Tänase raamatututvustuse teeb külalispostitaja Elisa, kes on 2-aastase poja Mürakaru ja 3,5-kuuse tütre ema. Te olete Elisa kirjutisi siit ka varem leidnud, kuid arvatavasti hakkab neid lähiajal rohkem ilmuma, sest Elisa tunneb vajadust veidi mähkmeteemadest eemale saada ja mina leian, et blogis võiks aegajalt pisematest lastest ka juttu olla. Kuna minul enam beebit ei ole, siis siin tulebki mängu Elisa 🙂

P.S. Ärge unustage raamatuloosi, mis lõpeb täna öösel!

Aga nüüd sõna Elisal.
Eveli
********************

Minu mõistus on otsas
Autor: Isabelle Filliozat
Illustratsioonid: Anouk Dubois
Kirjastus: Ajakirjade Kirjastus, 2013

Su laps viskab end poes kõhuli ja hakkab “ilma põhjuseta” röökima? Ta jonnib kodus ja ei ole nõus midagi sööma? Keset toredat mängimist viskab ta end äkitselt maha ja hakkab lohutamatult nutma? Ta ei kuula sõna ja tundub, et teeb meelega just neid asju, mida hetk tagasi talle keelasid? Mida siis teha, kui lapsel jonn peale tuleb?

Raamatu autor on tuntud Prantsuse lastepsühholoog ja terapeut, kes seletab vaimukalt lahti, miks me põngerjad küll jonnivad. Kogu teksti illustreerivad kunstniku tehtud vahvad koomiksid, mis aitavad loetut kergemini meelde jätta või loetul paremini “kohale jõuda”. Raamat on jaotatud peatükkideks lapse vanuse järgi – poole aasta kaupa ning kuni viienda eluaastani välja. Lisaks ka peatükid piirangute seadmise ja laste omavaheliste tülide kohta.

Kui Mürakaru oli lähenemas 1,5-aastase verstapostile, saabusid ka temal “jonnituurid”. Üritasin nii- ja naapidi ja ikka ei õnnestunud jonni vältida ning kohati oli tõesti tunne, et mul on mõistus otsas. Laps röögib kõhuli maas, pisarad voolavad ojadena, ennast puutuda ei lase. Mida peaksin tegema? Ja miks tema nii teeb? Kes seda teab, ei olnud ju mõnel korral ma midagi keelanudki, jonn saabus nagu pärastlõunane äikesetorm – ootamatult keset päikeselist päeva ja möirates…

Olin varemgi kuulnud ja nüüd sain siit raamatust kinnitust, et kui lapsel on suur jonnituur peal ja ta rabeleb, jättes mulje, et ta ei taha, et teda hoitaks, siis tulebki just sedasama teha – teda hoida. Et ta tunneks iga oma keharakuga, et ta on hoitud, armastatud ja kaitstud. Raamatu autor rõhutab korduvalt, et lapse emotsioonid ei ole vaid psühholoogilised, vaid ka füsioloogilised – kehas toimuvad keemilised reaktsioonid, millega hakkama saamiseks puuduvad lapsel oskused. Seega ärevuse, nutu jms korral aitab last füüsiline kontakt – pai, kallistus, hoidmine – see vallandab kehas oksütotsiini ehk õnnehormooni eritumise ning paanika möödub kiiremini.

Kuigi tihti on kuulda jutte sellest, kuidas lapsed üritavad meiega manipuleerida, on tegelikult üks asi kindel – laps ei ürita meile lõksu seada ega meid proovile panna, tal ei oleks selleks veel oskuseidki. Kui laps teeb midagi, mida me just keelasime, ise samal ajal meile veel otsa vaadates, siis ei ole see mitte ülbus ega “meelega pahanduse tegemine”, vaid laps üritab kontrollida – kas see asi, mida ma hakkan nüüd tegema, ongi just see, mida ei tohiks. Ta katsetab ühte asja mitu korda, vaadates, kas vanema reaktsioon on sama. Laps on nagu teadur, kes laboris ühte ja sama katset sada korda teeb, et kontrollida mingi teooria või seaduse kehtimist.

Tihti kurdetakse, et laps ei käitu poes hästi – hakkab jonnima ja asju nõudma või ringi jooksma jne. Siin raamatus soovitatakse lapsele anda jõukohane ülesanne – väikeselt lapselt oleks liiga palju nõuda, et ta lihtsalt paigal püsiks, ja kui tal igav hakkab, siis hakkab ta muidugi endale tegevust otsima. Lisaks on pood nii palju stiimuleid ja põnevust täis, et seal on väikesel lapsel raske mitte erutuda. Seega on hea anda lapsele mingi ülesanne, mis aitaks tal tähelepanu koondada – näiteks võiks tal paluda tuua päts leiba või 3 porgandit vms. Ilmselgelt ma veel Mürakaru üksi poe peale kolama ei lase, kuid temaga töötab väga hästi ka see, kui ta lihtsalt kärus istub ja ma kõik asjad tema kätte annan ning ta need ise kärusse saab visata. (Kuna ta siiski viskab, siis ilmselgelt ma munakarpi tema kätte veel ei anna, leivapätsile või singiviilupakile ei tee üks väike lend aga midagi halba.) Kui ta aga istumisest väsib, siis tõstan ta välja ja lasen tal käru lükata, ise õiges suunas tüürides. Või palun tal mingit eset hoida, “Kas aitaksid emmet ja tassiksid seda peekonipakki?” on meie pere võlulause 🙂 Rahmeldavat last ei pea alati kindlasti maha rahustama, ta üleliigse energia võiks ümber suunata.

Väga meeldis mulle see, et raamatus juhiti ka tähelepanu sellele, et alati ei ole lapse jonn ainult igavuse, nälja või muu füüsilise mure tõttu ega ka lihtsalt stressi välja elamine, vaid vahel võib see olla ka hoopis reaktsioon meie enda kohatule käitumisele. Kui sa paned kõrgele kapi otsa klaaskausi kommidega, siis ei ole see ju lapse süü, et ta sinna ronima hakkab ja kukkuda või midagi lõhkuda võib – kes suudaks sellisele kiusatusele vastu panna?

Huvitav fakt oli ka näiteks see, et väga väikese lapse aju ei mõista eitust. Kui me ütleme lapsele “Ära söö kommi”, kuuleb tema vaid “Söö kommi” ja sööstab meie käsku täitma. Sellest faktist on lihtne õppida, et lapsega peaks rääkima jaatades – nt selle asemel, et öelda, et basseini ääres ei tohi joosta, on parem lapsele öelda “Jookseme muru peal”.

Raamatus on väga hästi ära seletatud, miks on nii, et laps on vanavanemate juures või lasteaias “hea laps”, aga kodus vanematega nagu väike põrguline. Laps käitub nagu imetaja ning iga väike imetaja ootab ära oma ema, enne kui oma hirmu välja näitab ja kisama hakkab. Laps on võõras keskkonnas stressis ja käitub võimalikult hästi ning “nähtamatult” (et mitte “kiskjate saagiks langeda”). Kui ema aga saabub, võib oma pinged vabastada – see emotsioon usaldatakse oma kaitsjale ja turvaisikule.

Piirangute seadmise peatüki all on eraldi juttu laste karistamisest ning sellest, kuidas ja miks see ei tööta. Vastuse saavad küsimused, kas ka “vaid üks laks” on kasutu vägivald ning mis see laks lapse psüühikaga teeb? Antakse nõu, kuidas siis ikkagi käituda, kui laps teeb pahandust.

Mõnus raamat jonniteema kohta ja kui muidu on paljud raamatud sellised, mis on head ühe korra lugeda, aga rohkem väga vaja pole, siis seda julgen igatahes soovitada lausa koju ostmisekski. Olen enda raamatut pool aastat pärast esmalugemist jälle lapanud, sest taas oli “mõistus otsas” ja lapse jonn tundus põhjuseta ning seletamatu. Ning sain jälle abi ja meelerahu tagasi. Eks vist kuni järgmise korrani 🙂

Milliseid jonniteemalisi raamatuid olete veel lugenud? Kas olid asjalikud?

Loe veel:

Kuidas vältida mänguasjadest tüdinemist ja pidevalt uute ostmist?

Raamatuarvustus: Väikelapse sotsiaalsus

Raamatuarvustus: French Kids Eat Everything

 

Elisa

Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.