Me oleme praeguseks juba veidi üle aasta elanud oma uues kodus, mis erineb väga meie eelmisest elukohast – pisike Kalamaja kõigi mugavustega kesklinnalähedane korter vs pealinnast 4h kaugusel hajakülas asuv vana pooleldi renoveeritud rehemaja. Püüan siis alljärgnevalt kirja panna, missugune on olnud meie kogemus. Veidi lähtun neist küsimustest, mis üks lugeja mõni aeg tagasi kommentaaridesse jättis.

Igaks juhuks mainin ära, et palun mitte võtta mu postitust kui hala raske maaelu teemal. Ma olen siiski arvamusel, et kolimine oli meil hea ja õige otsus ja kuigi ma allpool loetlen miinuseid, siis pigem seepärast, et olla aus ja mitte kiita taevani linnulaulu ja liblikate lendu. Kui me ise veel kaalusime maale kolimise otsust, siis otsisin tikutulega netist teiste lugemist teiste kogemuse teemal. Ehk on kellelgi abiks ka meie kogemusest lugemine. Samuti ma kutsun teid üles kommentaaridesse oma kogemusest kirjutama. Kui te ei soovi oma nime alt kirjutada, siis ka anonüümne kommenteerimine on täiesti kohane.

Nüüd alustuseks lugejaküsimused: Miks just sinnakanti kolisite? Kas sugulased on lähedal või kohtute väga harva? Millised on töövõimalused? Kas lasteaiad-koolid-hobi võimalused on lähedal? Kas naabruses on ka teisi lapsi? Kas teil on veekogu lähedal? Need on vähemalt minu jaoks ühed olulisimad küsimused asukoha osas.

Miks just sinnakanti kolisite?

Lühidalt – sest siit lähedalt on mu abikaasa pärit. Pikem lugu on see, et eks me alguses ikka otsisime lihtsalt suuremat elamist Tallinnas. Kuna meie Kalamaja korter oli hubase kinnise hooviga, kus oli ka laste mängunurk, siis otsisime samaväärsete võimalustega kohta. Ma olen mugav inimene, mulle meeldib kui saan lihtsa vaevaga õue minna, mitte et ei pea eelnevalt kuhugi sõitma. Ja ma ei ole ka selline rahutu hing, kes nagunii soovib iga päev uues kohas käia.

Niisiis, Tallinnast me ei leidnud sobiva hinnaklassiga meie tingimustele vastavat elamist ja hakkasime otsima Tallinna lähiümbrusest. Sealsete majade hädad olid:

• logistiliselt ebasoodne asukoht (lasteaiad, koolid, bussipeatused jne)
• ebasobiva küttelahendusega maja (väga levinud on elektriküte)
• uuemate majade ehituslikud lahendused ei olnud meie hinnangul mõistlikud
• vanemaid maju oli renoveeritud ja jälle – meie jaoks ebasobivalt, st me oleks pidanud hakkama ringi tegema. Täiesti renoveerimata maja peab ka korrastama, aga siis vähemalt saad vannitoaplaadid ise valida (sest võiks ju ka maha kiskuda, aga siis tunneks end süüdi raiskamises).
• hind (isegi mitte niivõrd eelarve küsimus, vaid paljud majad olid meie silmis ülehinnatud, oma hinda mitte väärt)

Kõikidel majadel ei olnud samad puudused, aga midagi ülal loetletutest ikka oli. Maja otsimise saagast võiks ma pikalt kirjutada, kogu see kinnisvaraturg ja maaklerite suhtumine pani ikka palju imestama. Igatahes seadsime oma pilgud kaugemale. A la Viljandimaale kolimine ei tulnud meie puhul kõne alla, sest oli kummaline kolida kuhugi, kus ei ole meie juured. Seega seadsime pilgud Virumaale ja Saaremaale. Selleks ajaks oli meie peas küpsenud otsus osta just vana rehemaja. Virumaalt me sobivat ei leidnud, sest pidasime siiski oluliseks, et elukoht oleks maakonnakeskuse läheduses ja Rakvere ümbruses midagi silma ei jäänud. Paralleelselt otsisime ka Saaremaalt ja lõpuks sealt leidsimegi. Ja mitte kinnisvaraportaalist, vaid kohalikus lehes ilmunud paarirealise ajalehe kuulutuse kaudu! Mul oli vahepeal muidugi paanika peal, sest teine laps kohe sündimas ja igatepidi tundus asi liiga palju venivat.

Kas lasteaiad-koolid-hobi võimalused on lähedal? Kas naabruses on ka teisi lapsi? Kas teil on veekogu lähedal?

Meie kodu on maakonnakeskusest 20 min autosõidu kaugusel, bussipeatus suht lähedal, väike kool ja lasteaed 10 min kaugusel. Me suurt uurimust ei teinud, et teada saada, kas lähiümbruses lastega peresid on, kuid silma ei paistnud. Ma olin seisukohal, et need asjad muutuvad nagunii ajas ja selle järgi kodu valida ei saa. Hiljem selgus, et mõned kuud hiljem ostis üks noor pere kõrvalkrundi ja hakkas sinna maja ehitama 🙂 Nii et mängukaaslased on meil olemas.

Mereni on ca 10-15 min autosõitu. Rattaga peaks ka ilusti jõudma.

Hobid. Valik on siin kindlasti väiksem  kui pealinnas. Kulud ka ilmselt väiksemad – juba ringitasu ise tõenäoliselt, lisaks olen kuulnud, et vald mingil määral kompenseerib. Ma veel ei ole täpselt uurinud, sest meie omad veel ei käi  kuskil. Ma leian, et lasteaed on Tirtsu jaoks hetkel piisav koormus. Ise võtan vaikselt hoogu, et mõnel õhtul kuhugi trenni minna. Muud hobid on mul olemas ka ilma linna sõitmata 🙂 Ses mõttes on hea, et suur maja ja maad küllaga. Raja mida tahes. Näiteks panid mehed siin mini disc golfi “raja” püsti. See küll tähendab ühte posti või torni või-kuidas-iganes-seda-nimetatakse ja kettaid loobitakse siis igast küljest, küll üle kadakaheki ja üle mu kujuteldava uue lillepeenra. Ja ma siis mõistatan, et ega mu tulevikupeenar neile jalgu jää 😀 Üldiselt jah, meil täiskasvanutel ei ole hobide leidmisega probleemi, sest vana maja ja aed pakub eneseteostusvõimalusi küllaga. Näiteks oli maja otsingutel üheks kriteeriumiks kõrvalhoonete olemasolu, et mees saaks oma puutööhobiga tegeleda. Aga eks lastel on mingi hetk tõesti huviringid olulised ja loodetavasti me leiame miskit sobivat, sest ei ela ju linnast kaugel.

Kas sugulased on lähedal või kohtute väga harva?

Ämm ja äi on lähedal ja vajadusel saavad lapsi hoida ja käime ikka nende juures saunas jne. Minu sugulased on mandril ja nüüd on memmega kohtumine keerulisemaks muutunud küll, sest vahemaa kasvas ikka kordades. Muidu käisime tema juures ikka ca kord kuus, siis nüüd oluliselt harvemini. Eks siin on erinevaid põhjusi ka – Tirtsu lasteaia-aasta tõi kaasa ka palju haigeks olemisi, suvel jälle oli meil siin kodus nii palju tegemist, et alati ei raatsinud ka ära sõita. Kui lähedal olevate vanavanemate nägemiseks piisab ühest õhtust, siis mandri vanaema juurde päris üheks õhtuks ei lähe ja nii on seda aega raskem leida.  Sellest on mul kahju.

Millised on töövõimalused?

See oli küsimus, mis mind vaevas kõige enam kui kolimise plaane tegime. Olgem ausad – Tallinnas on oluliselt lihtsam tööd leida ja suure hädaga oleks Virumaalt ka pealinna tööle sõitnud. Aga saarelt ei sõida naljalt isegi kõrvalmaakonda. Igapäevaselt vähemalt mitte. Ehk siis siin on kindlasti töökohtade valik kitsam. Oma varasemast maal töötamise kogemusest tean ka seda, et palju vabade töökohtade infot liigub tutvuste kaudu ja kuna mul siin erilisi tutvusi ei ole, siis sain aru, et töö leidmine ei saa kerge olema. Kindlustunde andis see, et abikaasa tööandja andis rohelise tule kaugtööle ja ma ise sain mõnda aega vanemahüvitist. Praeguseks on mul VH läbi ja  teen 0,5 koormusega tööd. Kodust, oma endisele tööandjale, aga töö on ajutine, teise lapsehoolduspuhkusel oleva töötaja asendamisega seoses. Töö iseloom on selline, mis pikas perspektiivis kaugtööna hea ei ole, seepärast sellised kokkulepped. Hetkel olengi selles faasis, et pean hakkama uut otsima ja ausalt öeldes ma ei ole väga kindel kui edukas see olema saab 🙂 Mul käib enesekindlus selles osas üles ja alla – ühtpidi ma tean, et olen hinnatud töötaja ja iga ettevõtja peaks minusuguse palkamise üle rõõmust lakke hüppama 😛 Teistpidi jälle tuleb sisse kahtluseussike, et kas teised ka nii arvavad ja kuidas üldse headest pakkumistest kuulda saada. Lisaks muidugi see argument, et ega väikeste lastega ema, kes on viimased 5a kodus istunud, ei ole tööandjale teab mis ahvatlus.

Ahjaa, algne küsimus 🙂 Töövõimalused sõltuvad väga paljust – konkreetsest maakohast, kui palju seal on suuri ettevõtteid, milline on tööotsija profiil jne. On mõned elukutsed, mille puhul mulle tundub, et pea igas Eestimaa nurgas on neid vaja. Näiteks õpetajad. Ja kindlasti on ameteid, millega ei ole ääremaadel suurt miskit peale hakata (ehk ülikooli teadurid?). Ma olen tööstusettevõtte taustaga (hariduselt puidutehnoloog aga teinud tootmisettevõtetes pigem muid administreerivaid töid kui konkreetselt tehnoloogi tööd), seega ma uurisin maad, palju siinkandis tööstusettevõtteid on, mis mulle võiks huvi pakkuda. Ei ole nii palju kui mujal, aga siiski miskit leidub. Samas kõik muud argumendid kohavalikul rääkisid ikkagi selle koha poolt ja ma lõin käega, et küll kuidagi ikka saan.  Kui ma kohalike käest töövõimaluste kohta küsisin, siis vastused ei olnud positiivsed. Samas inimesed on erinevad, nende töökogemus ja soovid erinevad, seega on raske lähtuda teiste ütlusest, kas tööd on raske või kerge leida. Lõpuks sõltub ju nii palju juhusest.

Lugejaküsimused said läbi, kuid kuna jutt tuli päris pikk, siis maale kolimise teisi teemasid lahkan ma juba järgmises postituses (vaba aja veetmise võimalused, sõprade olemasolu, remont, aed, putukad ja lumi). Kui teil tekkis nüüd seda teksti lugedes veel küsimusi, andke neist kommentaarides teada ja lisan vastused järgmisse postitusse.

Eveli

Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti.