Pealkiri: Lumekuninganna
Autor: Hans Christian Andersen
Kirjastus: Koolibri, 2014
Ruumiline raamat.
Minu hiljutine absoluutne lemmik! Nii ilusad pildid, et hinge võtab kinni. Mulle meeldib, et värvikoloriit ei ole ainult sinine, vaid mõned pildid on näiteks väga sügavates sügisestes toonides.
Lastele meeldivad avatavad klapid ja lükatavad-keeratavad pildid. Tirtsuga (4a) me alles alustame muinasjutu teekonda ja nii pikka teksti järjest ma ei olegi talle lugenud. Ometi ta jaksab kuulata ja palub seda raamatut mitu korda päevas lugeda. Tal on nüüd järsku tekkinud huvi fantaasiamaailma vastu.
Ma ei ole kursis selle muinasjutu algversiooniga, et kui palju siin raamatus seda lühendatud on. Aga erinevalt Disney raamatutest ei jää siin tunnet, et ainult luud on alles jäänud ja paljud tegevusedki ära kadunud. Minu jaoks on Disney muinasjuturaamatud hästi segased ja tunnen, et muinasjutu enda võlu on ära kadunud. Ma küll saan aru, miks neid tehakse – et juba 1-2aastastele saaks neid raamatuid kätte anda ja koos lugeda, aga ma ise ei ole suutnud neid lugeda. Selles mõttes mulle meeldib Montessori suhtumine, et muinasjutte peaks hakkama lugema alles umbes viiendast eluaastast. Kel huvi on lisaks lugeda, siis leidsin sel teemal ühe ingliskeelse postituse.
Mulle meeldib, et selles raamatus on pikemat sorti kirjeldused, mis võimaldavad lapse sõnavaral areneda. Kirjeldused pole muidugi lehekülgede pikkused nagu Seiklusjutte maalt ja merelt sarjas 🙂 Siin vist on algteksti ka poliitiliselt korrektsemaks muudetud, sest printsess soovis endale printsi, kes mitte ainult ei kiidaks talle takka, vaid oskaks ka iseseisvalt mõelda 😀
Hetkel on see raamat ka poodides soodushinnaga müügil.
Loe ka teisi raamatuarvustusi kategoorias Raamatud.
Eveli
Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
Mul on hea meel, et raamatunädal on alanud! 🙂
Mina siiamaani pisut kardan Lumekuningannat lugeda, kunagine telelavastus jättis mulle vist liiga sünge mulje, seepärast pole üldse tahtnud seda poeski vaadata. Huvitav oleks tõesti lugeda Anderseni originaali. Mäletan, et lapsepõlves lugesin päris palju tema “Väikese Merineitsi” muinasjuttude kogumikku, aga ei meenu, et sealt Lumekuningannat oleks lahti teinud. Samas paljud jutud tundusid seal kuidagi sünged või raskepärased lugeda. Grimmid ja Perrault läksid mulle palju rohkem peale. Ma juba ootangi, et saaks Mustikaga neid uurima hakata. Praegu tunnen, et ta veel liiga väike selleks.
Disney raamatutega on nii, et ma saan need küll ainult korraks kätte võtta. Nii kui ma lugema hakkan, lähen ma põhimõtteliselt marru ja olen sunnitud raamatu käest panema, sest no lihtsalt ei kannata seda lihtsustamist. Õige muinasjutt on ikka jutt, mitte teemast läbitormamine. Minu jaoks on kaks klassikalist “muinasjutupiiblit”
Charles Perrault “Muinasjutud” (1979) http://www.vanaraamat.ee/Charles_Perrault_Muinasjutud_Eesti_Raamat_1979_3257-65.htm ja Jakob ja Wilhelm Grimm “Muinasjutte” (1981) http://www.vanaraamat.ee/Jakob_Grimm_Wilhelm_Grimm_Muinasjutte_Eesti_Raamat_1981_22752-65.htm. Ja siis veel lisaks need üksikuna ilmunud muinasjutud Siima Škopi illustratsioonidega.
Sinu postitusest pilte vaadates aga tundub mulle, et võin ehk isegi Lumekuninganna osas ümber mõelda. 😉
Ootan igatahes põnevusega järgmisi postitusi!
Milline kokkusattumus – ma nädalavahetusel just tellisin endale Perrault Muinasjutud ühelt vanaraamatute müüjalt. Grimmi muinasjuttude kogumik on mul lapsepõlvest olemas.
Lumekuningannat ma lapsepõlves ei lugenud, mäletasin ainult seda etendust. Mul ei ole sünget mälestust. Mulle tundus see tollal kõik nii ilus, eriti Gerda punutud soeng. Nüüd raamatut lugedes tekkis küll tahtmine see telelavastus hankida ja lastega vaadata. Samas võibolla peaks sellega veel ootama. Eks näis 🙂
Ma loodan, et suudan raamatunädalaga ikka jätkata, sest hetkel on kurk hirmus valus ja kardetavasti jään haigeks 🙁
Milline rõõm on kuulda, et ma pole ainuke Disney-vastane lapsevanem. Raamatukogus lapsel ikka vahel satub mõni Disney raamat kotti. Pole suutnud veel ühtegi lõpuni lugeda, mis sest et mõned on päris lühikesed 😀 Olen mõelnud, et peaks paluma raamatukoguhoidjatel need kuskile kaugemale ja kõrgemale panema, et lapsed ise neid kätte ei saaks. 🙂
Ma lisaks väärt muinasjutukogumike hulka ka Kaplinski “Kaks päikest”, erinevate loodusrahvaste loomislood. Ning muidugi meie oma eesti “Mees, kes teadis ussisõnu”.
See artikkel, millele sa viitad Eveli, muinasjuttude lugemisest on küll väga põgus aga hea. Nagu ta seal räägib, siis käis ta mingil waldorf-koolitusel ja waldorf ongi üles ehitatud lugude jutustamisele. Lasteaias näiteks võetakse üks muinasjutt ja siis nädal aega tegelatekse sellega (alguses kasvataja jutustab, siis jutustab koos käpiknukkudega…lõpuks mängivad lapsed selle ise läbi). Ja koolis samamoodi, algklassides käib väga paljude asjade õpetamine läbi muinasjuttude jutustamise. Just jutustamine, mitte lugemine. Aga montessoris tõepoolest soovitatakse alustada muinasjuttudega 5-6 aastaselt, kui lapsele hakkab üha tähtsamaks muutuma maailm väljaspool kodu ja eelkõige soovitatakse alustada just Aisopose valmidega, sest need õpetavad moraali. Lisaks veel, et waldorfis ei räägita klassikalisi grimmide jms muinasjutte, vaid pigem igasugu kristliku taustaga lugusid, kuna waldorf on kristlusega väga tugevalt seotud. Ja ega vanasti ei räägitudki selliseid jubadaid muinasjutte väikelastele, ikka suurematele lastele. Ma mäletan, et kuskilt lugesin, et väikelastele oli kombeks pigem jutustada lugusid oma perekonnast, et mis juhtus perekonnas enne kui nemad siia ilma sündisid. Ma olen nõus, lambrine, et muinasjutt vajab aega ega see mingi anekdoot pole 😉
Oh, hakkasin jälle loengut pidama aga montessori-muinasjutu teema mul väga sees praegu, alles hiljuti hakkasin süvenema. Ja ma pole veel päris lõpuni jõudnud. Mul nimelt vanem laps on waldorf-laps ja noorem montessori-laps 😀 Praegune peaaegu-viiene teab väga vähe muinasjuttudest. Etv2 näitas üksvahe sakslaste tehtud muinasjutu-filme, neid ma lasin tal vaadata, sest seal oli palju sellist vana-aja külaelu näha: möldreid ja talunikke ja kõrtse…
Muideks, seda Lumekuninganna etendust saab vaadata siit: https://arhiiv.err.ee/vaata/lumekuninganna-1
Seal on nii lahedad laulud: aivaravai-aivaravai 😀 Ja mulle ka kohutavalt meeldis Gerda soeng!
Eesti muinasjutu kogumikest soovitaks veel Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsed jutud”. Aleuti, see “Kaks päikest” tundub väga huvitav, aitäh soovituse eest.
Minu lemmik, lastele ka meeldis, kuigi Jänku karvakera paistab piltidega raamatutest paremini peale minevat (see on 5-sel peas). Lumekuninganna sai 4-aastane eelmisel aastal jõulukingiks ning kahjuks on mõned väljakäivad osad siis, kui vanemad polnud läheduses, laste poolt välja tõmmatud. Ühesõnaga aastaga suudeti raamatut ikkagi rüüstata – nagu meil peaaegu kõikide sellelaadsete raamatutega on juhtunud. Muidu on tekst ja pildid siin raamatus kuidaig eriti hästi kokku käivad ja teineteist täiendavad. Pildid on väga fantaasiarikkad ja ilusad ning lugu ise mõnusalt sõbralikult jutustatud ning piisavalt sügav ka, et lapsi mõtlema panna, et mis see kurjus on jne. Ainuke puudus on see, et lapsed ei tohiks lumekuninganna multifilmi enne seda näha. 🙂
Millist multikat sa nüüd mõtled – Frozenit? Meie omad on näinud ja ei ole segadust tekitanud.
Hetkel on see raamat meil vabadel hetkedel nö kapi otsas, sest Pisipiiga tõmbaks selle suht ruttu ribadeks. Mitte halva pärast, aga ta üritab neid tõmmatavaid osi ka välja tõmmata, aga painutab liiga palju.
Jänku karvakera on ka meil üks lemmikuid 🙂