Mul ei olnud plaanis täna veel õudusjuttudeni jõuda, kuid kuna eelmise postituse kommentaariumis Kadri avaldas arvamust, kuidas mõned pildid sealses raamatus olid kõhedust tekitavad, siis võtsin õudusjuttude tutvustamise ette. Hoiatan – ma räägin raamatu lõpud ka siin ära, seega, kes neid teada ei taha- ärge siis lugege 🙂
Nimelt on Tirts viimasel ajal hakanud huvi tundma külmavärinat ja kõhedust tekitavate raamatute suhtes. No umbes nii, et kui ma loen, siis väristab õlgu ja kui küsin, kas loeme edasi, siis ikka jah 🙂 Ja järgmine päev toob ise selle raamatu.
Metsas pole mingeid röövleid
Autor: Astrid Lindgren
Illustratsioonid: Ilon Wikland
Kirjastus: Sinisukk, 2010
Sünges ööpimeduses
Autor: Antje von Stemm
Kirjastus: Koolibri, 2008
Astrid Lindgreni “Metsas pole mingeid röövleid” on meil juba mõnda aega lugemislaual, “Sünges ööpimeduses” tuli aga välja raamatute advendikalendrist. Olin viimase kuskilt odavmüügist ostnud (praegu vaatan, et Koolibris 74 senti) ja ega mul suuri ootusi ta suhtes ei olnud. Kuna aga tean, et lastele meeldivad igasugused ruumilised raamatud, siis võtsin ära. Selles raamatus ei ole palju teksti, kuid piltide vaatamist jagub, sest seal on kujutatud palju erinevaid kolle. Üllatuslikult positiivne oli see, et on kasutatud erinevaid materjale, nt laste voodites olevad tekid on päris riidest. Ja ega ma sellest raamatust muidu juttu ei teekski, aga mulle meeldib selle loo moraal (kui nii võib öelda). Jutustuse sisu on see, et lapsed kardavad kolle ja siis ema küsib, et arvate, et neil pole midagi muud teha kui kollitamas käia. Ja siis vaatamegi kõik koos, kuidas kollid pidutsevad ja aega veedavad. Ja tõesti – neil pole mahti lapsi kollitada. Seega ma usun, et seda raamatut võiks ehk lugeda sellise lapsega, kes kolle kardab?
Lindgreni raamat on ka selline hea ohutu, kuna tegemist on peategelase fantaasiaga. Tema mäng kandub nukumajja ja tegevus käib ümber seal elava nuku kaelakee, mida röövlid himustavad. Ja tulebki röövel ja siis on palju kõhedust ja põnevust. Samas tehakse röövli üle nalja ja veidi naeruvääristatakse teda. Jälle hea raamat hirmudest rääkimiseks. Ja kuna loo lõpus tuleb poiss tagasi oma pärisellu, siis see tuletab lapsele meelde, et see kõik oli väljamõeldis.
Kusjuures Lindgreni raamatut soovitas mulle keegi blogilugejatest. Ma väga tänan teid kõiki, kes kommentaarides soovitusi jagavad – need on kuldaväärt! P.S. Rahvaraamatus seda raamatut enam müügil ei ole ja Apollos on viimased eksemplarid.
Loe ka teisi raamatuarvustusi kategoorias Raamatud.
Eveli
Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.
Ehee, seekord ma ei kartnudki! 😛 Õudusjuttude teema pole meil veel üles tõusnud ja ma ise seda eriti tagant ei torgi. Näen, kuidas praegu hakkavad esimesed hirmud tekkima, paljuski tundub, et tänu lasteaia(kaaslaste)le, kust tuuakse koju zombied ja muud taolised elukad. Ega Mustikas päris täpselt küll aru ei saa, mis asjapulgad need on, aga üritan juba eos selliste tobedate hirmude tekkimist vältida. Praegu ma näen, et reaalsust ja väljamõeldist on tal ikka üsna raske veel eristada, täpselt see, millest Montessori räägib.
See esimene raamat tundub selles suhtes küll tänuväärne olema, et kui kord päris kollihirm tekib, siis võiks seda lugeda. Lindgreni raamat jäi mulle kunagi varem juba Alice’i blogist silma. Mõlemad paistavad igatahes algajale õudusjuttude huvilisele sobivat. Võib-olla peaksin ise neist alustama? 😀
Tagant torkida ei tasu jah. Meil seisid need raamatud ka pikka aega ootel, alles nüüd tundsin, et ehk tasuks pakkuda.
Meil ei ole õnneks päris tobedaid hirme veel ei ole (kollid ja kummitused). Kummitusemängu tehakse küll – isegi pisike juba viskab teki üle pea ja hüüab hauapõhjahäälega: “Kummmituuus!” 😀 Kui sügisel lastele aardejahti tegime, siis panime metsa ka kummituse üles ja meelega jätsin alla võtmata. Nüüd kui metsa läheme, siis lapsed tahavad ikka kummituse juurest läbi käia ja siis Tirts rehmab käega: “Ah, kummitusi pole olemas! See on kõigest voodilina!” 🙂 Ma loodan, et see ka jääb nii. Samas elusolenditega olin ka lootusrikas aga nüüd on lisaks ämblikuhirmule tekkinud ka hiirtehirm. Eks see krõbistamine on veidi kõhedust tekitav küll…
Paistab, et õudus hõljub õhus 😀 Meil ilmus ka täna advendikalendrist “Sünges ööpimeduses”, kusjuures ka ma ostsin kuskilt väga odavalt. Teadsin, et on armastatud raamat, kuna naabrilaste käest laenasime seda pidevalt aga nende oma on juba kapsaks armastatud 😛
Minu jaoks oli kõige hirmsam lasteraamat Arraku “Suur Tõll”. Siiani on tegelikult. Aga sellest hoolimata sai seda lapsepõlves väga palju vaadatud 🙂 Kuid lapsed kardavad hoopis Urri, Muumitrollist. Arrakult on veel selline huvitav raamat nagu “Panga-Rehe jutud” http://www.jyriarrak.com/#!maiv/c1tr9 see on ka natuke õudne aga mitte selline verine õudus nagu Suures Tõllus, vaid selline tore kõhedus 😀
Hiirte krabistamine vanas puumajas on tõesti pelutav, eriti kui nad teevad seda kõige ootamatutes kohtades nagu pea kohal, või keset seina…ja eriti kui mõned neist osutuvad hoopis nahkhiirteks. Kui veel samal ajal ulub seina taga sügistorm, mingi asi teeb muudkui tümps ja tümps ja tümps ja tümps ning koer uriseb kahtlustavalt pimedusse…Selle kõige juurde võivad julgemad kuulata laste kirjutatud jubejutte https://arhiiv.err.ee/seeria/jubejutud/lavastuslik/69 (seal on mõned väga andekad) ja vaadata Sojuzmultfilmi multikat “Pole sugugi hirmus” https://www.youtube.com/watch?v=5oilzAR9MFI
😉
Aleuti, mul on vaikselt tekkimas eraldi nimekiri Sinu soovitatud raamatutest! 🙂 Aitäh, et oma kogemust meiega jagad!
Meil see põhiline hiirtekrabin ongi kuskil seina vahel. Just õhtul magama minnes kuulen, kuidas tormavad pea juurest mööda.