Maalapse suvi vol4 – reaalne elu ehk surnud hiired ja elusad kured

õuemängud13v

Kas te viimases Pere ja Kodus Merle Liivaku kolumni lugesite? Ta kirjutas seal oma pere kurjaks muutunud kukest ja sellest, kuidas nad olid sunnitud tal pea maha koksama. Ja peamiselt kirjutas ta sellest, mis tunded ja mõtted teda valdasid, et lapsed oma lemmikuna kasvatatud kukekese surmast osa pidid saama ja oli imestunud, et nad ei teinud teist nägugi kui samal pealelõunal  kukesuppi sõid. 

See kirjutis jäi mind pikaks ajaks kummitama ja kui mõned nädalad hiljem sõbrannadega kokku saime, selgus, et ma ei olnud ainuke, keda see mõtlema pani. Sest olen aus – minu jaoks oli see ülepaanitsemine. Ma olen kasvanud kodus, kus kasvatati küülikuid ja hanesid, kes kõik lõpuks meie söögilaual lõpetasid. See oli elu osa. Ma mäletan senimaani esimest hane, keda ma kitkuma pidin. Veidi kõhe oli kui tiiba üles tõstes tekkis tunne, et ta nüüd liigutab…

õuemängud06

Ja siis ma lugesin seda artiklit ja meenus suvine seik. Meil on kass, kes püüab hiiri. Teistmoodi siin ei saakski, sest peale sissekolimist oli meil kolm (elus)lõksu pideval üleval ja pidevalt täis. Lapsed said IRL selgeks, et kui käsi ei pese ja lähed mängima, siis hiired närivad mänguasja katki. Niisiis see kass. Alguses püüdis ta ühe hiire päevas. Siis aga hakkas neid lausa kolm tükki päevas ukse ette tekkima. Ja kippus hiir hambus tuppa jooksma. Nii siis juhtuski, et kui meil ühel päeval olid külalised, täiskasvanud chillisid õues ja lapsed jooksid toa-õue vahet, et järsku tuli hüüe, et kass jooksis koos hiirega tuppa. Ja kui siis teine pereema oli suures mures, et ta laps sealt võimalikult ruttu eemale saada, et ta ei näeks surnud hiirt, siis ma olin jälle sunnitud kulme kergitama.

Sõbrannadega analüüsides muidugi jõudsime järeldusele, et ma lihtsalt olen unustanud algusehetked, kus ma isegi olin kahevahel, kas laps ikka peaks surnud hiirt nägema ja üritasin nad enne nende õue tulekut ära koristada. Aga mingi hetk oli hiiri nii palju, et ma lihtsalt ei saanud enne jälile ja lapsed hakkasid mulle ise ettekandeid tegema kui mõne leidsid. Ja siis kui ma ühel päeval leidsin hoovist surnud nahkhiire, siis kutsusin ise Tirtsu kõrvale ja koos uudistasime. Sest nuh – põnev oli! Ma ei ole ise enne ühtegi näinud, ei elusast ega surnud peast.

elumaal09

Lisaks hiirtele (kellest mõned on täitsa armsad!) on meil siin ka teisi toredaid elukaid. Suvel oli see igapäevane nähtus, et sookured lendasid üle meie peade ja toimetasid ümberkaudsetel põldudel. Lastele nad väga huvi ei pakkunud, sest lähedale neile ei saanud ja kaugelt on nad sellised hallid igavad olevused, keda õieti ei märkagi. Mina aga jätsin ikka iga kord oma toimetused, et nende lennule järgi vaadata. Ma üritasin neid pildistamas ka käia, aga kuna mu tehnika ei ole kõige parem, siis mingit rahuldavat tulemust pole saanud. Mida rohkem sügise poole, seda suuremaks parved muutusid. Lõpuks lugesin kokku umbes 50pealised parved.

elumaal08

Üks väike rebasekutsikas käib meil siin ka luusimas. Ühel õhtul Pisipiigat magama pannes märkasime, et ta on lausa hoovi nuuskima tulnud. Jäigi meil magamine katki ja Pisipiiga muudkui passis akna peal ja nõudis: “Tahan rebane vaadata!”

