Tänane kirjatükk on meil jälle külalispostitus ja kirjutab teile juba varem reisiartiklitest tuttav Elisa.

Alla aastase imikuga autosõite on meil juba hulgim selja taga, nüüdseks oleme “proovinud” oma Mürakaruga ära ka lennureisid. Esimest korda lendas ta aastaselt ja praeguseks on me 1,5-aastane juba 10 korda lennanud (vist rohkem kui ma ise 27-selt? :D). Kõige pikem lend on seni olnud 2,5 tundi.

Esimesel korral lendasin lapsega üksi. Eks see mõte lapse esimesest lennureisist ja temaga üksinda mässamisest pisut hirmu tekitas, seega otsustasin korralikult valmistuda. Jagan oma kogemusi, äkki on kellelgi abiks, kui kõik info ühes kohas koos on.

Dokumendid korda!

Välisriiki minekuks peab olema lapsel kas ID-kaart või pass (Euroopa Liidus piisab ID-kaardist). Jah, isegi paaripäevasel titel ning jah, isegi Soome või Lätti minnes on lapsele dokumenti vaja 😀 Muide, lennukisse alla 7-päevast last ei lubata. (Eveli kommentaar: ka Tallinnast Kuressaarde lennates on lapsele dokumenti vaja). 

 

Paljud aga ei tea, et kui laps reisib vaid ühe vanemaga, on vaja teise vanema kirjalikku nõusolekut selle kohta ja lapse kohta ingliskeelset väljavõtet rahvastikuregistrist. Viimasel dokumendil on kirjas, kes on lapse vanemad ja kellel on hooldusõigus. Paberi saad kas Tallinna Perekonnaseisuametist või lähimast Maavalitsusest tasuta. Ise kodus välja printida ei saa, see peab ikka templitega kinnitatud olema. Täidad kohapeal vaid ankeedi ja saad vajaliku paberi kohe kätte. NB! Siinjuures ei mängi mingit rolli see, kas ema ja laps on sama perekonnanimega – abielu ei anna mingit eelist!

Mis aga teise vanema kirjalikku nõusolekusse puutub, siis see võiks olla notariaalselt kinnitatud. Praktilistel kaalutlustel tegime me kohe mõlema vanema jaoks lapsega üksi reisimise nõusolekud ära ning piiramatuks ajaks. Siis kehtib sama paber kuni lapse täisealiseks saamiseni ja järgnevatel aastatel selle pärast muretsema ei pea.

Kui notarile oma soovist teada annad, koostatakse sulle vajalik paber ära ning ise pead vaid koos teise vanemaga minema allkirju andma. Eks see notaritasu ole ka parajalt krõbe “ühe paberitüki eest”, aga samas on siis kindlalt teada, et keegi ei palu sul kodust kaugel kuskil riigipiiril olles tõestada, et see tõesti on sinu laps, kellega sa reisid, ja sa ei ole teda hoopis kuskilt varastanud.

Seni olen ma lapsega lennanud Eestist Leetu, Saksamaale, Hollandisse – neis kohtades ei ole mult üksinda reisimise lubasid küsitud. Kuid olen kuulnud, et Londonis, USAs ja nt Kanadas küsitakse üpris tihti. Pistelist kontrolli võidakse aga ka Eesti-Läti või Eesti-Soome piiril teha, nii et parem karta kui kahetseda.

Kuidas on lood lennukis kärudega?

• Enamus lennufirmasid lubavad lapsega lennates lapse jaoks käru tasuta kaasa võtta. Enne lennujaama suundumist (või isegi pileti ostmist) on aga mõttekas see oma lennufirmast järgi uurida, et vältida ebameeldivaid üllatusi.
• Kui lennata väiksema lennukiga, siis tuleb käru kindlasti check-in’is koos muude kohvritega ära anda, suuremate lennukite puhul (ja taas sõltuvalt lennufirmast, aga ka sihtkohast) võib aga oma käruga täitsa õigesse väravasse sõita ja see seal viimasel hetkel alles ära anda. Hea variant, eriti kui peaks juhtuma, et lend hilineb ja lapsel uneaeg saabub. Soovitan taas oma lennufirmast selle kohta enne järgi uurida.
• Vihmavarju tüüpi kergkäru lubatakse päris tihti ise lausa lennuki salongi kaasa võtta. Uurige siiski eelnevalt järgi, kas teie lennule ka.
• Tallinna lennujaamas on kohe pärast turvakontrolli võimalik võtta oma lapsele kasutamiseks lennujaama lapsekäru. Seal on kahte tüüpi kärusid – beebide käru käib isegi mingil määral lamamisasendisse, et laps saaks vajadusel seal ka magada. Uuri sama võimalust ka teiste oma külastatava lennujaamade kohta (seni ei ole ma sellist võimalust nt ei Riias, Vilniuses ega Eindhovenis näinud, teisi lennujaamasid ei oska kommenteerida).

Pardale võetavate vedelike piirang ja beebitoit

• Titega reisides võib lennuki salongi kaasa võtta lapsele reisi ajaks vajaliku toidu, olgu see siis vesi termoses või nokatassis, piim pudelis, kõrrejook, püree vms.
• Siinkohal ei kehti ka tavapärast “max 100 ml ühiku kohta” nõuet, st võid vabalt võtta kaasa 125 gr püreepurgi.
• Samuti ei pea titetoit olema pakitud läbipaistvasse kotti – aga olge valmis turvakontrollis kogu titetoitu ette näitama ja ka maitsma (kui nõutakse – minul pole viimast seni teha lastud).

Kõike varuga!

Soovitan mähkmeid ja beebitoitu võtta kaasa varuga – kui peaks juhtuma, et teie lend lükatakse tunde edasi, on teil kõik vajalik olemas. Lennujaama poodides mähkmeid ega beebitoitu ei müüda!!

Ja ka aega varuge korralikult, et saaksite rahulikult toimetada. Nii enne lennu väljumist kui ka nt vahepeatusega lennu puhul kahe lennu vahele. Lapsed kulgevad aeglaselt, nad tahavad kõike uudistada ja näha ning nende tagant kiirustamine rikub vaid kõikide tuju. Lisaks võib lapsel tavapäratul ajal mõni mähkuõnnetus juhtuda vms, mille klaarimiseks teil lisaaega vaja on.

Nippe pardaloleku ajaks

• Kuna väiksemate lennukite peale minnakse väravast jala või bussiga läbi õue, siis on talvel soovitav lapsele üks õhuke jope kaasa võtta – selle ühe minuti jaoks on tüütu (ja harilikult kisarikas) last kombesse toppida, aga lausa kampsuni väel on liiga külm. Korra proovisin ise last ka oma jope hõlma alla lihtsalt pista, aga kuna ümberringi on palju uudistamist, siis ega ta seal püsinud.
• Kui laps juba kõnnib, siis soovitan talvel saabaste asemele lennujaamas olekuks tossud või sandaalid kaasa võtta – muidu hakkab lapsel maru palav.
• Pakkisin sõidu ajal vajalikud asjad eraldi pisikesse lapse seljakotti – kuigi Mürakaru on veel nii väike, et ta ise seda kotti ei kanna ega kasuta. Aga nii oli mul lennukisse jõudes lihtne vajalikud asjad kätte jätta ja muu ära panna.
• Koti sanga külge panin väikese karabiini – sellega saab koti kergelt eesoleva tooli külge või hiljem oma koti külge kinnitada.
• Kotis olid mul: lapse püree tuubides (läbipaistvas kilekotis – kuigi seda ei nõuta, aga nii saab turvakontrollis selle kiiremini letti lüüa); salvrätid (nii lapse puhastamiseks kui ka meelelahutuseks – salvrätte saab pakist välja võtta ja tagasi toppida); mõned riisiküpsised minigrip kotis, konnakujuline kastanjett, taskupeegel, nööritav lammas, nööri küljes kelluke, üks väike loomake, pildikaardid pereliikmete piltidega (sain selle idee siitsamast Mutukamoosist). Pildil ei ole, aga muidu oli alguses ka kaasas üks tühi veepudel 4 joogikõrrega – Mürakaru toppis aastaselt neid suure huviga sinna sisse ja harjutas korgi peale panemist, samuti sai seda kasutada üle vahekäigu istunud sõbraliku kaasreisijaga mängides.
• Lase lapsel viimse hetkeni püsti olla ja ringi liikuda, siis läheb õhkutõus kergemalt ja vähema kisaga (või üldse ilma).
• Õhkutõusu ja maandumise ajal soovitatakse lapsele süüa pakkuda – imemine või närimine aitab kõrvade lukkumineku vastu. Esimesel paaril lennul üritasin ma paaniliselt lapsele tuubist püreed pakkuda, samal ajal kui tema röökis hoopis sellepärast, et pidi rihmaga kinni olema ja ei saanud püsti tõusta… Järgmistel kordadel andsin alla ja üritasin rohkem hoopis lapse tähelepanu millelegi põnevale juhtida – vaatasime koos aknast välja, ajakirja või toredat onu teiselpool vahekäiku.
• Kuigi mu nüüdseks pooleteise aastane sööb perega koos sama toitu (st tavalist n-ö tükilist toitu), olen ma lennureisideks talle alati posuga tuubipüreesid kaasa võtnud. Reisimine on nii põnev, et lapsel oli harva võimalik keskenduda rahulikult söömisele, samas tühja kõhu tõttu tahab jonn ikkagi tulla. Siin tulid appi tuubipüreed, mille laps sai kiirelt sisse kaanida – kõht täis, tuju hea.
• Kui kohe kuidagi teisiti ei õnnestu last sundida rahunema ja süles istuma (õhkutõusu ja maandumise ajal), siis on abiks nt nutitelefon, kuhu oled eelnevalt paar lühikest multikat laadinud. Minul on see kahel korral “päeva päästnud”.

Kus laps lennukis istub?

Alla 2-aastasele lapsele on võimalik osta n-ö imikupilet, sel juhul istub laps vanema süles ning kinnitatakse lisarihmaga vanema rihma külge. Lisarihma toob stjuardess ning vajadusel näitab ka, kuidas seda kasutada. Kui lennureis läheb üle merepinna, siis tuuakse teile lapse jaoks ka eraldi päästevest.

Üle 2-aastasele lapsele tuleb juba oma eraldi istekoht osta. Samas on võimalik osta oma istekoht ka alla 2-aastasele – sel juhul peab laps oskama kas ise istuda suurel lennukitoolil või olema kinnitatud auto turvahälli või -tooli (turvahälli või -tooli peate ise kaasa võtma, seda lennufirma ei paku).

Muid soovitusi ja kommentaare

• Vali õige lennuaeg – võimalusel arvesta lapse uneaegadega jne. Kohe-kohe “ära kustuva” ja selle tõttu jonnaka lapsega on väga raske nt turvakontrollist läbi minna.
• Ärge reisikindlustust unustage! Õnnetus ei hüüa tulles. Samuti on eksootilisematesse kohtadesse reisides vaja võib-olla lisavaktsineerimist.
• Pista rahakoti vahele paar plaastrit, et mänguhoos kriimustatud sõrmi lappida.
• Kuigi tihti on võimalus teha eelnevalt netis ära check-in oma lennule ja kasutada elektroonset pardakaarti, mida oma nutiseadmest näidata, soovitan väikelapsega reisides siiski pardakaart paberile välja printida. Kui lapsel peaks kehv tuju olema, siis on parem kui pardakaart on paberina näpus ning te ei pea oma telefoni rakendustega jändama ja õiget kohta üles otsima.
• Valmistuge turvakontrolliks eelnevalt – võtke juba eemal jope seljast, vöö pealt jms. Otsige beebitoit ja -jook välja. Mida vähem sahmimist turvakontrollis, seda rahulikum on ka laps.
• Jääge rahulikuks, isegi kui teie laps otsustab teid jonnihooga “rõõmustada”. Ei ole vaja ka selle pärast asjatult häbi tunda – lennujaama töötajad on vast kõike näinud ja reisimine on lapsele siiski suur erutus ning stress, seega emotsioonide ülekeemine on täiesti mõistetav. Mürakaru leidis näiteks üks kord turvakontrollis, et nüüd on õige aeg põrandale kõhuli visata ja pisarate voolates röökida, kuna ma ta sülest maha panin, et asju turvakontrolli letile panna…
• Mürakaruga on mul alati lubatud laps süles turvaväravatest läbi minna. Üks kord hakkasid väravad piiksuma, siis silitati üle nii laps kui ka mina – kõik oli väga meeldiv ja rahulik ning laps vaatas toimuvat rahulikult pealt. Nüüd, kui Mürakaru oli juba 1,5-aastane, küsiti mult, kas laps saab ise turvaväravast läbi minna – kas ta oskab kõndida. Vastasin vaid, et füüsiliselt oskab, aga ma ei tea, kas ta seda ka teha tahab. Turvatöötaja naeratas ja noogutas mõistvalt ja ütles, et proovida siiski võite. Seega ei pea muretsema, et keegi teid teie väikesest titest lahutama hakkaks mingite karmide eeskirjade tõttu.

Üldiselt aga ei ole nii väikese lapsega lendamine midagi hullu, mida paaniliselt kartma peaks. Korralik ettevalmistus, rahulik meel ja küll kõik sujub ilusti 🙂

Lisalugemist:

• Lastega reisimise info Välisministeeriumi kodulehel
• Lastega reisimise info Tallinna lennujaama kodulehel
• Väikelapsega reisimise info Estonian Air kodulehel
• “Beebiga reisimine võib olla täielik puhkus”. Artikkel Go reisiajakirjas

Jagage ka oma kogemusi imikute ja väikelastega reisimisel? Kas on tulnud tõrkeid? Milliseid ettevalmistusi teie tavaliselt teete?

Loe ka teisi reisimist puudutavad artikleid Mutukamoosis.

Elisa

Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.