Neljapäeval oli meie viimane ujumise tund pelgus. Üks meeletult tore ajajärk sai läbi 🙁 Ühtpidi oli see rõõmus tund, sest viimasel ajal on laste ujumisoskustes tubli areng toimunud, kuid teistpidi kurb, sest meile väga meeldis pelgus ujumas käia. Nii mugavat väikelastega ujumise kohta me ei ole mujalt leidnud. Samuti oli neil meie jaoks väga sobiv tunniformaat – pereujumine, kus bassein oli ainult meie pere päralt. Ja seda kõike väga mõistliku hinna eest.
Ma olen nii elevil – Tirts (3a) on otsustanud, et on valmis sukeldudes vee alt asju ära tooma. Ta on küll vee all palju, kuid seni ta keeldus mingi asja järgi sukeldumast. Tema sukeldumised olid näiteks basseini ääre pealt vette hüppamised (ja ujus siis kas täiskasvanu juurde või oma nuudli peale), isa seljas ujumine ja koos vee alla minemine või siis täiskasvanu sülest vee all trepini ujumine. Nüüd on ta ära õppinud, kuidas vahepeal vee peale hingama tulla ja on seetõttu basseinis palju iseseisvam.
Kolimise jaoks asju pakkides sattusime tema ujumisprillide peale, mille me ammu ostsime, kuid mida ta keeldus seni ette panemast. Nüüd aga pani ta need juba kodus ette ja teatas, et tahab nendega ujuma minna. Mõeldud tehtud! Kahel korral oleme nii käinud ja talle meeldib! Viimasel ajal on ka tema lemmikuks tegevuseks isa seljast vette hüppamine (seistes keset basseini).
Pisipiiga (1a) on nagu sündinud vees olema 🙂 Kui Tirts beebi oli, siis mäletan ikka mitmeid ujumise kordi, mis möödusid porina saatel, kuid Pisipiiga on vees alati heas tujus. Ja riietusruumi draamat ei ole meil ka olnud. Ei tea, kas asi iseloomude erinevuses või selles, et ise oleme juba enesekindlamad ja seetõttu ka laps rahulikum. Hiljuti tuli abikaasaga ka see jutuks ja tõdesime, et Tirtsuga pabistasime ikka rohkem. Näiteks siis kui ta peale vee all käimist köhis, siis tükk aega ei julgenud midagi teha. Pisipiigaga aga võtame kõike seda loomulikumalt ja hingetõmbepausid on lühemad. Seetõttu saab tema basseinis vatti ka rohkem.
Pisikesega oleme me saanud sinnamaani, et ta hüppab ise basseini äärelt vette. Kuna ta veel iseseisvalt ei seisa, siis algpoos on tal istudes. Eks see oleneb muidugi tujust ka, kas ta hüppab ise või tõmbame teda kättpidi. Esimene variant eeldab minupoolset meelitamist 🙂 Samuti oleme viimasel ajal praktiseerinud ka seda harjutust, et saadame trepi suunas ujuma, kus ta siis vee alt leiab astmed ja ronib neid mööda ise üles. Vahemaad on muidugi tema puhul väikesed ja seda harjutust me ei teinud enne kui ta oli kuival maal trepist üles ronimise korralikult selgeks saanud.
Selline heldinud lapsevanema jutt. Nagu emadepäeva kontserti oleks vaadanud, pisar silmas 🙂 Küllap igal lapsevanemal on oma laste suhtes sellised tunded, kus vaatad nende sebimist ja ohkad, et oi küll me oleme ikka osavad lapsed kasvatanud 😀 Milliste valdkondade puhul teie tunnete oma lapsi vaadates tohutut heldimust?
Head!
Eveli
Loe teisi ujumisteemalisi postitusi Tegevused / UJUMINE kategooria alt.
Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
Mind hämmastab oma tütre sõnaline oskus ja teadmised, mida ma ei ole omast arust õpetanud. Täna näiteks hakkas ta reklaamlehte vaadates õigetele asjatele osutades ütlema “mämm-mämm” ja “uua”. Kust teab üks 1a4k plikatirts, et kohvipakk on “uua”? Mina igaljuhul ei tea 😀
Kusjuures see ongi kõige põnevam pisikeste kasvamist jälgides – vaadata, kuidas nad ise maailma avastavad ja õpivad asju tundma. Nende taibukus on ikka hämmastav!
Nii lahe on lugeda. Ja ise olen silmanurgast väikseid pisaraid poetanud, et Pelgulinnast nii kaugel elan. Olen käinud ja samuti kiidan, mujal on ka lastebasseinis liiga kloorine, et ujumisprillideta lapsega sukeldumist teha, rääkimata muudest mugavuste puudumistest mis Pelgulinnas olemas. Peale kõige muu on ka ohutuse pärast hea kui laps vees hästi hakkama saab.
Mina olen rahul..ei, lausa uhke, et mu laps näputoitumise põhimõtete abil hakkas rõõmuga ise ja kõike sööma. Ta on praegu pooleteise aastane ning juba pea pool aastat oskab lusika-kahvliga (viimasega isegi paremini) ise süüa, ise kruusist juua samal kujul toitu mida ise sööme. Fännab igast kalu (praetud räime järgi hull praegu), katsetab kõike.
Ja lapse loogika üllatab ka mind pidevalt. Nt ma sõin hambatikuga mett. Järgmine päev pakkusin talle mett ja ta taipas, et kastaniloomakesed on tikkude abil tehtud ning läks võttis ühe tiku välja ning hakkas sellega mett sööma. No ei tule selliste asjade peale ise.
Kui kiiresti ta uuesi sõnu ja väikseid lauseid õpib kasutama, liigutusi järgi tegema.
Ja see kuidas ta kõike majapidamises, õues uurib ja katsetab ning kõiges kaasa lööb, teiste eest hoolitseb, kallistab jne.
Ei tasu ikka küsida selliseid asju, muidu kirjutame siin blogi umbe :). Olgugi, et on ka mitte nii häid asju, mida välja tuua, siis üldiselt on ikka lapsega positiivsed tunded.
Hahaa, ma siis küsin edaspidigi – umbes blogikommentaarium on ju tore 🙂
Pisipiiga on ka nüüd vähehaaval hakanud meid imiteerima ja see on nii vahva. Viimastel päevadel näiteks patseerib vanaema kaelakeega ringi – muudkui kaela ja kaelast ära. Preilna 🙂 Esimesed (edutud) riietumise katsed on ka. Nii siirad ja püüdlikud.
Mis puudutab heldimust, siis aeg-ajalt mu laps ei peagi selleks midagi tegema, et mind heldima panna. Ta lihtsalt on! Vaatan teda ja mõtlen “Vau! Minu laps! Ma tõesti olen ema?! Ja mulle on antud selline tore laps?!” No aeg-ajalt suudab ta mind ka endast välja viia! 🙂 Aga see selleks.
Aga ujumiskohana julgen veel soovitada Haabersti tervisekeskust. Seal küll minu teada sellist pereujumise võimalust pole, aga lapsega käisin ujumise rühmatundides seal üsna pikalt, sest sinna sai alati aja. Pelgusse oli enamasti väga raske löögile pääseda ja lõpuks loobusin.
Pelgusse aegade saamine võib jah üsna stressav olla. Meil lihtsalt kujunes oma süsteem välja ja kui ikka oli meeles õigel ajal arvuti taga olla, siis saime ka ajad. Meile sobis Pelgu ülihästi ka asukoha poolest – 5 min autosõitu (mille ajal suutsid lapsed mõnikord siiski magama jääda!?!?).