Täna on meil jälle külalispostituse päev. Matka- ja reisiartiklitest tuttav Elisa jagab oma nippe, kuidas säilitada motivatsiooni beebiga kärutamisel. Elisa kärutas esimese 6 kuu jooksul 1040 km ehk 236 tundi. Muljetavaldav, eks? Eriti kui minu kärutamise kilometraaž tuleb väravani-ja-tagasi juppidest 🙂 Aga nüüd sõna Elisal.
Nii mõnigi mu tuttav on kurtnud pärast lapse sündi, kuidas ei ole aega ega jaksu trenni tegemiseks, aga samas tahaks, et lisakilod kaoksid. Üks võimalus selleks (vähemalt alles esimese lapse sündides) oleks lapse une ajal käruga jalutamine, aga samas tundub see maru igava tegevusena ja kaaslast on tihti raske leida. Lisaks on näiteks talvel ju kohutavalt külm ja tekib hirm ka tite pärast – ega ma teda ometi ära ei külmeta! Mis siis teha? (Eveli kõrvalmärkus: kes kärutada ei viitsi, ostke nagu meiegi vana maja ja hakake remonti tegema, see närvikulu võtab ka mühinal kilosid alla 🙂 ).
Motivatsioon
Ma tegin endale reegliks, et laps peab iga päev värsket õhku saama. Kuna mul rõdule või aeda magama paneku võimalus puudub, on lihtsam end välja ajada. Mingil hetkel muutub see juba sama tavaliseks rutiiniks nagu igapäevane hambapesu…
Igavuse probleemi lahenduseks on näiteks audioraamatud. Internetis leidub neid tuhandeid igale maitsele, kuula siis ilukirjandust või hakka kasvõi uut keelt õppima. Ma olen vahepeal kasutanud ka võimalust huvipakkuvaid netikursuseid läbida, kodust väljas olles on selleks vaja vaid internetiühendusega nutitelefoni. Mina võtsin tasuta ingliskeelseid kursuseid lehel coursera.org, kuid olen kindel, et neid lehti on teisigi. Eesti keeles võib end harida nt erinevatel teemadel Ööülikooli lindistusi kuulates.
Kui ajule pakutav snäkk on leitud, ei tohiks ka keha unustada. Ma ei lähe kunagi külmal perioodil teetermoseta ja muul ajal veepudelita välja. Jalutades teeb üks väike snäkipaus joogi ja kaasavõetud puuvilja või müslibatooniga kohe tuju paremaks ja annab jõudu veel kilomeetriteks…
Varustus
Öeldakse, et ei ole olemas kehva ilma, on kehv varustus. Igati mõistetav, et riietuda tuleks ilmastikule vastavalt ja kihiti, aga kärutamismugavusele annab palju kaasa ka käru “tuunimine”.
Termost või veepudelit on käru alt kotisahtlist väga ebamugav võtta, parem on spetsiaalset pudelihoidjat kasutada. Mina tellisin selle küll netist, aga saab ka ise meisterdada (näiteks nii).
Lisaks võib käru külge riputada erineva suurusega karabiine, kuhu saad vajadusel riputada asju, mis tahad et kogu aeg käepärast oleksid. Nende juhul tuleb loomulikult meeles pidada, et käru külge ei tohi riputada liigselt raskeid asju, mis võivad tasakaalu mõjutada ja käru kummuli keerata.
Kevade saabudes pumbake vankri kummid uuesti täis ja vanker veereb mööda asfalti justkui ise. Krobelisel teel on aga just paremad pisut pehmemad kummid.
Viimane nipp – pange kärule jalgrattatuled külge ja lülitage need juba hämardudes sisse. Eriti talvel läheb nii vara pimedaks. Minul on nt pandud ette kaks valget ja taha kaks punast tuld. Kergliiklus- ja metsateel lülitan tuled lihtsalt sisse, linnatänaval panen aga lausa vilkuma – nii olen ma alati hästi nähtav.
Mis aga krõbedaga lapse ära külmetamisesse puutub, siis selle pärast ei tasu väga muretseda – lapsel on vankris alati palju soojem kui sul endal õues. Aga väga krõbedaga võib vankrisuu ette nt salli riputada, nii on ka lapse pea ümber soojem õhk kui vankrist väljaspool. Mina olen salli kinnitamiseks kasutanud neid n-ö krokodill-klambreid ja teinud seda nii, et jääb ka pisikesi õhuvahesid. Aga salli olen ma vankrisuu ette riputanud tõesti alles 10 miinuskraadi ja suure tuule puhul… Lisaks saab muidugi vankris temperatuuri reguleerida tekkide lisamise või äravõtmisega. Kui kahtled, kas lapsel on külm või palav, kontrolli ikka lapse kaelavolti.
Kuna kõik ikka ahhetasid, kui ma oma u 3-kuuse titega -17C-ga välja läksin, siis testisin temperatuure teisaldatava auto kraadiklaasiga. Sättisin selle vankrisse nii, et üks näit andis teada, kui soe on lapse jalgade juures, teine aga pea juures. Katsetasin – 10 külmakraadi puhul oli lapse pea juures +3 kraadi sooja…
Suvel tuleb jälle sallidega kärusuu sulgemisel ettevaatlik olla, sest õhuliikumist peatades võib juhtuda, et laps saab kärus “varjus” olles hoopis kuumarabanduse.
Millised on teie parimad kärutamise nipid?
Elisa
Varem Elisa sulest:
Veel beebidele:
- Beebi aarete korv ehk sissejuhatus heuristilise mängu maailma
- Kas võrevoodi on kohustuslik ehk Montessori stiilis beebituba
- Pildiidee: esimene hammas
- Näputoidu ABC
- Millised on arendavad mänguasjad
- Beebiga ujuma
Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
Huvi pärast arvutasin välja , mitu km. siis Elisa päevas kärutab, sain 6 km. Minul tuleb päevas ikka oma 9 kuni 10 km ära, kui lapsega käin väljas kiires tempos jalutamas. Kas ma pole tubli ?
Muidugi tubli! 🙂 Mul tegelikult oli küll alati päevas 10-15 km, aga nädalavahetused olid mul “vabad”, st siis kärutas mees lapsega 🙂 Lisaks vabad päevad, kui laps tõbine oli või oli vaktsiinipäev…
Ma arvan, et igaüks on tubli, kes minust rohkem jalutab :)) (Ma kasutan käru-akna-all variantti).
Kui mõnel päeval otsene tuhin jalutama minna puudub, siis olen püüdnud leida ka kindlama põhjuse / sihi – midagi posti panna, poest osta, ära tuua vms.
Ja mis ajaviitesse puutub, siis ma ise pole küll seda praktiseerinud, kuid olen näinud osavaid emmesid, kes jalutades raamatut loevad.
Minul toimibki kärutamine ainult kindla sihiga, ei ole suutnud end motiveerida lihtsalt kilomeetreid kõndima (ka mitte ilma käruta). Linnas elades oli sihti lihtsam leida, praegu aga ei ole meil eriti midagi jalutamise kaugusel. Ma muidugi ei pea seda probleemiks, sest sel ajal kui laps akna all kärus magab, saan mina omaette rahus toimetada või siis mitte toimetada 🙂 Aga ma väga imetlen emasid, kes suht iga ilmaga viitsivad pikki ringe kärutada, et laps värsket õhku saaks. Kõigil ei ole ju nii lux varianti nagu mul, et panevad akna alla magama.
Ma üritasin ka paaril korral raamatut lugeda, aga kui kahel korral käruga konkreetselt posti otsa sõitsin, siis loobusin sellest 😀
Aga jah, see sihi või ülesande seadmine on ka kasulik. Ma tihti tegin ka nii, et “mul on täna seda x asja vaja, mida saab ainult sealt 5 km kaugusel olevast poest”… Sest mõnel päeval kohe kuiiiidagi ei tahtnud minna…
Nii tore postitus, aitäh!
Rõõm kuulda (või siis lugeda :))
Pole halba ilma – on vale riietus 🙂
Käru ise võiks mugav olla pika maa läbimiseks:)
Kärukonsool vms on jube mugav asi sanga külge, joogipudeli, telefoni jms hoidmiseks. Ja kuulamiseks kas või ted talks nt, kui kerget kuulamist tahta.
Ma esimesega kärutasin-kotitasin ka 10+ km päevas pea 2a, aga teisega peale beebiiga, ülihea, kui 10km nädala peale kokku tuleb, kahjuks.
Rattatuled on geniaalne lahendus!
Samas soojast joogist mina pole ka üle -20C pakasega puudust tundnud. Küll oli siis probleem, et vesi tahtis konsoolis ära jäätuda ja tuli põues hoida.
Sellega ma olen 100% nõus, et käru peab mugav olema (vt mu kommentaar allpool seisulaua kohta), et saaks jalutamist nautida. Kui ikka jääb igale poole kinni või kisub kraavi, siis kaob mott iseenesest…
Esimese lapsega sai ka ikka oi mis ringe tehtud! Kuna seisev vanker ei tulnud tema poolt kõne allagi, siis lihtsalt tuligi kõndida. Meenub ka üks suvine reedene hilisõhtu, kui laps ei jäänud kuidagi magama ja otsustasin siis lapse une heaks ja enda rahustamiseks tiiru ümber vanalinna kärutada. Ei sulandunud just pidutsevate noorte massi, kellest tänaval tuli mööda trügida 🙂 Kevad-suvi-sügis oli väga mõnus, sai ka ikka 10km kanti ringe tehtud. Talv kulus rohkem mööda linnatänavaid libistamisele ja kaugele ei jõudnudki. Teise lapsega on reaalsus see, et hea kui poes ja mänguväljakul käidud saame.
Minu meelelahutuseks oli teinekord raamatulugemine, klappidest kuulata ma midagi ei viitsi, eelistan linnulaulu, kui seda juhtub olema. Aga nagu siin juba on maininud, siis kõige tähtsam on õige riietus ja loomulikult mugavad jalatsid! Ja talvel topeltkindad – peal käpikud ja all õhukesed või sõrmedeta kindad!
Talve puhul oleneb hästi palju, kuskandis elada. Kui koduümbruse tänavad on lume tõttu läbimatud, siis ilmselt ka väga õuest välja ei kipu. Meil nt oli väike tänav, kuhu sahk jõudis haruharva. No ja eks kõnniteed olid ka kitsalt lahti lükatud, et alati ei mahtunudki käru läbi. Ja siis need vallid kui oli vaja tänavat ületada 🙂 Õnneks-õnneks oli meil oma hoov ja kui kärutamise tuju ei olnud, said lapsed ikka õues magatud 🙂
Kahe lapsega saab ka jalutada. Ausõna! Ainult mõne kuu tagant tuleb ajagraafikuid pisut kohendada, kuna beebi uneajad ja vajadused muutuvad. Ja peab arvestama variandiga, et on päevi, kui mõlemad lapsed teevad koostööd: kes magab; kes mängib vaikselt kärus istudes oma uue mudelautoga; kes vahib niisama ilma ja inimesi või on koguni nii hea, et kõnnib-jookseb mitu kilomeetrit kenasti omal jalal läbi ning seejärel puhkab pisut rahulikult kärus. Sellistel päevadel saab ka mõnekuuse beebi ja 2,5-aastase marakratiga kuni 10 kilomeetriseid jalutuskäike teha. Ja siis on päevi, kui üks laps või siis mõlemad lapsed keelduvad igasugusest koostööst, st kes teeb 15-minutilisi pauernäppe ja nõuab ülejäänud aja sületamist; kes tahab 30 minutit järjest naabri aia taga asuvat lumehange jalaga toksida; kellel on lihtsalt herr Jonn ja proua Paha Tuju külas… Njah, sellistel päevadel on suur töö isegi kahekilomeetrine jalutuskäik ette võtta.
Kuna mina olen vägagi jalutamise-usku, siis ostsime mõned nädalad pärast teise lapse sündi ka tandemkäru. Ja ma võin käsi südamel kinnitada, et see on üks paremaid oste, mis ma teinud olen. Tandemkäruga on kahte last ikka sedavõrd palju kergem hallata ja saab ka pikemaid käike ette võtta ilma, et peaks arvetsama, kas see 2,5-aastane ikka jõuab selle maa ära kõndida või mitte. Kui on teada, et maraton-jalutuskäiku ette ei võta, siis jätan tihti käru hoopis koju ja kasutan kõhukotti. Siis saab istumiskunsti veel mittevaldav väike inimene ka mõnusalt ringi vaadata, samal ajal kui suurem laps treenib joostes oma jalalihaseid. 🙂
Kusjuures: minule meeldib jalutamiste juures just ka see vaikus. Tore, kui saab sõbrannadega koos kärutada ja maailma asju paika panna, aga ka üksi on mõnus kärutada ja vaikselt omi mõtteid mõelda. Lastega kodus on see vaikselt-oma-mõtteid-mõelda ju tõeline defitsiitkaup. 😀
Just nende pahade päevade hirmus ma ei ole kahe lapsega kodust eriti kaugele kärutama kippunud. Meil ei olnud linnas elades panipaigaruumi ja käru pidime toas hoidma ja sinna poleks tandemkäru mahtunud. Niisiis leppisime seisulauaga ja no pikka maad sellega ikka ei kõnni. Esiteks jääb endale jalgu, teiseks (olenevalt teest) põrutab seisva lapse jalgu, kes siis hakkab maha libisema. Õnneks oli meil kodu lähedal suur park koos mänguväljakuga ja saime lastega seal palju huvitavaid kohti avastada 🙂
Väikse vanusevahega lastega on mul olnud asendamatu abiline lisaistmega vankerkäru. Alguses vankrikorv+lisaiste, hiljem kaks istet. Saavad mõlemad vajadusel magada ja ruumi ei võta tavalisest vankrist/kärust rohkem 🙂
Jajaa, ma tean nüüd takkajärgi 🙂 Oleks ma seda siis teadnud kui käru valisime 🙂 Sa võid enda oma margi siia kirja panna juhuks kui loeb keegi, kel käru veel soetamata.
TFK joggster twist on käru (, tavalaiusega, stabiilne ja superhea läbivusega sportkäru ja maastikutank), lisaks buddy seat lisaiste pakikorvi külge ja MultiX istmeks muudetav kahesuunaline vankrikorv. Hea tahtmise korral saab kasutada ka koos turvahälliga, adapterid saab juurde osta. Väga mugav versioon, mida saab kasutada vankrikorviga, kui muidu lisaistmega kärud kipuvad olema peaga ema suunas kookoni ja selle kohal paikneva lisaistmega,mis tuleb kokku panemiseks eemaldada jne.
Vankrina: https://lh5.googleusercontent.com/-U8pgOR6-UR4/U203x3Z68DI/AAAAAAAAmwY/k_LiydzS9v8/w771-h578-no/untitled_%2888_of_201%29.jpg
Käruna: https://lh5.googleusercontent.com/-pJdYY_54zto/VQBUZQbLIZI/AAAAAAAAqwY/nIP44Qm3pAQ/w771-h514-no/20141203-_MG_6527-8.jpg
Tavalise ühelapsekäruna: https://lh5.googleusercontent.com/-LAKTGLzsyyI/UepCDg3ZJSI/AAAAAAAAkgg/8l-omCSioYc/w771-h514-no/20130705-IMG_7566_export.jpg