Mõned lugejaküsimused on mulle ikka laekunud peale blogivaikuse postitust. Üks küsimus puudutas meie lasteaiavalikut – et kas seal kasutatakse mõnda erimetoodikat? Kirjutan siis üdse Tirtsu lasteaias käimisest.
Aasta lõpus me kolisime Tallinnast ära maale. Kohe kaugele ära. Nii kaugele, et siiakanti ei ole alternatiivpedagoogika veel oma juuri ajanud (kuigi midagi ma olen googeldanud, et Waldorflasteaeda plaanitakse 50km raadiusse). Seega oli meie kaalukausil kaks varianti – kohalik maalasteaed vs väikelinna lasteaed. Valisime väikese maalasteaia. Tirtsu rühmas on 15 erinevas vanuses last, kellest paljud õed-vennad. Lasteaed ei ole kõva häälega hõisanud, et nad mingit erimetoodikat kasutaks. Kuna mul puudub kokkupuude teiste lasteaedadega (v.a. üks Montessori sugemetega pealinna lasteaed, kus Tirts lühikest aega käis), siis ma ei oska öelda, mis siin on teisiti kui mujal. Näiteks on enamus tegevusi avariiulitel ja lapsed saavad ise võtta neile meelepärase tegevuse ja seda siis laua taga teha. Mu meelest veidi sarnane Montessorile, aga ilma sinna juurde käivate rituaalideta (vaibake, õpetaja antud tund jne). Riiulitel olevad tegevuste näited: erinevad pusled (klassikalised jigsaw, samuti lihtsamad puidust, geomeetrilised pusled), nöörimismängud (helmed, nööbid niidi ja nõelaga, mingeid jubinaid aetakse traadi otsa jne), sorteerimismängud käepärastest vahenditest, erinevad loogikamängud (kust jookseb piir pusle ja loogikamängu vahel? :)), voolimisvahendid. Praegu rohkem kohe ei meenugi, kuid kindlasti on seal veel asju, mis on igal ajal vabalt kättesaadavad. Riiulis olevaid tegevusi vahetatakse. Ühesõnaga ma ei tea, kas see on igas lasteaias nii või on see meie lasteaia eripära, aga mulle selline korraldus oma olemuselt sobib 🙂 Lisaks on ka rollimängude ala (nukud, köök, autod). Ja loomulikult õueala. (Ja ma ei ürita väita, et see on peaaegu-Montessori lasteaed, ei ei, lihtsalt Eesti tingimustes on mul hea meel sellisegi kohanduse üle).
Kunagi ma kirjutasin postituse lasteaeda mineku vanuse teemal raamatu “Väikelapse sotsiaalsus” põhjal. Ma soovitan seda raamatut kõikidele lasteaiaealistele vanematele. Sellest raamatust tulenevalt olen ma üritanud lasteaia puhul järgnevalt käituda, et vähendada lasteaiastressi:
- Hoida lasteaiapäevad lühikesed
- Teha lühike nädal, st kõik päevad ei käi lasteaias
- Valida väikese rühmaga lasteaed, et kollektiivist tulenev stress oleks väiksem.
- Arutleda lapsega päevasündmusi, pakkuda käitumisvariante sotsiaalsete situatsioonide jaoks
Meie puhul näeb see välja nii – lasteaeda läheb Tirts hommikusöögi ajaks, järgi lähen peale lõunaund. Kuna Pisipiiga on minuga kaasas, siis olenevalt päevast ja tujust me kas jääme sinna mängima või tuleme kohe ära. Mulle väga meeldib see variant, et lasteaed ise julgustab koduseid emasid pisematega seal tundidevälisel ajal aega veetma, et kunagi kui pisike peab lasteaeda minema, siis keskkond oleks talle juba tuttav. Samuti saab Pisipiiga omale sobival ajal sotsialiseeruda, sest siinsed beebiringid on kõik tema uneajal (teama sotsialiseerumine on muidugi selline, et vaatab suu ammuli, kuidas suured lapsed tegutsevad). Nädalas on vähemalt üks päev vaba ja kuna me käime tihti ka kaugel vanaemal külas, siis mõnikord jääb terve nädal vahele. Selline elukorraldus on muidugi võimalik ainult seni, kuni ma olen pisikesega kodune.
Eks lasteaia ja rühma suuruse valik on ka võimalustes kinni. Meil oli võimalus panna laps väikesesse rühma ja ma olen selle üle ainult õnnelik, sest ma näen, kuidas Tirtsule suured inimeste grupid ei sobi, Lapsed on erinevad. Mingil määral avanes see võimalus ka tänu otsusele kolida pärapõrgusse – otsus, mis ei sündinud ainult lapsi silmas pidades, vaid tuli ka meie (vanemate) enda sisemisest soovist. Kui me elaks ikka Tallinnas, küllap oleks olukord teistsugune ja üritaksin sealsest lasteaia olukorrast parimat võtta.
Ahjaa, veidi ka liitrühma võludest. Nii armas on vaadata, kuidas suuremad lapsed pisikesi nunnutavad. Kui Pisipiiga lasteaeda läheb, siis rühma üks suuremaid marakratte hakkab teda heldinud silmadega kiigele kutsuma ja kontakti otsima 🙂 Või kui rühma vanim tüdruk rühma noorima oma hoole alla võtab ja siis temaga mängib.
