Lihavõteteteemalise postitusega olen ma küll piinlikult hiljaks jäänud, kuid panen siiski lühidalt kirja, mida tegime, et järgmisel aastal oleks hea vaadata. Kuna mul olid mõlemad lapsed enne pühi ja pühade ajal järjepanu haiged, siis midagi kapitaalset me ei teinud, vaid meisterdasime veidi käepärastest vahenditest.
Paberist munavanik
Joonistasin A4 paberile kõrvuti kaks munakontuuri, mõlemale lapsele üks paber ja andsin neile värvimiseks. Kuna kaasasin ka Pisipiiga, siis kasutasime ökosid näpuvärve. Minu eesmärk oli tutvustada erinevaid trükitehnikaid (korgid ja legod), kuid Tirts arvas teisiti ja nõudis pintslit. Pisipiiga veidi tembeldas ja vedas näpuga värvi laiali, kuid tema kannatus on praegu veel üürike ja kadus laua tagant õige rutttu.
Lasin paberitel kuivada ja lõikasin Tirtsu abiga munad välja. Kuna tema omad olid ühtlase värvikihi all, siis otsustasin särtsu andmiseks lisada sädeluspulbrit. Me oleme kasutanud vatitikke selle tegevuse jaoks. Pärast järjekordset kuivamist riputasime munad nööriga seinale.
Sulgede ja munakoorte liimimine
Joonistasin papitükile kana ja muna kontuuri ning Tirts liimis sinna suled ja purustatud munakoored. Viimase tegevuse juures oli Pisipiiga ka abiks – talle väga meeldib munakoori purustada. Ideaalis oleks võinud noka ja silmad ka lisada, aga kuna meil jäi see tegevus pooleli, siis ma hiljem selle pisiasja pärast ei hakanud tööd uuesti välja võtma.
Ma hästi veidike üritasin suunata, et suled võiksid olla ühtepidi liimitud, kuid Tirtsul oli oma arvamus ja kuna tegemist siiski tema taiesega, siis lasin tal omatahtsi toimetada. Ma usun, et küll see vanus tuleb kui laps ise sellistele detailidele tähelepanu pöörama hakkab. Oluline on siiski protsess, mitte lõpptulemus!
Seda tegevust võib pühadeväliselt ka teha – kevade teema ju! Suled ja munakoored on hea sensoorne materjal.
Kodu kaunistamine
Mul on kombeks pühadekaunistusi osta peale pühi – kui on allahindlused. Needki kaunistused leidsin mitu aastat tagasi Tiimarist poole hinnaga. Lastele väga meeldib neid üles riputada, tegime seda lausa mitu korda (vahepeal võtsime maha ja siis panime uuesti üles).
Jänesepildiga puidust toorikuid märkasin sel aastal Koduekstras (0,50 eur/tk) ja ostsingi selle plaaniga, et annan lastele värvida. Esialgne plaan oli seda ikka pintsliga teha, kuid kuna sel päeval oli Pisipiiga tervis eriti kehva, siis mul ei olnud mahti värvidega mässata ja andsin Tirtsule vildikad kätte. Minu meelest tuli päris huvitav tulemus (parempoolne on Tirtsu värvitud).
Lihavõttejänes ja munade koksimine
Lihavõttejänes, kes korviga head-paremat toob, on traditsioon minu lapsepõlvest. Mul õnnestus leida kaks lahtikäivat plekkmuna, mille sisse peitsin üllatuse. Ülejäänud munad olid värvitud keedumunad – sel aastal katsetasin mustikatega. Ma jäin värviga väga rahule! Järgmisel aastal tahaks kapsaga värvimist proovida.
Korvi peitsime aeda põõsa alla ja Tirts sai otsida (Pisipiiga oli haige). Ta oli sellest väga elevil 🙂 Üllatusmunade sees olid isetehtud sokiloomad (käpiknukk-ussid). Pärast tabasin ära, et ilus kokkusattumus tuli – kooruvad ju ussid ka munadest.
