegagi lastega seotud teemadel arutleda, kui te jagate mulle infokillukesi, raamatute ja meisterdamiste soovitusi. Või kui te niisama teada annate, et loete :) Ma ei ütleks, et ma blogin selleks, et kommentaare tuleks, kuid kommentaaridel on siiski oma teatav motiveeriv mõju.

Kui ma veidi üle aasta tagasi Mutukamoosi blogiga algust tegin, siis ma ei kujutanud ette, et kohtun (virtuaalselt) nii paljude huvitavate inimestega, kellega meil on lastekasvatuses ühised arusaamad. Kuigi ma kulutan blogimisele omajagu aega, siiski ei saa ma öelda, et see on raisatud aeg, sest emotsionaalselt saan ma nii palju tagasi. Ühes hiljuti loetud artiklis jäi mulle silma lause, mille ütles vanemapuhkusel olnud isa – et ta varem ei kujutanud ettegi kui sotsiaalselt äralõigatud on lapsega kodus olev vanem. Kui ma olin ühe lapsega kodune, siis ma jõudsin rohkem kodust välja “rahva sekka”. Nüüd kahega on see keerulisem. Teostatav, kuid mõnikord ei ole kaotatud närvirakkude hulk seda lihtsalt väärt. Lihtsam on istuda peale laste magama panekut arvuti taha ja veidi blogida :)

Blogi on ka hea motivaator katsetamaks lastega uusi tegevusi, et oleks jälle millestki kirjutada. Viimasel ajal on sellega küll lood kehvasti, kuna mul on maja remondi tõttu lisakohustusi tekkinud ja siis on ikka lihtsam vanad head värvid ja pintsel välja võtta ja lasta väikesel kunstnikul omasoodu toimetada.

Mutukamoosi blogiga olen võtnud endale eesmärgi luua lapsevanematele inspireeriv keskkond, mille postitused on valdavalt ajatud ja pakuvad lugejale praktilist väärtust. Mulle meeldivad eesmärgid ja nende poole teadlik ja süsteemne püüdlemine. Isegi olles kodune ema on mul ikka mingit eneseteostust vaja ja kuna me otsustasime, et ei kiirusta laste aeda panekuga, siis seetõttu ei kiirusta ma ka tööle tagasiminekuga. Olen praeguseks olnud kodune üle kolme aasta. Mõned ütlevad selle kohta, et nii võib ära manduda. Minu rohi selle vastu on blogimine. Varem oli ka vabatahtlik tegevus Naiskodukaitses, mis pakkus mulle palju eneseteostusvõimalusi, kuid kahe väikese lapse kõrvalt on mul olnud aina raskem ja raskem selle jaoks aega leida. Praegu on NKK pausil :)

Selle ühe blogimise aastaga olen ma väga palju õppinud blogimise, sotsiaalmeedia ja veebiturunduse kohta – kas läbi katse-eksitusmeetodi või lihtsalt vastavat kirjandust lugedes. Ma loodan, et nendest teadmistest on mul hiljem tööturul kasu. Võibolla isegi varem, kes teab? Vanemahüvitist ei maksa riik mulle igavesti ja kui ma tahan ka Pisipiigaga veidi kauem kodune olla, siis ilmselt tuleks kasuks kui ma oma teadmisi juba veidi varem töösse rakendan ja suudan ka pere eelarvesse veidi panustada.

Mul olekski küsimus kodus töötavatele emadele – kuidas teil see õnnestub? Mislaadi töö teil on ja kuidas jagate aja pere ja töö vahel? Kas olete rahul? Nõuandeid? 😀

Ilusat algavat nädalavahetust!
Eveli

Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti. 

0 thoughts on “Milleks blogida?

  1. Kristiina says:

    Nii kummaline oli lugeda seda postitust…mitte, et sa kirjutaksid kummaliselt 😀 vaid, et ma tundsin iga lõigu juures ennast ära. Noh, see lastega kodus olemine, soov nendega pikemalt kodus olla, maja ehitus, kiired ajad, kodus töötamise soov jne jne :) Ja see äratundmine on nii tore, mul on hea meel, et sa teed seda, mida sa teed, et mulle su mõtted sobivad ja ma ootan ka huviga neid soovitusi ja ideid kodus töötamise osas. ;))
    Palun jätka samas vaimus! Aitähh!!! :)

  2. Marika says:

    Heh, sama siin. Lastega (kolmega järjest) kodus, kolimine Tallinnast Rakverre, majaehitus :), n-ö kodust töötamise soov :) Õigemini – millegi eriti huvitava tegemise soov.
    Eks hetkel läheb põhiline võhm lastele. Mul esimene, 4aastane, käib lasteaias, kuid pool päeva (ta ei tee juba ammu enam lõunaund) ja tihti on ta ka olnud nohuga või muu viirusega kodus mitu nädalat. Enne 3ndat eluaastat ma lasteaeda panekul mõtet üldse ei näe, sest minu jaoks on lapsed enne seda veel nii väikesed, et neile ei tee kuidagi selgeks, miks nad sinna peaksid minema. Aga et lasteaed kui selline väga hea peaks olema (kui ta juba eksisteerib), siis sellesse panustamiseks olen lasteaia hoolekogus. Mitte seal niisama istumas, vaid ideid välja käimas :)
    Muidu siit blogist pakuvad mulle väga suurt huvi just Montessori-teemad. Mul on nii kahju, et ööpäevas pole nt 48 tundi, et siis, kui lapsed magavad, hakkaks see n-ö minu tööpäev peale :) Ööune arvelt kõike teha ei jõua, hirmsasti tahaks aga uurida ja lugeda ja uusi teadmisi omandada.
    Kuna ma olen õpetaja ning nüüd pealinnast ära kolides varsti ilma koolita õpetaja, olen kõigele üsna avatud. Pedagoogika huvitab mind väga, samuti teen käsitööd ning peame mehega koos väikest perefirmat. Võimalik, et kui lapsed suuremad, vahetan eriala ja jäängi perefirma asjadega rohkem tegelema, aga võib-olla ka mitte. Hetkel kiiret pole nende asjade otsustamsega.
    Igatahes Rakverre kolimise üle on väga hea meel. Olime alles nädalavahetusel Tallinnas ja ma mõtlesin, et issand, need autod ja autojuhid… Väikelinnas harjub väga ruttu rahulikuma elutempoga ära. Ega ma siin küll mitte millestki puudust ei tunne. Abikaasast küll tunnen, tema töötab meil veel endiselt Tallinnas ja on ca 3/4 päeva nädalast seal ja 4/3 päeva siin.

    • mutukamoos says:

      Oo, Rakvere – mu kodulinn :)) Hea valiku olete teinud!
      Me küll kolime mu mehe lapsepõlve kanti, minu jaoks uus ja võõras kant. Seni olen seal ju ainult külalise rollis olnud.
      Lasteaia hoolekogu on vist parim koht lapsevanemale, kes soovib mõjutada lasteaia heakäiku. Ma küll ei tea veel täpselt, kuidas lasteaias need asjad käivad, meil on see kõik veel ees. Tänu maale kolimisele saame lapsed panna väikesesse lasteaeda, kus rühmad väikesed ja loodetavasti muidu ka mõnus ja hubane.
      Ja ma olen 100% nõus – päevas võiks rohkem tunde olla! 😀 Mul on mustmiljon ideed ja soovi, mida sooviks teostada, kuid aega napib. Eriti just sellised asjad jäävad ripakile, mis keskendumist nõuavad, sest need toimuvadki enamasti ööune arvelt.

  3. annikagofton says:

    Ma avastasin su blogi üsna hiljuti . Mul on super hea meel et leidsin. Ja nagu Marika ütles et peale laste magama minekut võiks olla palju lisaaega et asju uurida…lugeda…sinu kõiki postitusi lugeda. Mul kaks tütart – 1a1k ja 2a3k. Kui nende uneaeg on siis tunnen et olen omadega ka täiesti läbi. Hetkel päeval Oma aega (aka research parenting stuff/ craft stuff) pole sest noorem teeb 2 uinakut ka vanem ühe. Aga positiivne on see et saan üks ühele aega nendega ja saan erinevaid asju ette võtta sest noorem muidu ajaks kõik segamini kui suurem miskit luua soovib. Loodan et kui väiksem ühele uinakule läheb siis neil natuke ühte moodi huvid ja noorem ei pane kõike mis ette juhtub suhu!!!

    Ootan põnevusega su postituste lugemist. :). Mu vanema tütre kaks sõbrannat käivad juba 2 korda nädalas Montessoori eelkoolis. Elame Kanadas. Montessoori abil ma sinu blogi leidsingi. Hetkel olen palju palju lugenud kiituse ja tunnustuse? (encouragement) vahest. Ja nüüd tundub et 99% põhja ameerika rahvast kasutab seda 2
    100x páevas.

    Edu blogimisel. Ma blogisin ainult kodustele oma tegemistest aga nüüd nii suur paus tekkinud. Ausalt – rohkem aega palun!!!!

    Annika

    • mutukamoos says:

      Mul samad mured laste unedega. Praegu on ainuke aeg, mil suuremaga kahekesi olla saame, pisema hommikuune aeg. Olengi nüüd dilemma ees – seni kasutasime seda aega õues käimiseks, mis tähendas, et igasugused meisterdamised ja kunstitööd jäid tegemata, sest neid ei saa siis teha kui pisem ka üleval. Kuna aga Tirtsule väga meeldib meisterdada, siis olen viimasel ajal jätnud õues käimise vahele (eriti kui ilm on mitte just kõige meeldivam) ja jäänud tuppa. Ma ka nii ootan, millal pisem enam kõike suhu ei topiks, praegu on paljudel tegevustel ikka piir peal seetõttu.
      Õnneks see aeg ei ole kaugel kui nad koos asju tegema hakkavad :)

      • Kristiina says:

        Nüüd läheb küll laste une teemaks kätte ära aga ma ei saa kohe ilma, et ma pean ka sõna võtma :) Sest ka meil on täpselt selline olukord praegu. Meie 1,3 aastane teeb küll nüüd vaid ühe une, kuigi vahel ka õhtupoole veel teisegi aga siiski ei õnnestu ka kuidagi nii, et saaks suuremaga mingeid kunstiasju teha. Kuigi noh, nii saame, et istume laua ääres ja samal ajal toimetab väiksem omi asju aga see ei kesta pikalt, sest väiksem tahab ikka nii suurema venna (2,9 a) moodi olla ja samu asju teha. Samamoodi ei saa talle aga isegi plastiliini kätte anda, sest kõik rändab suhu. Nii me käime vähemalt korra nädalas nüüd hoopis linnas, kunstitunnis, kus on mõlemil lapsel huvitav, nad teevad kumbki oma tööd ja kuidagi õnnestub see seal palju paremini. Ilmselt ma pole ise nii tragi või osav selles, et mõlemad lapsed niimoodi tegevuses koguaeg hoida, et nad ei hakkas vahepeal üksteist üle liimima või jahu pähe valama….nii, et jah, ka meile tuttav teema ja nii hea lugeda, et kellelgi veel ja saab teiste pealt nippe, kuidas saaks hakkama :)

        • mutukamoos says:

          Lisaks suhupandavatele asjadele on probleemsed ka muud mängud. Suurem ei saa ilma stressita klotsidega mängida, sest kõik asjad lõhutakse juba enne valmis saamist ära. Nii ma siis olengi teinud ka selliseid hommikuid, kus ei lähe õue, et Tirts saaks rahulikult oma torne ehitada :) Ja mina loomulikult pakin kaste samal ajal. Ma loodan, et peale kolimist vähemalt see osa läheb lihtsamaks, et ruumi on rohkem ja Tirtsul on võimalik soovi korral kuhugi eralduda, et saaks rahumeeli midagi ehitada. Praegu peame kõik kuidagi siin väikeses elutoas hakkama saama.

  4. heleniblogi says:

    Mina oma ühe lapse kõrvalt pääsen suhteliselt lihtsalt välja inimeste sekka, aga ikkagi pean ütlema, et just igapäevane interneti kasutamine hoiab mind “muu maailmaga” kontaktis! Seega jah, jätka ikka blogimisega 😉
    …ja mina leidsin Su blogi, kui hakkasin uurima, et milliseid uusi mänguasju võiks oma aastaseks saavale lapsele muretseda, kuna kõrina-east hakkas ta välja kasvama. Poes on mänguasjade valik suur, aga nuputasin, et mille alusel siis valida, tahaks ju ikka, et tal põnev oleks :)
    Väga mõnus on lugeda seda blogi, Sa oled mitmetel vajalikel teemadel ju kirjutanud. Ülikooli ja lapse kõrvalt ma ei jaoksa ise laste(kasvatus)teemalisi raamatuid lugeda.

    • mutukamoos says:

      Rõõm kuulda, et abiks saan olla!
      Ma ka mõtlen vahest tagasi sellele ajale kui ainult ühe lapsega kodune olin ja kui palju ma siis tehtud jõudsin ja mis kohtades kõik käia 😀 Eriti kuna Tirts on mõnusalt vaikne ja rahulik laps. Korra olin isegi ühel 6-tunnisel loengul nii, et tema oli kogu aja minuga kaasas ja pidas end ideaalselt üleval! Vahepeal magas mu süles ja muidu niisama istus.

  5. Maarja says:

    Jõudu, aega ja häid ideid ka edaspidiseks blogimiseks! :)

    Ja mina isiklikult usun, et iga uue lapsega peaks päeva (vähemalt) 12 lisatundi ööpäeva lisaks saama. Siis jõuaks ehk vajalike asjatoimetustega enam-vähem ühelepoole. 😉 Minu jaoks on siiamaani müsteerium, kuidas ma enne laste saamist kogu aeg kurtsin, et aega on vähe. Mida ma ometi kogu selle ajaga siis küll tegin? :)

    • mutukamoos says:

      Aitäh!
      Eks ma ajapuudust olen vist kogu oma elu tundnud :) Ma olen harjunud hästi produktiivne olema ja seetõttu tajun varasema (laste eelse) eluga suurt kontrasti, sest nüüd nagu ei jõuakski midagi enam valmis. Miskipärast o hästi oluline, et saaks midagi käegakatsutavat tehtud ja sinna alla väga ei taha mahtuda pesumasina täitmine või tühjendamine 😀 See tundub selline tühi töö olevat, kohe hakkab ju uus ring peale. Küll aga on hea tunne kui siis saab vähemalt ühe blogipostituse tehtud, ikkagi midagi jäävat!
      P.S. ühe lapsega oli mul ka krooniline ajapuudus, ometi praegu tagasi vaadates jõudsin ikka VÄGA palju tehtud võrreldes eluga kahe lapsega.

Vasta annikagofton-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga