On pühapäev. Saabume perega koju, sest olime vahepeal mõned päevad vanavanemate juures tormi eest peidus (lihtsalt mugavusest, ega suurt häda ei olnud). Neil päevil sai mees vahepeal telefonile sõnumeid, kuidas vool läks ja tuli, läks ja tuli… Õnneks vahed pikad ei olnud ja sügavkülma mooside pärast muretsema ei pidanud. Pean tegijaid kiitma – meie kandis taastati elekter kõikidel päevadel suht kiiresti.
Saabume erinevatel aegadel – mees tuli varem ära kütma ja ma hiljem lastega järgi. Ukse kõrval näen kühvli peal surnud hiirt ja järeldan, et kass oli tubades puhastust teinud. Tirts hiirt ei märka, Pisipiiga jäi autos magama. Saadan suurema tuppa ja hakkan ise õues asjatama, et saaks pisemal silma peal hoida. Väga ebamugav olla ei ole, sest mul oli oidu eelmisel talvel osta endale Didriksoni parka ja nüüd (siin tuulisel põllupealsel elades) ei suuda end ära kiita hea otsuse eest. Hindan tormikahjustusi. Midagi hullu silma ei torka, ainult mõned bituumenitükid on mööda hoovi laiali lennanud. Vist kuuri katuselt – mille nagunii plaanime maha lammutada kui puud otsa saavad. Vahepeal kutsubki mees mind kuuri, sest leidis riida pealt magava nahkhiire Ma olen liiga lühike, et ulatuda nägema. Väga ei tea, mida temaga peale hakata (riidast siiski puid vaja saada, st sinna jääda ta ei saa), kuid esialgu ei puutu ja uurime hiljem asja.
Tormikahjustustest veel. Aida seina najal seisvatest rehetoa ustest on tuul ühe pikali lükanud. Samuti kaugemal ühe väga lagunenud aiavärava. Ja disc golfi torni. Ja lastega ehitatud onni. Väiksemaid oksi on õu täis. Õnneks ei midagi traagilist (ja loodetavasti möödub ka tänane öö suuremate kahjudeta).
Mees läheb töökotta nukumajaga algust tegema. Ma kibelen tuppa, aga ei taha pisikest valveta jätta. Ajan mehe ettepanekul auto töökoja ette ja lähen tuppa Tirtsule seltsiks. Hakkan suppi keetma. Väga pole, millest keeta ja kirun end jälle, et linnas olles selle peale ei mõelnud.
Vahepeal on Pisipiiga ärganud ja tulevad mehega tuppa. Maja kaugemast nurgast leian veel ühe surnud hiire. Ajan ta pappkarpi, et mees saaks õue viia. Tirts on uudishimulik ja tahab teada, mis seal on. Mees seletab, et surnud hiir. Näita. Pime on, näita valgust ka. Ehe uudishimu.
Sööme. Tirts tahab hirmsasti tainast rullida ja “kujukesi teha”. Ma ei viitsi (valmis tainast pole). Saame kokkuleppele, et kasutab plastiliini ja leian oma varudest mingid dekoratsioonid-kujukesed kuldsete kuudega. Pisipiiga raadab raamatute advendikalendri korvi ja kaob raamatuga tahatuppa. Lasen kõigel sündida (kuigi uue raamatu peaksime avama alles õhtul) ja hakkan rahus oma raamatut lugema.
Mingi hetk pakib mees asjad kokku ja läheb üle mere komandeeringusse. Meie õhtu koosneb kaartide tegemisest (Tirts), värviga plökerdamisest (Pisipiiga), igavuse üle kurtmisest (Tirtsu uus komme), õe ahistamisest (Pisipiiga), pesu pesemisest (mina), tülitsejate lahutamisest (mina) ja veel sajast sahmerdamisest. Kell 18 teatab Tirts, et ta on nii väsinud, et ei jaksa põrandaltki püsti tõusta. Viimasel ajal on ta õhtuti nii vara väsinud ja soovib magama minna. Mõnikord lausa keset päeva. Ei tea, kas see on kuidagi magamise ajal käivate päkapikkudega seotud?
Igatahes kui need kaks marakratti lõpuks kuidagi magama olen saanud, siis otsustan päkapikkutöö varakult ära teha. Otsustamine, mida panna, on raske. Valin juuksekummid Tirtsule ja klambri Pisipiigale. Kuigi viimasel ei ole veel soenguväärilisi juukseid, aga midagi ju pean panema. Ja tal tegelikult sellest ükskõik. Kahesele on päkapikud ikka liiga vara.
Detsembrikuu hommikutel ei ole meil ärkamisega probleemi. Kui Tirtsul endal meeles pole, siis võlusõna on “päkapikk” ja juba ta tormab sussi suunas.
Nüüd on minu vaba aeg. Otsustan selle blogi peale kulutada ja pildistan üles hunniku raamatuid, sest tahan järgmise nädala raamatunädalaks teha. Valgusolud pildistamiseks on olematud ja lisalampidega on meil lood kehvad. Mingi lisavalguse leian ja kuidagi saan pildid tehtud (iseasi, mis nad arvutis paistavad). Siis ärkab nuttes Pisipiiga. Tal on sel nädalal tuumanohu ja magamine kehva.
Tormine nädal paneb mõtlema oma ettevalmistusele kriisisituatsioonide puhuks. Kui meil elekter ära läheb, siis oleme veeta. Sahtkaev on tühi ja vett saame ainult pumbaga. Vets on vets, st käimlat pole. Eks õues saab ka need asjad aetud kui väga vaja. Õnneks sooja saame puuküttega pliidiga ja seal ka söögid tehtud. See oli üls põhjusi, miks ma soovisin, et puupliit igal juhul alles jääks. Söögivarud. Sõbranna jagab oma vanaema nõuandeid, et lisaks keldri köögiviljadele olgu jahu kastme ja pannkookide jaoks, makarone ja korralikke lihakonserve. Makarone kipub mul korraga kapis olema 1-2 pakki, mitte rohkem. Eks pean end parandama ja hakkama varusid soetama. Mõne korralikuma taskulambi peaks ka ostma. Tegelikult ma tunnen juba mitu aastat, et pean Naiskodukaitses mõnel selleteemalisel õppel osalema. Loodetavasti järgmisel aastal avaneb võimalus.
Tuul ikka mühiseb ja korstnas miski koliseb. Kass käib reipalt õue vahet, ise muudkui toriseb.
Kuidas teil tormiga lood?
Eveli
Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
Kummaline, ma just eile mõtlesin, et ei tea, kuidas teil selle tormiga seal saarel läheb, kas olete kuhugi evakueerunud ja kuidas elektriga lood on. Saingi vastused 🙂
Jagan vaimustust Didriksonsi osas, meil on tervel perel need parkad, ja kuna ka meil on valdavalt tuuline ilm, siis on tõesti mõnus soe olla 🙂
Päkapikkude osas tahan sekundeerida selle kahe aastase osas, et ega ta tõesti midagi veel aru ei saa, meie kahene on tohutu magusalemb ja muidu kehva isuga, seega tema on ülirõõmus iga söödava asja üle, mis on sussi sees. Peamiselt siis mingi marjarull, pähkel, rosinad. Mõnikord ka piparkook (kuna meil endal veel tainast pole ikka tehtud ja piparkooke kodus väga söönud pole) Aga samas, kui vennal käib, siis ei saa teda ka ilma jätta.
Ja see on ka tõsi, et lapsed ärkavad hommikul varem, et minna vaatama, mis sussi sees on 🙂 Täna hommikul said nad ühe pusle juba kokku ja on üliõnnelikud selle üle, tundub. Poiss räägib, et ei tea, kas päkapikk talle veel nii teeb, et toob veel teisegi pildi. Päkapikul on tegelikult kaks pilti valmis varutud, õnneks veel aega on pildid kokku saada 🙂
Elekter pole meil õnneks kordagi ära läinud, kuigi nii suurt tormi ma meie maja ümber küll ei mäleta, et oleks varem olnud. Elekter on aga ära läinud küll varem paar korda, mitte üldse tuule pärast. Ja siis oli mul hea meel, et meil on gaasipliit ja gaasiahi, sest kui toit parasjagu ahjus, siis on ikka päris jama, kui see valmis ei saa ja pere näljas on. Seega on puupliit ka ikka tänuväärt asi. Kui meil oleks mingi väiksem puupliit siin sees olnud, oleks ka kindlasti alles jätnud.
Teile soovin kaunist jõuluaega, ja et see torm juba lõpuks vaibuks 🙂
Lugesin nüüd enda unise peaga kommentaari uuesti läbi ja nii segane tekst sai. Aga nüüd pole enam midagi teha 😀 Äkki sa midagi ikka said aru 😀
Ikka sain aru 😀 Ja ses osas on sul kaheste suhtes õigus, et kõik söödav läheb iga kell kaubaks 😀 Meil lihtsalt on päkapikud vähe söödavat toonud, seepärast mul oli see emotsioon. Viimaste päevade pinnalt.
Kusjuures me vana pliidi ikkagi lõhkusime välja, sest see oli väga käest ära ja liiga suur ka – leivaahjuga. Ükskõik kui romantiline see leivaahi ka ei tundunud, siis andsin endale aru, et kui ma senimaani ei ole leiba küpsetanud, siis naljalt ei hakka ka nüüd. Või kui, siis eksperimendi korras ja siis saab ka teiste ahjudega hakkama. Et ruumisäästmise huvides tegime väiksema pliidi. Gaasiga on meil siinkandis see tore asi, et saaks ainult ballooniga (vist), sest mere alt toru ei tule. Teil ka balloon?
Ja aitäh ilusate soovide eest! Torm on täna hommikul juba talleke 🙂 Mõnusat jõuluootust teie perele!
Jah, meil on ballooniga, seda saame õnneks igas bensukas vahetada jälle täis ballooni vastu, umbes kuus korra.
Puupliidi osas ma olen ka mõelnud, et ilmselt ma ikkagi millalgi hakkan seda igatsema, noh, lihtsalt, et maamaja ja võiks ju olla aga meil oli ka see jube suur siin enne, tohutu suure pajaga. Ilmselt annaks meil ikka ka kunagi teise korstna külge üks pliit ehitada, kui ma Tomile augu pähe rääkida suuan 😉
Lõpuks on Saaremaal päike… Üle mitme päeva, tunnen ennast nagu jõuluhommikul 🙂
Tuul veel on, nii u 15m/s aga meie jaoks on see juba samahästi tuulevaikus.
Hoolimata päris korralikust tormist ei läinudki seekord elekter ära. Südamlikud tänud EE-le maakaabli paigaldamise eest! Varem oli meil elekter selle peale ka läinud kui keegi väljas aevastas.
Kuna see nv oli vaja ka laupäeval varavalges kooli jõuda, siis igal õhtul panin termosesse kuuma vee valmis, et hommikul midagi teha saaks kui pimedus ja veetus. Ka meie pere on täielikult elektrisõltuvuses. Elektrita ei tööta veepump, sellest tulenevalt ka wc, soojuspump… Ühesõnaga mitte miski. Ainuke elupäästja on ahi, mida hädaga olen ka söögivalmistamiseks pidanud kasutama. Vana puupliit on alles restaureerimise ootel.
Toiduvarudega mul tavaliselt muret ei ole, olen koopaorav. Muret valmistab pigem see kui elekter jääb ära pikemaks ja sügavkülma varud sulama hakkavad. 5 aastat Saaremaal elatud kogemuste põhjal olen mõned patareidega tormilaternad varunud. Tavaliselt võtan ühe igaks juhuks juba enda voodi kõrvale valmis kui väljas möllab. Harilikult on kodus varuks ka pakk pikki küünlaid ja paar 5l veekanistrit . Mõnda aega tagasi soetasin gaasipriimuse, selle tavalise, mis matkal kasutatakse. Balloonid on üsna kättesaadavad k-rauta, koduextra jne. Kui juba pea huugab kohvi puudusest, saab vähemalt väikese potiga sooja vett teha 😛
Gaasitrassi siin tõesti ei ole. Kui osta gaasipliidi kohver, siis peab väikese ballooniga gaasi ostmas käima.
Sellised olukorrad panevad alati mõtlema kui suures sõltuvuses me tegelikult elektrist oleme. Hea kui kodus on vähemalt mingigi alternatiivlahendus. Ja eriti raske on siis kui kodus on väike beebi, kes vajab iga mõne tunni tagant sooja sööki või pepupesu (meil oli ükskord selline kogemus 23h ilma elektrita ja beebiga).
Hommikune tiir veel õues tegemata aga eelmistest päevadest oli üks katusekivi lahti, saunal pööninguluuk eest ära, grilliaias plastikkatusest tükke väljas, murdunud sarapuid ja oksarisu kõikjal. Õnneks ei midagi väga hullu vist, seekord.
Rahulikku ja päikesepaistelist esmaspäeva! 🙂
Mulle tundus ka tänane ilm nagu tuulevaikus 🙂 Ja väga ilus sooja tooniga päike oli täna. Meil jäi küll õueskäik lühikeseks, sest Pisipiiga kukkus veelompi külili ja ma kaua ei julgenud teda nii õues hoida.
Õhtul tee termosesse panemise panen kõrva taha! See on hea nipp, poleks vist ise selle peale tulnudki (ma ikka kohvisõltlane).
Me oleme ka elektrisõltuvuses, sest lisaks veele ei tööta siis maaküte. Ja tõesti ainus elupäästja on puuküte. Kust poest neid patareidega tormilaternaid otsida võiks?
Ma mõtlesin, et lisaks võiks uurida, kas on olemas mingi lisaakulaadne toode läpakatele. Sest kui elekter kauem ära on ja on vaja mõni kiire kiri saata vms, siis oleks selline asi ju hea. Iseasi, kas seda nii tihti vaja oleks, et investeering ära tasuks. Ja kas üldse selline asi olemas on.
Ma olen enda laternad koduextrast saanud. Alati telkima minnes jääb maha ja ostad jälle ühe juurde. Meie õnnetuseks, siin ju muud kodutarvete poodi enam ei ole 😀
Aga võib tellida ka aliexpressist või dx.com`ist sealt tellitud taskulampidega olen väga rahul olnud siiani. Üks pisike 6€ ne, mille omale kotti pistmiseks tellisin näitab peaaegu 100m kaugusele ja selle saab ka jalgratta külge kinnitada, tänavalgustus ju puudub 🙂
http://www.aliexpress.com/wholesale?catId=200003858&initiative_id=AS_20151207231155&SearchText=camping+led
Ja tundub, et lisa tööaega seadmetele saab akupanga näol tõepoolest osta.
Tuleb ainult märgata enne tormi see ära laadida 😛
http://digitark.ee/kuidas-valida-just-sulle-sobiv-akupank/
Ohh, ärme parem siinsetest poodidest räägi 😀 Masendus kuubis.
Akupanga asja peab analüüsima. Võibolla on lõpuks mõttekam generaator, mis hoiaks ka muud süsteemid üleval. Küll me jõuame siin asjad paika loksutada ja lõpuks kuidagi ikka saab kui kõiki neid abivahendeid ei ole 🙂
See on huvitav, eks, kuidas tormi ajal tulevad teistsugused mõtted. Just see, et kui kaua saaks koduste varudega ja oludega hakkama, kui elektrikatkestuse tõttu on ka poed suletud. Kui elektrist sõltub ka vee olemasolu ja söögitegemisvõimalus. Viimastel aastatel on vist üks suur torm aastas juba reegel, nii et varsti ehk tekib ka juba oskus õigel ajal igaks juhuks vett varuda ja akusid laadida. Mingid toiduvarud on keldris/sahvris/sügavkülmas niikuinii ja peab lihtsalt meeles pidama, et 7 päeva nädalas avatud poe läheduses ei maksa neist siiski päriselt loobuda. Meil ahikütte tõttu külmaprobleemi ei ole, aga toiduvalmistamisega on veidi keerulisem, sest kuigi on olemas puupliit, siis sellest läbi jooksev küttevesi käib ringi ainult pumba abil. Nii et pikemaks elektrita hakkama saamiseks tuleks uus pliit lahendada nii, et see ei sõltuks kuidagi elektrist. Mõnes mõttes ju naljakas tänapäeval nii mõelda, et elu peaks korraldama nii, et saaks ka ilma elektrita. Aga kui parasjagu olla ilma elektrita, siis annab see ikka väga tugevalt tunda.
Mulle ikka meeldib mõelda, et võiks hakkama saada ka ilma mugavusteta. Mitte, et tahakski metsa elektrita majja elama minna, vaid et ma saaks hakkama sellises olukorras. Olen vist kontrollifriik, et kõigeks vaja ette valmistuda 😀
Üks artiklikogumik (mis ei olegi väga pikk) on minu arust abiks koduse ohutuse peale mõtlemisel. Selle algmõte küll tuleohtuses, aga minu arust annab palju laiemalt mõelda.
http://www.tonditk.ee/lugemisvara/8osaline_tee/8osaline.html
Oo, aitäh viite eest! Uurin seda lähemalt!
Söögiasjade varumisega – jahu ja makaronid – mõtle ka hiirte peale. Õigemini hiirekindlate nõude peale – suvised suuremad moosikeetmispotid sobivad hästi, neist juba läbi ei näri nagu pappkastist, aga jama on see, et kui pole näha, võid väga hästi ka unustada, mis seal sees on. Nii et arvesta seda varude säilivusaega – kui suvel moosi keetma hakates leiad, võiks veel kehtivad olla, siis saad iga aasta suvel varud ära kasutada ja sügiseks-talveks uued varuda 🙂
Teine asi on varuda neid asju, mida saab ka külmalt näksida – kui pole elektrit ja mingil põhjusel ahju kasutada ka ei saa. Rosinad, herned.. šokolaad ka 🙂
Tegelikult on hea varuda ka tekke või magamiskotte, kui ahikütet pole, paar sooja tekki tagavaraks kulub nagunii ära – kui lapsed suuremaks saavad ja väikese teki alt välja ulatuvad, peab nagunii hankima 🙂
Patareidega tormilaternatele lisaks sobib ka suurem pakk teeküünlaid (koos kilekotti pandud tikutoosidega), saab ahiküttele lisaks valgust vannituppa, vetsu, pliidiserva ja aknalauale panna. Me plaanisime osta selliseid taskulambi tüüpi lampe, mida koguaeg stepslis laadimas hoiad, et kui elekter ära on, siis saad kasutada, aga no tegelikult on Tartus suhteliselt harva elekter ära olnud ja oleme küünaldega hakkama saanud.
Meil otsustas õues prügikonteiner tänava suunas minema lennata. Prügi oli liiga vähe sees 🙂 Õnneks sai ta enne väravat pidama, kukkus lihtsalt ümber, aga katki ei läinud. Väikese prügikonteineri mured. 🙂
Aitäh, need on head mõtted, mida varuda! Meil õnneks lisatekke on, kuna külalisi ikka käib ja mulle muidu ka meeldib kui saab nt õues maha laotada, et seal peal lebotada. Need on siis sellised mittemagamise tekid, mida saaks suure hädaga kasutusse võtta.
Ma küünlaid veidi kardan sellises rollis, eriti kui majas kass ja väikesed lapsed. Et vetsu ei julgeks jätta ja sellega ringikõndimine tundub ka veidi ohtlik. Iseasi kui kõrgema purgi sees neid hoida… Peab mõtlema.
Meil taskulampe on nagunii vaja, sest kui pimedaks läheb, ega siis ei näe enam sõrme ka suhu pista 😀 Tänavavalgustust ju pole. Oma seasilmadega oleme seni puud kuurist kätte saanud aga vat kui oleks vaja midagi tõsisemat teha, siis kuluks korralikum ka marjaks ära.
Meil oli ka prügikonteiner upakil. Sama häda – vähe kraami 🙂
Lugesin siin eilse tormi ajal su postitust ja kuulasin kuidas õues tuul katust ja aknaplekke kolistab. Ja üritasin mõelda, millal viimati omas kodus “tormi kätte” jäin. Olin sunnitud tõdema, et see jäi ikka lapsepõlve, kui veel Tallinna linnaski elektrikatkestust paaril korral aastas ette tuli. Lapsena tundus see nii hirmus põnev, pimedas vahtida ja küünlaid põletada.
Mugavaks oleme me, elektrisõltlased, tõepoolest muutunud. Meil siin oli eelmisel talvel gaasikatel katki, mis tähendas, et sooja vett pidi elektrikeedukannuga keetma ja juba seegi tundus nii jube tüütu ja ebamugav. Samas kui mõtlen ajas tagasi, siis esimese kolmandiku oma elust elasin tingimustes, kus sooja vee saamiseks tuli see ämbriga koridorikraanist tuppa tuua, pliidile potti kallata, siis tuli pliidi alla teha ja oodata. Et siis saaks seda sealt kopsikuga tõsta. Ja mind ajas nii naerma, kui teinekord klassiõed koolis kurtsid, et appi, meil ei tulnud täna sooja vett kraanist. Inimene harjub ikka üsna kiirelt kõigega 😉
Hehee, ma ka lapsena ootasin, et elekter ära läheks. Peale põnevuse lootsin ma alati, et siis saan järgmisel päeval koolis öelda, et ei saanud õppida, sest elektrit polnud. Kahjuks sellist õnne mul ikka ei olnud. Elektrikatkestusi ikka oli, aga ju siis mitte pikki või olid koolivaheajal.
Mugavus. Ohjah. Me ju ei plaaninud enne siia majja sissegi kolida kui soe vesi majas 🙂 Sel ajal oli Pisipiiga alles sündinud ja ma ei tahtnud oma elu keeruliseks teha. Kuigi on ju nii hakkama saadud ja tänapäevalgi elatakse nii. Ma olen ka kasvanud ahiküttega majas, kus sooja vett kraanist ei tulnud. Mul on selle kogemuse üle ses mõttes hea meel, et see õpetas iseseivust ja asjade põhiolemust. No et masin ei pesegi nõusid 😀 Ja ka mitte voolav vesi, vaid ikka kolmes kausis solberdad neid…