Minu lapsepõlves tõi jänes korvi ukse taha ja korvis olid siis praktilised pisikingid (nt sokid, sukad). Millised olid teie lapsepõlve lihavõttepühade traditsioonid? Ma tean, et mõnes Eesti kandis ka veeretatakse mune. Ja kui palju te olete vanadest traditsioonidest oma koju toonud, kui palju uusi lisanud? Blogijad, lisage oma lihavõtteteemaliste postituste linke ka, siis saab inspiratsiooni kõik ühest kohast ammutada 😉
Eveli
Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või registreeru uudiskirja saajaks.
Eks põhilised traditsioonid on ikka munade värvimise ja koksimise ümber – millega, mis päeval jne. Kuna meil pühade pidamine käib koos esivanematega, siis jätkuvad kindlad kombed iseeneslikult. Sel korral võtsime esimest korda munaveeretuse ette ning mul on tunne, et sellest saab uus vana tava meie peres. Ideid, kuidas paremini ja mis veel tekibki ju tegutsemise käigus ning see on sütitav tunne, mis paneb tegevused korduma aastast aastasse.
Minu munadepühade postitused (sh ka lastega tehtavad asjad) on kõik leitavad siin: http://lauravihik.blogspot.com/search/label/munadep%C3%BChad
Laura, ma ikka ei jõua ära imestada kui palju sa jõuad! Mul on alati enne iga pidu plaan, et nüüd küll kaunistan kõik ilusti ära. Lõpuks aga läheb ikka nii kiireks ja tuleb nagu ikka – tavaline. Ehk sa kirjutaksid mõnes postituses, kuidas sa pidu planeerid ja millal teed ettevalmistusi, keda appi rakendad jne (kui sul seda juba kirjas ei ole kuskil?)
Aitäh, lingi jagamise eest!
Otseselt seda planeerimise osa mul kuskil kirjas pole. Aga mulle on väga suureks abiks nö plaanipidamislehed (tähtpäevade kaupa), mis ma sel aastal kokku klopsisin ja ka ülesriputasin (postituse lõpus on allalaadimislink – http://lauravihik.blogspot.com/2015/01/plaanimajandus.html). Neid on hea aastaringi täita, kui parasjagu näed mingit ideed või tekib muu hea mõte. Siis hiljem saab kokkukirjutatu seast meelepärased ja ajaliselt sobivad välja valida.
Paljude tähtpäevade puhul on kindlasti oluline ka, et ma ei korralda üksi. Kui sugulased ka kambas, siis saavad tavaliselt asjad jaotatud ära – kes katab, kes küpsetab, kes kütab sauna jne. Aga eks ma võin sellest mõne päeva lähenedes veidi täpsemalt juttu teha küll 🙂
Ma neid plaanipidamislehti vaatasin varem, ka et hea mõte 🙂 Praegu olen suvaliselt kalendermärkmikku kritseldanud.
Minu arust on Sul postitusega just õige ajastus. Ma kuulun ka nende hulka, kes valmistuvad praegu järgmisteks munadepühadeks. Niiet väga mõnus on praegu siit ideid koguda. 🙂
Minu lapsepõlves oli ka põhiliseks lihavõttetegevuseks ikka munade värvimine ja koksimine. Jänes hakkas ka mingi hetk käima, tema peitis tuppa šokolaadimune. Oma lapsele tegin siis ka see aasta esimest korda munade otsimist. Kirjutasin paberitükikestele luulevormis vihjed, kust järgmist vihjet otsida. Ja siis ta jooksis ja kilkas mööda tuba ringi vihjeid otsides. Tegelikult olid munad peidetud õue. Kui ma talle selle viimase vihje ette lugesin, siis saabus sündmuste käiku ootamatu pööre, nimelt ütles Mustikas, et tema ei taha õue minna – peidame vihjed jälle ära ja hakkame uuesti otsima! Meil kulus päris palju aega sellele, et veenda teda õue minema 🙂 Lõpuks siiski saime nii kaugele, et jõudsime ka õue ja leidsime munad üles. Tahaks kindlasti järgmine aasta ka Laura mainitud munade veeretamist proovida. See aasta tundus veel pisut liiga vara olevat.