*Tirts oli üle 3a kui siinses lasteaias käima hakkas, Linna lasteaias käis u 2a7k vanuselt.
Millised on teie mõtted ja kogemuse lasteaia teemal? Kui kaua olete kodused olnud? Liitrühma poolt/vastu? Alternatiivpedagoogikaga lasteaiad? Suured vs väiksed rühmad?
Eveli
Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
Mina olen lasteaia teemal läbi aja palju juurelnud ning oma lastele parimat soovinud ja otsinud. Enda kogemused kunagisest lasteaiast olid niivõrd ebameeldivad, et ei ole suutnud lõpuni lasteaia usku pöörduda. Ideaalis paneksin lapsed lasteaeda olenevalt lapsest 4 või 5 aastasena.
Minu üks laps lõpetas liitrühma, teine laps käib endiselt ühevanuste rühmas. Kindlasti saab välja tuua kohe ühe miinuse…liitrühmas on olnud lastevahelisi probleeme kümnetes, isegi sadades kordades rohkem. Rühmades 18 last ning õpetajad tõeliselt toredad. Üldiselt on probleem olnud selles, et väiksem tahab olla suurema moodi ning temaga mängida…suuremad mingis vanuses aga seda enam ei soovi.
Huvitava tulemuseni jõudsin suuremas 18 lapselises rühmas ning 13 lapselises, nimelt suuremas rühmas oli õhkkond meeldivam. Ehk sügavamalt analüüsides, lapsi on erinevaid, igaüks oma iseloomuga. Lasteaiapäevad on pikad ning kõik kõigiga meeldivalt läbi saada ei suuda, ikka ostitakse omasuguseid, meeldivamaid kaaslasi, kellega päevi veeta mängutundide ajal. Suuremas kollektiivis oli suurem valik sobiva pundi kokkupanemiseks ning mitte keegi ei pidanud kuidagi kõrvale jääma, ennast teistmoodi tundma. Väiksemas rühmas aga kippus kiirelt kujunema liidritepunt, alles jäid siis need teised, kellele see enam ei sobinud.
Meie kogemus on lubanud lastel kasvada ka pisut kavaväliselt. Eriti on rõhku pandud sotsiaalsusele, maailma avastamisele, mängulisele õppimisele, matkadele, õuesõppele jne. Ehk siis minimaalselt õppekava. Kuidas koolis hakkab minema sellise alushariduse taustal, saab näha….
Ühte olen aga veel täheldanud, igas rühmas võiks olla erivajadusega laps. Meie lapsele on see mõjunud niivõrd positiivselt, ei mingit sallimatust, oskus näha teistmoodi last samaväärsena, võrdväärsena, olla temaga samamoodi sõber nagu iga teise lapsega! Omad küsimused küsivad nad juba pisikesena ära, võtavad teadmiseks, lepivad ning edaspidiseid probleeme ei ole…vähemasti loodan nii.
Minumeeelst sõltub üsna palju igast lapsest eraldi ning kõigi kokkutulnud laste omavahelisest sobivusest. On neid, kes eelistavad üksindust, on meeletult sotsiaalseid lapsi….kuidas see punt tööle pannakse, kas see on võimalik ning kas sellel ongi mõtet, on teine küsimus.
Helen, aitäh nii pika mõtiskluse eest! Need olid päris huvitavad tähelepanekud. Ilmselt mängib suure-keskmise rühma õhkkonna puhul rolli ka see, kui suured ruumid rühmal kasutada on, et lapsed ei peaks liiga küljetsi koos olema. Ma usun, et siis on ka vähem tülisid, kui ruumi on rohkem.
Laste omavaheline sobivus tundub tõesti ka võtmeküsimuseks olema. Näen ise ka kõrvalt, kuidas erineva temperamendiga lastel on raske omavahel hakkama saada. Selles osas on väikeses rühmas tõesti valik väiksem. Eks nii ongi, et mõlemal rühmasuurusel on omad plussid ja miinused.
See on päris hea tähelepanek, et erivajadusega lapse olemasolu rühmas õpetab varakult sallivust ja et laps saab oma küsimused varakult ära küsida. Ma olen mitu korda olnud keerulises olukorras kui laps küsib tänaval kõva häälega küsimusi mööduva inimese eripärade kohta. Kusjuures lapse uudishimu on siiras ja hinnanguta, aga endal on ikka kohmetu olla, et kuidas see olukord nii lahendada, et kõnealune isik end halvasti ei tunneks.
Mul pole veel kogemuse pealt midagi kaasa rääkida, aga olen oma töös puutunud kokku erinevate astmete haridusasutustega. Seepärast usun, et ehk ei olegi niivõrd oluline lasteaia enda suunitlus, vaid see, kes satub su lapsele õpetajaks, millised (kui altid kaasa mõtlema ja lööma) on teised lapsevanemad ning millised on enda soovid ning sellest tulenevalt ka tahe midagi muuta. Võib-olla on see naiivne, aga ma usun, et vaid niiviisi on võimalik igasuguse linna ja maakoha haridusasutusi muuta inimväärsemaks, elust inspireeritumaks ning lapse arengut toetavamaks.