elumaal07

Kitsed on meil siin tavalisem nähtus, eriti külmematel aegadel. Aga hirve oleme näinud ühe korra ja minu jaoks oli see ka elu esimene kord. Nii palju kui aru olen saanud, siis hirv ongi rohkem Lääne-Eestis levinud, mina aga pärit Virumaalt  – arusaadav, eks? :) Kusjuures taimede vallast on mul siin ka avastamist. Nii mõndagi taime olen siin elus esimest korda näinud. Poleks arvanudki, et Eesti piires nii suured erinevused olla võiks.

Ma loeks veel üles jänesed, aga lapsed neid näinud ei ole. Minu jaoks aga oli üllatus, et nad nii suured on – olen rohkem harjunud ju küülikuid nägema. Lastel aga oli ja on põhiline avastamisrõõm putukate maailmast. Meie liblikaeksperimendist ma juba kirjutasin. Tirtsule pakuvad üldse igasugused putukad suurt huvi ja ta muudkui korjab neid kokku. Kui isa midagi kaevab, siis on Tirts kohe ämbriga kõrval vihmausse kogumas (kelle ta hiljem ilusti vabadusse laseb).

elumaal10

No ja siis on lehmad ja lambad ja hobused meid ümbritsevatel karjamaadel. Lehmad on teel postkasti juurde, neid me ikka vaatame hoolega :)

elumaal06

Horisont on viltu – vabandust :) Keegi kuskil ütles, et lehmadel on karjas alati pead ühele poole. Ma olen nüüd peale seda jälginud – ja 80% ongi. Mis värk on?

Kõige toredam selle asja juures on see, et ma tunnen kui rumal ma ise olen looduse, loomade ja muude elusolendite tundmises. See aga tekitab uudishimu edasi uurida ja täita neid lünki, mis mul ilmselgelt alushariduses jäänud on :) Nii me siis lastega loeme neid lastepäraseid raamatuid ja saan mina ka targemaks.

Eveli

Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti. 

7 thoughts on “Maalapse suvi vol4 – reaalne elu ehk surnud hiired ja elusad kured

  1. Laura says:

    Just selles postituses toodu pärast tahaksin nii väga, et minu laps kasvaks maal, vabale loodusele ja loomadele lähemal. Ma mäletan, kuidas ise lapsena maal leidsime majanurga alt hiirepojad, kelle siis välja meelitasime ja nendega mängisime. Ehitasime tellistest neile käiguradasid kuni ühele üks kivi õnnetul kombel peale kukkus. Selline on mälestus minu esimesest surnud hiirest. Ja see oli tõesti paanikata, ent samas andis õppetunni. Mu sõbrannal oli koduaias loomade surnuaed, kuhu olid maetud nii oma surnud lemmikud kui ka kasside püütud linnud. Iga langenu auks oli haual telliskivi, millele kriidiga kirjutatud või millegagi uuristatud surmaaeg. Minu meelest ilus, vastutustundlik ja loomulik lahendus, kuidas laps võiks enda jaoks mõtestata lahkumist. Ühesõnaga, sellist valehirmudevaba ja elukulgu arvestavat ning seletavat tegutsemist loodan ma ka oma lapsele.

    • mutukamoos says:

      Ma ka ikka püüan hoida, et lapsel ei tekiks valehirme. Näiteks putukad on sellised, kelle suhtes on minu meelest tihti õpitud hirmud (kellegi eeskujul). Meil oli senimaani kõik hästi kuni üks tuttav laps oma ämblikuhirmuga Tirtsu nakatas :( Vähemalt mu teooria on selline 😀 Sest varem ei kartnud ta ühtegi putukat ja nüüd on jama majas ka lae all olevast pisikesest ämblikust.