Minu inspiratsioonipanus on siin:
https://lambrine.wordpress.com/tag/lihavotted/
Kadri, aitäh lingi jagamise eest!
Mulle tundub ka, et munade veeretamine võiks lõbus olla. Ma uurisin traditsiooni tausta ka ja tundus huvitav. Väga palju selle kohta muidugi kirjas ei ole. Mäletan, et mu vanaema rääkis, et nemad olid lapsepõlves mune veeretanud. Ta kasvas üles Venemaal. Ma ei teagi, kas see oli eestlaste kaasavõetud komme või üle võetud kohalikelt.
Eks kõik see asi vajab veel lihvimist – igal aastal aina paremini 🙂 Nagu Laura ütles ka 🙂
See munaveeretamise komme on levinud mitmel pool (sh slaavlaste ja germaanlaste hulgas), seega võis su vanaema puhul olla mõlemat pidi. Sõltuvalt ilmselt tema Eesti päritolu kandist (ma muidugi täpselt ei tea, aga eeskätt on see vist Setumaal ja Virumaal tuntud).
Eesti rahvakalendris on viidatud ka Zeleninile, kelle arvates kujutab munade veeretamine algselt maagilist maa viljastamisriitust seemnete külvi imiteerimisega. Selline lugu siis 🙂
Mina tõstan ka käe ülesse – olen oma lihavõttekaunistused soetanud aastate jooksul Tiimarist ja Koduextrast (ühed natuke peenemad klaasmunad kunagi ka Pentikust) just pärast pühi allahinnatud toodete seast. Mulle pühad meeldivad ja seepärast viitsin ma – sarnaselt Sinuga – jännata kaunistuste jms. Mulle tundub, et see on ka üks koht, kus teekond ise on ehk sama oluline, kui sihtkohta jõudmine – pühadeks valmistumine ise on sama nauditav protsess kui pühad ise. 🙂
Mina teen traditsiooniliselt suureks reedeks maasikatega šarlott-torti. Küpsetan kindlasti ise biskviidi ja ka muude heade (loe: rammusate) asjadega tordi juures ei koonerda. See komme tuleb minu lapsepõlvekodust, kus ema ja vanaema just seda torti lihavõteteks tegid. Ülestõusmispühadeks teen aga pašat ja täidetud mune. Mune värvime, koksime ja sööme ka. Aga kommentaare lugedes tekis mul suur huvi selle munade veeretamise kohta… Peab järgmisel aastal kohe ise ka järele proovima! 😀
Abikaasa perest on kaasa tulnud komme pühadejänese poolt ära peidetud kingitusi otsida. Minule see komme väga meeldib. Kuigi minu lapsepõlves sellist kommet polnud, siis mu vanaema ikka räägib, et tema vanaema oli omal ajal – kui nad sõjajärgselt väga vaestes tingimustes Krimmis elasid – lihavõtte ajaks alati nagu võluväel kusagilt mõned lusikatäied suhkrut saanud ja siis lasi lastel sellega maiustada. Ise aga rääkis, et magus suhkur on pühadejänese käppadel pudenenud lumi… 🙂 Igatahes, meie peres on mu abikaasa pühadejänese raske töö enda peale võtnud, nii et mina lastega saan siis dektektiivi mängida ja kingitusi mööda tube ja õue taga otsida. Kingitused ise on väiksed ja sümboolsed, aga see-eest on mängurõõmu küllaga.
Lihavõtetest läbi paša-prisma olen kirjutanud siin: http://kaksteist.com/2013/03/26/valmistume-munapuhadeks-kaunistame-pajuoksi-kulvame-odrateri-vaasi-teeme-pashat-vaga-head-pashat-muideks/
Käppadelt pudenenud lumi kõlab nii armsalt! 🙂
Pühade ja kodukaunistustega seoses olen jõudnud tõdemusele, et on hea kui asjad on varem olemas, siis on pühadestressi vähem kui enam ei pea poest otsima ega ise midagi meisterdama. Meisterdamine on küll tore, aga siis kui “vaim on peal”. Mulle vähemalt ei istu sedasi tähtaja peale tegemised kohe kuidagi. Võtsingi nüüd suuna, et töötan vaikselt välja nö pühadekomplektid, kus siis kaunistused, tegevused jm kõik kohe reast võtta 🙂 See on ka traditsioonide üks võlu, et iga kord ei pea leiutama 🙂
Kui lapsed olime, siis põhiliselt värvisime mune ja lõime perega kokku. Pärast sõime ära kaa 🙂 Kordame sama traditsiooni siiani. Nüüd saame vanemate juures kokku ja loodame parima muna peale 😛 Lisaks siis söömine nagu jõulude ajal – lookas lauaga.
Kaseoksad, pajutibud on kohustuslik kaunistus toas. Ise pole veel jõudnud kaske tuua. Üks kahtlane pajutibu on küll kruusis. Ema kuskilt just luges, et neid pole tarvis vette panna, vaid lihtsalt otse mulda, mida pole vaja kasta või lihtsalt kuskile vaasi. Pidavat aastaid säilima!
Lisaks otsime alati üllatusmuna kodust. Ema siis kilkab kas soe või külm. Ja sedagi siiani 😀 Nüüd kaasati Härra kaa. Ta siis kohmetult käib mööda mu vanemate tube ja otsib seda taga.
Mina oma lastele kordan kindlasti neid traditsioone tulevikus!
Ojaa, lapsepõlve traditsioonide kordamine oma laste peal on eriti mõnus 🙂
Mul on hea meel, et lihavõtted on püha, mida tähistatakse täna paljuski nii nagu mu lapsepõlves, mitte ei ole liialt ära rikutud lääne mõjudest või siis veel hullem – ära vaibumas.
Väga hea ideid ammutada siit. Ideede otsimisega kaasas käib selline tunne, et mida lastele rääkida, et miks me seda teeme v mida see munadepüha tähendab. Noh, 2,5-aastasasele, kes veel ei saa aru väga teoreetisest osast. Mida Teie räägite sinna juurde selgituseks? Et miks see jänes need munad ära peidab jne? Olen kohe kimbatuses 😀
Andra, mulle ausalt öeldes hetkel ei meenugi, et seni oleks mõni laps küsinud, miks. Tirts oli eelmisel aastal 3,5a ja pigem oli ikka vaimustuses tegevusest endast kui selle üle mõtisklemisest. Elevus ja üllatus oli suur. Ma arvan, et praeguses vanuses võiks vastata, et jänku tahtis sulle rõõmu teha 🙂
Ma püüan jälgida, mis küsimused sel aastal 4,5sel tekivad 🙂 Sest eks ükskord see MIKS küsimus peab ju tulema.
Mul endale ka raske lahti mòtestada, et miks 😀 et on selline tore traditsioon, et vabal päeval vótta ette just selline tore tegevus? 😀
Andra, ma nüüd järgmises postituses üritasin seda lahti mõtestada, miks me neid pühi tähistame. https://mutukamoos.com/2016/03/23/miks-me-peame-munapuhasid/
Meie oleme eluaeg ema ja isa juures mune kokku löönud 🙂 Ema katab alati ka suure söögilaua hea ja paremaga. Lisaks on emal siiani kommen üllatusmune elamisse laiali peita ja igaüks peab enda oma siis üles otsima (soe/külm meetodil) Seda siiani kui me juba lastena 30sed oleme 😀
Kristhel, teil tundub üks vahva ja ühtehoidev pere olevat! 🙂 Mõnusaid pühi teile!