Kuigi me alustasime selle mänguga lihavõtete paiku, siiski arvan, et kontseptsioon sobib üleüldiselt kevadesse. Koostasin sensoorse mängu kasti, mille sisu oli järgmine:

• valged oad
• värvilised kivimunad (suveniir Itaaliast)
• valge puidust muna (minu lapsepõlvest)
• rütmimuna (vist Goki)
• maalitud lilledega puumuna (Venemaa suveniir)
• kanamunakoored
• jaanalinnumuna koore tükk (Muhu jaanalinnufarmist)
• linnusuled (suured on jaanalinnu omad Muhust, väikesed on käsitöökomplektist)
• lusikad, topsid (värviline puulusikas vanakraamipoest)
• väikesed lillepotid (vanakraamipoest)
• isetehtud lilled (meisterdasime varem, kleepisime paberlille puidust pulga otsa)
• munakarbid tõid lapsed ise mängu
• “linnupesa” (punutud alus tuli poest pähklitega kaasa, pesamaterjal oli vist kuskil lilleseades või pakendiks, kes seda enam mäletab 🙂 )

Tegin selle kasti õhtul laste uneajal valmis, et hommikul oleks neil hea toimetada, kuni ma ise süüa teen. Lootused olid kõrged, sest ise olin tulemusest väga vaimustunud. Laste esimene reakstioon oli leige. Tirts oli solvunud, et ma luba küsimata tema meisterdatud lilled potti kasvama panin: “Need lilled ei käi potis!” ning boikoteeris tegevust mitu päeva. Pisipiiga murendas kanamunakoored pisikeseks puruks ja läks uusi väljakutseid otsima (ikka mujalt). Pakkisin mõttes juba asjad ära, kuid otsustasin kasti siiski mõneks päevaks välja jätta.

Pisipiiga oli esimene, kes hakkas asja vastu huvi tundma. Näitasin talle, kuidas lusikaga ube tõsta ja see tundus talle põnev. Muidugi oli põnev neid ka laiali puistada. Veel põnevam oli nende sees püherdada. Eks jah, sellise mänguga on koristamist omajagu. Siin tuleb endal ka reeglid paika panna, mida tohib ja mida ei tohi teha. Kui laps eirab piire, siis tuleb mäng lõpetada ja ära panna.

Ma ei ole seni veel ärapanemiseni läinud. Eks Pisipiiga ikka puistab neid veidi laiali ka, kuid kuna ma ei näe tema käitumises desktruktiivseid jooni, vaid ikka uudishimu (mis häält teeb uba kui kukub? Aga kui mitu kukub järjest?), siis ma ei ole kõrvale tänitama läinud. Ma usun, et see uurimisetapp möödub peagi ja siis mängib ta juba teisiti. Kui tegu oleks teistsuguse puistematerjaliga, mida keerulisem koristada, eks ma siis piiraks rohkem.

Ma materjali loetelus mainisin ka, et munakarbi tõid mängu lapsed ise. Ja ausalt, ma ei olnud kunagi tähele pannud, ega tulnud selle peale, et mune võib ka karbi teisele poolele panna!

Milliseid sensoorseid mänge olete teie oma lastega teinud?

Eveli

P.S. Mängu käigus läks katki üks lillepottidest, sest Pisipiiga läks sellega vannituppa ja seal pudenes see tal käest. Ma usun, et puitpõrandal kukkudes ei ole see katki läinud. Jälle üks õppetund pisikesele – asjad purunevad.

Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.