      • Toadraakon says:

        Meil on see teema aktuaalne. Ma oleks peaagu oma ämblikuhirmu lapsele sisendanud, sain õigel ajal piiri peale õnneks. Kuna omast kogemusest tean kui palju see elu häirib (eriti kui elad looduse lähedal või tahad looduses ringi liikuda), siis soovitan piiri peale saada. Muidu see ainult süveneb. Minu kogemusel vähemalt.
        Ma olen lapsega koos vaadelnud ämblike ohutust kaugusest, rääkinud miks nad on nii vajalikud ja head, kuidas nad on ohutud. Mul endal on hirmu vähendamine pooleliolev protsess veel, aga tõsine areng on toimunud juba. Ja nüüd teadvustan, et ei tohi süvendada hirmumõtteid ja nendes kinni olla.
        Ja imekombel tekitab ämblike suhtes paremat tunnet see kui kuulan H.Mirka kirjutatud laulu “Ämblik”. Seal laulab umbes nii: “Ämblikud on väga head loomad. Neid hoidma peab, nad õnne meile toovad.” jne. No sisendab lihtsalt positiivsust nende suhtes :).

  2. Toadraakon says:

    Mind pani ka see kaasa mõtlema. Mind ei pannud imestama blogija reaktsioon, sest ma ise olen koguaeg söönud kokkamisvalmis töödeldud liha tükke – toode, mis ei meenuta väga olendit, kellelt see on ning mida ei ole vaja ise kuidagi puhastada. Ja seega pole pidanud surnud loomi väga nägema, liiatigi nendega tegelema.
    Ma armastan väga looduses uudistada, seega väga loodusvõõras ei ole ja mul on väga kahju kui mõni loom-kala-lind peab piinlema – inimene saab end üldiselt ju kaitsta ja öelda mis tal viga on, et siis teda saaks aidata. Aga loomad seda ei saa ja on ilmselgelt nõrgemal positsioonil. Ja nii mul on siis alati kahju loomadest.
    Aga see, et mul on linnust-kalast.loomast kahju, ei täida minu kõhtu. Ma ei ole veel leidnud enda jaoks toimivat tervislikku viisi toituda ainult millestki muust. Ja kes ütles, et ainult loomad on elusorganismid. See, et taim ei ole nii nunnu, pehme ja tee häält, ei tähenda et taim ei oleks elusorganism, kelle elutsükkel peatub samuti meie sekkumisel. Selle kõigega tahan ma öelda, et kuna liha-kala söömine hoiab meid toimivana, siis tuleb lihtsalt kuidagi üle olla sellest kahju tundmisest.
    See kõik ei tähenda, et ma mõtetut loomade suremist peaks pooldama. Näiteks ma ei poolda seda kui loom kasvab ja sureb sellepärast, et tema nahk meie seljas puhtalt iluaksessuuar oleks. Samas ma proovin nii palju kui jõuan vältida ka seda, et loomad-linnud-kalad peaks kasvama tehiskeskkonnas, et nad siis sealt minu toidulauale jõuaks. Minu arust on palju parem kui nad on saanud elada oma loomulikus keskkonnas normaalset elu ja nad saavad toiduks tõesti ainult siis kui vaja (nt metsloom, metslind, loomulikus veekogus kala). Või kui nad kasvavad vähemalt osaliselt paremas keskkonnas – talukodudes kus neil on vabamad võimalused eluks.
    Aga see kõik tähendab, et ma pean suutma ikkagi tegeleda lihaga, mis on vähem eeltöödeldud. Mis mind aidanud on seejuures. Mõtlemine, miks nii parem on. Harjumine. Harjutamine. Mõtlemine, et see on ainult elutu keha, mitte looma hing. Selle elutu keha tundmaõppimine – kus mis asub ja kuidas midagi töödelda. Olema tänulik selle vajaliku toidu eest. Looduse üleüldine tundmaõppimine. Arenguruumi on mul veel küllaga, aga vähemalt areng toimub. Ja seda kõike õpetan ma oma lapsele ka. Temaga on muidugi lihtsam kohe kõik õigesti teha, sest tema mõtleb praegu veel väga loomulikult ja praktiliselt. Aga jällegi, see ei ole takistanud tal loomade vastu empaatia tekkimist.

    PS! Samas ajal kui siin kirjutasin ilmus kuskilt välja üks suur ämblik. Mul on foobia nende suhtes. Ma ei ole tahtnud seda foobiat ka lapsele sisendada. Olen oma mõtted arendanud nii kaugele, et ma suudan väiksemate ämblike suhtes tolerantne olla, aga suurematega pean veel harjuma. Samas ma ei taha ise ega ka lapsele õpetada, et see elusolend peab surema ainult sellepärast, et mina kardan. Kuna keegi polnud mind päästmas, aga nii suure ämblikuga tuba jagama jääda ei tahtnud, võtsin end kokku, sain ta tikutopsi sisse ning viisin välja.
    Jällegi üks koht kus mu lapse olemasolu on mind positiivsele arengule suunanud ja jällegi üks koht kus ma saan lapsele õpetada midagi mõistliku.

    • mutukamoos says:

      Aitäh nii pika ja põhjaliku kommentaari eest, pidin kohe aega varuma, et vastata. /nüüd vahepeal oli netierror ja mu pikk kommentaar kadus, seega üritan mälu järgi põgusalt taastada/.
      Ma olen hakanud mõtlema, et peale seda kui meile kass tuli, on hiirte elu kehvemaks läinud. Varem me püüdsime nad kinni ja lasime põllul vabadusse. Nüüd on kass ja ei mingit vabadust. Ja oleks, et ta sööb nad ära. Ei söö ju. Mõttetu surm? Samas ilma kassita ka ei saaks. Enne kassi me viisime mõnel päeval lõksu 3x välja. Ja mitte lihtsalt hoovi, vaid ikka 0,5km kaugusele.

      Praegu ma olen elevil kui meil rebane hoovis. Teadjamad hoiatavad, et rebased murravad kasse… Ma olen elevil jäneste üle hoovis. Teadjamad muretsevad õunapuude pärast… Meil veel korralikku tarbeaeda ei ole, aga ma ei imesta kui 10a pärast ma leian, et need rebased ja jänesed ei olegi nii nunnud.
      Ja kui ma ei eksi, siis jahimeestel on lausa tellimus huntide küttimiseks. Ma ei tea, et hundist midagi tehtaks… Samas on vaja tema arvukust piirata. Või kas on? Ma ei tea, pole ekspert. Aga kõiges selles on nii palju agasid ja küsimusi ja ei olegi mustvalget vastust.

      • Toadraakon says:

        Aitäh süvenemast :). Mul endal on seda teksti kustumist nii palju olnud, et pikemat teksti kirjutades kopeerin seda igaks juhuks aeg-ajalt.
        Meie kodus pole ka jänkud jama korraldanud ja nad on nii armsad. Aga naabril hävitas suure osa aiasaadustest ära, mõtlen siis viljapuid jmt. Ja maal hävitas lausa mitukümmend kasvama pandud viljapuud. Me saame oma jänkuarmastust väljendada metsas vaatamisega ja metsa söögi viimisega. Ehk siis kui neil metsas toitu jagub, ei tule nad meile päris aeda.
        Ja rebased söövad agaralt jänkusid, mis mulle ei meeldi ning leivitavad koduloomadele kärntõbi. Koerte jaoks on näiteks minu kogemuse põhjal kärntõbi väga halb haigus.
        Ja mulle ei meeldi ka see kui maal hundid lambaid maha murravad. Õnneks ei ole pidanud mu laps vähemalt seda pealt nägema. Aga ehk ikka saab hundist liha ka, mitte ainult koduloomade rünnaku ennetamise näol tegu ei ole. Küsin abikaasa käest ja annan südamerahuks teada siia :).
        Ja siis veel kotkad ja kährikud? (ma loodan, et ma loomaliike sassi ei aja) käivad kanade kallal ja vesirotid lõhuvad viljapuude juuri. Parem on vist ikka õppida loodusega kõrvuti elama ja mitte liiga suurt numbrit tegema kui kahjud tekivad. Eks ma ka arenen koguaeg selles kõiges. Kunagi on ehk hea meenutada mida kõike varem ei arvanud :).

Vasta Toadraakon-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga