Ma võtan juba pikalt hoogu, et blogimise lainele tagasi saada. Suvest on juba isegi veidi piinlik kirjutada, aga päris kajastamata ka ei tahaks jätta. Mõtteid on nii palju, mida jagada, seepärast vormisin sellest lausa seeria. Nagu ka eelmisel suvel, nii ei olnud meil seekordki eriti palju struktureeritud tegevusi (ja ega ei peakski olema), seepärast lisan lihtsalt pilte hetkedest ja kohtadest ja kommenteerin mõne sõnaga.
Mänguplatside rajamisest olen ma eelnevalt palju kirjutanud. Meie enda omaga ei ole veel kuigi kaugele jõudnud – saime valmis põhiasjad. On kiik ja liivakast. Hirmsasti tahaks mingit ronimisasjandust ka, sest meil ei ole läheduses ühtegi ronitavat puud aga lapsed tahaksid väga kuskil turnida.
Kiigepuule tegime juurde ämbri vinnamise süsteemi, mis on päris popiks osutunud. See on päris hea kool – kui täis peab ämber olema, et sa jaksaks seda üles vinnata; et ämbri all ei tohi seista kui teine laps selle alla laseb, mis nurga all tõmmata kui nöör kipub kinni jääma jne jne. Kuhjaga probleemilahendust ja koostöö harjutamist. Ämbri täitmiseks on lapsed kasutanud vett, pallimere palle, õunu või liiva.
Üleval on pilt süsteemist enne ploki lisamist. Sai hakkama, aga nöör kippus laste tegutsedes tihti maha libisema. Lisasime ploki ja asi paranes. Kuigi nöör on selle ploki jaoks veidi liiga jäme – peenemaga oleks libisemine veel sujuvam.
Igasugused potid ja ämbrid on vast igas lastega aias must-be. Mudaköögist ma lisan järgmises postituses rohkem pilte.
Ma alguses ei saanud päris hästi aru, miks mees liivakasti nii sügava pidi tegema. Olen ju harjunud nägema klasikkaliselt madalaid variante. Seda pilti vaadates selguvad sügava liivakasti plussid 🙂
See rippuv tool-kiik (või-mis-iganes-selle-nimi-on) on Tirtsu suur lemmik. Jällegi – ma arvasin, et see on pigem täiskasvanute lebotool, kuid sel suvel on Tirts seal kindlasti rohkem olnud kui mina. Ja kui ma õõtsun rahulikult chillides, siis tema teeb ikka tõsiseid keerde ja Pisipiiga peab jälgima, et jalgu ei jääks.
Praeguseks kõik – varsti samal teemal jälle!
Eveli
Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
Aitäh sulle, jagasid küllaga inspiratsiooni.
Minul läheb ka nii palju aega ja energiat elu elamiseks, et sellest märkmeid teha hästi ei jõuagi ;). Aga ma püüan vähemalt lapse mälestuste päevikusse midagigi kirja panna, et tal oleks tulevikus tore uudistada.
Need on jah rasked dilemmad – et kui palju aega kulutada pildistamisele ja märkmete tegemisele, hiljem nende sorteerimisele ja vormistamisele. Ma olen oma pildihunnikuga ikka väga hädas ja seisavad samal kujul nagu nad fotokast tulid. Siis tekib küsimus, kas üldse vaja nii palju pilte teha kui pärast ei käi jõud üle? Samas on suurema koguse piltide puhul see lootus, et mõni tuleb ikka hästi välja ka 🙂