Kui palju on vaja lapsi arendada?

Ma jagasin Mutukamoosi Facebooki seinal üht artiklit, mis tekitas kuluaarides mõnusat vastukaja. “How to Raise a Creative Child? Step One: Back Off” – ilmselt saate pealkirjastki aru, et vähem arendamist palun! On tehtud uurimusi, mis näitasid, et oma vanuse kohta üliarenenud lastest ei ole saanud üliedukaid ja andekaid oma ala tähti. Nad küll oskavad ideaalselt mängida Mozarti, kuid neist ei ole saanud vapustavat heliloojat. Nad on head kopeerijad-tarbijad, kuid mitte loojad, maailmamuutjad. Nad ei taha olla originaalsed, sest tahavad saavutada lapsevanemate ja õpetajate heakskiitu. Ja teatavasti teistmoodi tehes seda ei saavuta.

Minu jaoks olid selles artiklis paar huvitavat mõttekildu. Näiteks see, et tavaliste laste peredes on vanemad kehtestanud keskmiselt kuus reeglit (nt kindlad magamaminekuajad, päevarutiinid) ja võrdluseks hästi loovate laste peredes on keskmiselt üks reegel või vähem. Vähemate reeglitega vanemad julgustavad lapsi  ise mõtlema ja oma kirge leidma.

Teine uurimus näitas, et tähtedel ei ole varasest east peale olnud treeneriteks ja õpetajateks oma ala spetsialiste, vaid hoopis keegi naabruskonnast. Keegi, kes on neile õpetanud oma hobist rõõmu tundma.

Ma olen hästi seda meelt, et last ei ole vaja arendada ega õpetada. Laps õpib ise, mina saan talle luua võimalused. Samuti arenemisega. Seepärast mulle meeldib Montessori filosoofia, et siin on lähtepunktiks lapse huvi ja lapsevanema roll on tagada vastav keskkond, et laps saaks oma uudishimu rahuldada. Kui ta tunneb huvi tähtede vastu, vaadatakse koos tähti ja loetakse vastavaid raamatuid, kui on huvi putukate vastu, siis kasvatatakse kodus liblikat, nagu meie :)

Piirangute seadmisel on mulle hästi suureks õpetajaks olnud Tirts. Ta on sedasorti laps, kes ei tee seda asja enam pea kunagi, mida kord on keelatud. Igaks juhuks teeb veel vähem. Kui ma nüüd teda igal sammul oleksin keelanud, siis ta ei teeks vist mitte kunagi midagi. Seetõttu ma hakkasin mingi hetk lubama ka asju, mis tavalapsevanema mõistes ei oleks ok. Aga mina nägin lapse huvi ja endamisi kaaludes, et tegevus ei ole ohtlik ega muudmoodi kellelegi kahjulik, lihtsalt tavatu, siis lubasin.

Ma tean, et blogi tõttu on minust jäänud mulje kui lapsevanemast, kes päevad läbi oma lastega ainult mässab ja meisterdab, üks tegevus arendavam kui teine. Tegelikult see ei ole nii. Väga paljud tegevused, mida ma blogis kirjeldan, on sellised, mida lapsed teevad iseseisvalt. Jah, ma aitan alustada ja hiljem koristada, kuid enamasti toimetavad nad omaette. Ma olen küll samas ruumis, kuid ajan omi asju. Jah, segadus on ilmselt suurem kui siis, kui ma kõrval istuks. Aga ma ei taha kõrval istuda. Ma tahan, et nad leiaks ise lahendusi. Seepärast leiate te siit ka haruharva selliseid meisterdamisi, kus lõpptulemus on ette määratud (nt et teeme nüüd kõik koos jänku). Pigem on meil ikka nii, et mina annan neile materjali ja nemad siis ise vaatavad, mida sellega teha. Mõnikord ma näitan alguses mõne töövõtte või pakun välja idee, enamasti mind ei võeta kuulda :) Ma selle pärast väga ei muretse, sest lasteaia õpetajaid nad kuulavad ja on sealt nii mõnegi hea ja uudse võttega koju tulnud. Minu ülesanne on neile “lõuend ja värvid” tagada.

Me oleme praegu haiguste tõttu lastega kodused. Täna oli minu ainuke “arendav” tegevus üks täringumäng Tirtsuga, et temaga loendamist harjutada. See kestis vast 10-15 minutit. Ülejäänud aja nad mängisid koos omaette ja seni kuni asjad nii on, siis ma kohe kindlasti ei sekku ja lenda oma arendavate tegevustega peale :) Sekkun ma siis kui kisma liiga suureks ja pidevaks on muutunud, siis on näha, et ju vajavad veidi tähelepanu mujale suunamist. Enamasti tähendab see ka seda, et keegi on liiga näljane või unine.

Öeldakse, et igavus on algus kõige loovamatele tegevustele :) Tirtsul on nüüd mõned kuud olnud “igav”. Varem ta seda sõna ei tundnud, nüüd on igav küll magama jäädes, küll hommikusööki süües, küll lasteaeda minnes. Ma ei sa aru, miks sellised tegevused üldse põnevad peaks olema. Muidugi ma mõnikord lähen õnge ka ja üritan talle siis tegevusi välja pakkuda, aga ma püüan end vaos hoida :) Las igavleb ja leiab ise endale tegevust. Ükskord see lõppes sellega, et ta liimis ühe hobuse pildi oma toa riidekapi peale. Võiks ju pahandada, aga küsisin, miks ta seda tegi. Järgnes vestlus ilusa ja koleda teemal. Mina leidsin, et naturaalne puidutoon ja muster on ilus, temale aga meeldib värvitud mööbel ja ta püüdis nii oma kappi kaunistada. Arusaadav. Ma küll palusin, et ta enam mööblile midagi ei kleebiks, aga selle hobuse siis jätsime mõneks ajaks kapiuksele. Ma leian, et on oluline austada ka lapse arvamust ja ilumeelt, isegi kui meil need ei ühti. Ja ühtlasi õpetada lapsele austust teiste soovide vastu (mulle ei meeldi puidutooni mööbel vs emale ei meeldi kleebised mööblil).

Nii, ma olen nüüd veidi juba teemast välja läinud oma jutuga. Aga alguses olev kopeerimise jutt tõi mulle pähe ühe küsimuse. Väga paljud tänapäevased mänguasjad tulevad koos juhenditega, kuidas ehitada või pilti kokku panna. Legosid peetakse üheks parimaks loovust arendavaks mänguasjaks. Aga kas ta on seda kui laps ainult juhendi järgi kokku paneb? Ma olen aru saanud, et paljud lapsevanemad hindavad just seda, et laps oskaks juhendi järgi kokku panna. Muidugi, tänapäeval on juhendite lugemine oluline oskus, kuid sel viisil ei õpi laps ise lahendusi leidma, vaid on ikka tarbija, mitte looja rollis. Või ei ole sellist päris puhast juhust ja lapsed ikka enamasti mõtlevad ise ka asju välja? Ilmselt küll :) Ma olen Legode maailmas veel suhteliselt ignorantne, meil on alles Duplote faas ja need ei ole ka kõige popimad mänguasjad siin majas.

Ma loeks hea meelega teie mõtteid kõige selle teemal :)

P.S. Pideva heakskiidu otsimise teemal loe “Kuidas asendada tühi kiitus “tubli laps!”

Eveli

Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või kliki paremal ääreribal “Jälgi” ja saad teated oma postkasti. 

22 thoughts on “Kui palju on vaja lapsi arendada?

  1. Kaja says:

    Meile on Legosid kingitud. Ise ei ole ostnud. Seal on liiga palju pisividinaid, mis kuhugi kukuvad, jala alla jäävad, tolmuimejasse tee leiavad. Enamasti hoian neid kuskil silme alt ära 😉 Meil on tavalised kandilised erineva suurusega klotsid, millest ehitatakse, telefonid, mikrofonid, lennukid, autod, walki talkid jne

  2. Kristiina says:

    Ma lugesin seda artiklit ja muudkui noogutasin kaasa. Nagu ka sinu ülevaatele sellest :) Meil on põhiliselt samamoodi, et lapsed teevad kõike ise. Ainult, et värvimise juures ma siiski vahel istun, sest pisem, kes ei olegi ju enam nii väike, kipub ikka värve suhu panema…maiteagi, miks, maitseb? Aga üldiselt on meil ikka nii, et igavus on see kõige parem loovuse juurde viia ja koos nad mängivad haruharva mänguasjadega. Pigem on mängudeks kuhugi sõitmine, kellegi sünnipäev, kooli minek…kõik see, mida nad enda ümber märkavad, siis mängivadki kodus need läbi. Seda on kõrvalt NII lahe vaadata.
    Legode osas on meil nii, et neid Creator sarja Legosid on meile kingitud, esimese saime vist siis, kui poiss oli 3,5. Ta pani küll tõesti pildi järgi auto kokku aga varsti olid kõik jupid vaatamata minu pingutustele neid eraldi hoida, teiste väikeste legodega koos ja ta hakkas siis ise autosid välja mõtlema. Ja ta tegi seda nii entusiastlikult! Seega mulle tundub, et need võivad ka päris arendavad olla, kui ei aja tagant, et peaks pildi järgi kokku panema.
    Sama lugu selle Djeco toksimismänguga – pojale meeldib just ise välja mõelda, mida meisterdada.
    Vahel ma vaatan loovustunnis, kus me kord nädalas käime, kuidas vanemad oma lapsi muudkui suunavad ja lõpuks ise pildi valmis teevad, mõtlen siis, et milleks? Ometi püüavad juhendajad sellest nö märku anda, et laps võib teha täpselt nii nagu soovib. Nt ei ole meil ühtki pilti, kus keegi aru saaks, mis seal peal on 😀 Aga see ongi nende enda fantaasia ja loovus. Ja sellejuures meeldib mulle see ka, et laps ei arva, et ta siis pole täiuslik, kuna ei pane lumememme palle üksteise otsa. Küll ta selle nipi kunagi selgeks saab. :)
    Mulle tundub isegi, et nö värvimiseks mõeldud lehed piiravad loovust…ma kuskilt Montessori pedagoogikat puudutavast artiklist lugesin ka selle kohta aga nagu ikka, ei mäleta enam, kus see võis olla 😀 Aga ma märkasin seda enda neljase peal (siis ta oli väiksem küll), et ta tahtis, et ma muudkui prindiks neid autode pilte talle, et siis on ikka nagu päris. Ma lõpuks loobusin neist ja üritasin teda motiveerida ise joonistama, ja just nii nagu ta ise oskab ja tahab. Algul oli ta natuke kärsitu ja ei olnud enda pildiga rahul sest see polnud ju selline nagu värviraamatus. Siis aga unustas ta need ette joonistatud pildid kuni nüüd alles hiljuti hakkas tegema auto moodi pilte, st see tuli tal enda seest ja oli nii õnnelik selleüle. Samuti tähtede kirjutamisega. ma pole siiani kordagi pannud teda laua taha istuma ja teinud tähti ette, et ta järgi teeks, ta teab oma nime tähte, samuti issi tähte ja õe tähte ja neid on ta küsinud, et kuidas tehakse ja teeb järgi aga just siis, kui tuju tuleb. Täna tegi kogemata A tähe ise, kutsus mind vaatama ja küsis siis, et kuidas ta seda tegi 😀 et tahab veel teha. See on nii vahva, kuidas nad seda maailma avastavad, ilma mingi surveta :) Ja väiksem muidugi õpib kõik venna kõrvalt ära :)
    Siis veel treeneritest – minu vanem poiss tuli trennist ära, sest ei suutnud enam taluda noore treeneri mõnitamist :( Olen seda ise pealt kuulnud, ka teised vanemad on ja oleme sel teemal ka palju rääkinud aga muutusi ei tulnud. Seega on see ikka väga suur ja tähtis asi, kes saab olema see inimene, kes suudab lapses tõelist huvi mingi ala vastu hoida. Alles nüüd, kaks, kolm aastat hiljem, on poiss hakanud uuesti rääkima, et tahab jälle jalgpallitrenni minna aga enam mitte selle treeneri juurde…
    Oh, nii pikk jutt sai, bardon! 😀 Aga nii hea teema on see ja mulle tõesti meeldib, et sa seda jagasid ja sinu mõtted meeldivad väga! Aitäh!! :)
    Sarikommentaator Kristiina 😀

    • mutukamoos says:

      Kristiina, sinu kommentaarid on alatti oodatud, hoolimata pikkusest :) Aitäh, et kaasa mõtled!
      Seda on nii kurb lugeda, kuidas mõni treener võib lapse huvi mingi ala vastu ära kaotada. Mäletan kooliajast, et ka minu vend jättis ühe trenni pooleli, sest treener konkreetselt mõnitas ja sõimas. Ma lootsin, et tänapäeval ehk enam ei ole selliseid treenereid…
      Meil oli tähtedega samamoodi, et ega ma ei tegelenud sellega, et Tirtsus tähtede vastu huvi tekitada. Väga pikalt igasugused täheklotsid ja jubinad seisid niisama (ja kõrvalt näen, kuidas samavanad lapsed muudkui tähti loetlevad :)). Aga siis millalgi tekkis tal huvi kirjutamise vastu. Ilmselt osaliselt tänu Höpi tähekaartidele, kus saad ise peale kirjutada. Peagi hakkas ta niisama paberile kirjutama. Alguses oli nii, et tegi mingi konksu ja küsis siis, mis täht see on :) Pooltel kordadel olin sunnitud vastama, et sellist tähte ei ole.Aga nüüd kirjutab oma ja õe nime ilusti. Ja siis suvalisi tähekombinatsioone.
      Mõni aeg tagasi lugesin, et lapsed hakkavadki enne kirjutama ja alles siis lugema (Montessori keeleõppe materjalidest kuskilt leidsin selle info). Ja hetkel oma ühe lapse näitel tundub see tõsi olevat.

  3. Kärt says:

    Tänud taaskord põneva lugemise eest!
    Kunagi alushariduses bakatööd kirjutasin just kunstiõpetusest ning nende prinditud piltidega on see lugu, et kunagi oli eesmärk, et laps värviks piirjoonte sees ja siis kasutati neid värvipilte, aga sama hästi saab ta piirjoonte sees värvimist harjutada enda joonistatud piltidel. Värvipiltide probleem on aga just see, et laps hakkab arvama, et tema nii hästi ei oska joonistada ja kaobki motivatsioon ise omas tempos ja oma stiilis joonistama õppida – sama on näiteks lapsega, kellele on õpetatud inimest kriipsujukuna joonistama, joonistab inimest eluaeg kriipsujukuna: (
    Kahjuks on veel tihtipeale lasteaias õpetajate eesmärk saavutada “ilusad” laste kunstitööd, aga kui tegelikult vaatama ju uurima hakata, siis tekib paratamatult küsimus – mida laps siin teinud on? Kus on lapse panus, loovus? Tihti on laste tööd lihtsalt mitte nii perfektselt teostatud koopiad õpetaja näidisest. Meie ülesanne on pakkuda lapsele inspiratsiooni ja vahendeid (no mõnd tehnikat on vaja ka õppida mõnikurd) ning lasta siis lapsel avastada, kogeda, harjutada ja jõuda omanäolise tulemuseni.

    Legode suhtes on mul samuti kahetised tunded – superpalju võimalusi pakkuvad ja loovust arendavad kuni selle hetkeni, mil pakil on peal kindel ehitis või kaasas juhend, mingi konkreetse asja ehitamiseks.

    Mis reeglitesse puutub, siis mina usun, et lapsel on vaja mingeid piire (mis on alati muutumatud ja mida ta teab), et ta tunneks kindlustunnet ülejäänut avastada. Kui ükskord on nii ja teinekord naa, siis laps on segaduses. Piirid peaksid tulenema lapse enda ja teiste ohutusest. Ülejäänust saab vähe suurem laps juba vestluse käigus päris kenasti aru ning mõnikord võib vanemaid ka asjale teise nurga alt vaatama panna.

    Sellised siis minu mõtted täna seda lugedes: )
    Kärt

    • mutukamoos says:

      Kärt, aitäh oma mõtete jagamise eest!
      Ma olen reeglite puhul nõus, et piirid peavad olema. Aga neil peaks ka loogiline põhjus olema, mitte et kunagi keegi nii otsustas ja nii on kombeks. Meie peres on küll rutiiniga kehvad lood, näiteks magama ei lähe kindlal kellaajal ega kindlate tegevustega. See ei ole teadlik valik, lihtsalt nii on kujunenud ja me lihtsalt kulgeme. Samas ma olen ilmselt mingites asjades kehtestanud rangemad piirid kui teised vanemad (sõbrannade tagasiside põhjal :)). Näiteks ma ei kannata kui laps, söök näpus, ringi jookseb. Sedasi kirjapandult kõlab see loogilisena, kuid uskumatult palju lapsi, eriti just maimikuid, lastakse leivakäär näpus mängida. Mul oli ühe sünnipäeva (mitte meie pere peo) järgselt klomp kurgus kui muru seest poolikuid leivakääre kokku korjasin.

      Mul on kuskilt kõrvu jäänud, et Montessoril on oma tehnika selleks, et harjutada piirjoonte sees püsimist. Näiteks tuleb lapsel joonistada šablooniga mõni kujund ja see siis seest ära viirutada. Ja selline meetod sobib mu meelest ju hästi, sest siin ei teki lapsel tunnet, et ta ei oska sama ilusti hobust joonistada. Jah, kolmnurka ta ilmselt vaba käega nii ilusti ei tee, aga šablooni abil ta siiski suudab seda ise teha. Aga ma ikka palju kuulen kõrvalt vanemate kiitust või laitust sel teemal, kas laps suutis värvides joonte sees püsida. Praeguse vanema lapse vanuses (4a) tuleks see arenguliselt veel kõne alla, aga kolmese puhul mu meelest see ikka enamasti ei ole veel arenguliselt võimalik, ükskõik kui hoolikas ta oleks. Enne peab peenmotoorika sinnamaani arenema. Rohkem võiks tunnustada värvide valikut :)

      • Kärt says:

        Kunstitöö puhul kiitust väärib tõesti näiteks julge värvide valik või see kui keskendunult laps töötas või kui palju vaeva nägi kui ta mustmiljon vihmapiiska ükshaaval joonistas : D

        • mutukamoos says:

          See tuletab meelde, et ükskord kui ma Tirtsule lasteaeda järgi läksin, siis õpetaja parajasti kiitsiki teda mustmiljojni vihmapiisa joonistamise eest 😀 Ja neid oli seal tõesti palju, kuigi taevas veel ruumi oli….

      • Kristiina says:

        Hehee, meil on reeglitega KA samamoodi, kui teil 😀 lisaks sellele, et me toidukordade vahel peaaegu mitte kunagi ei näksi, sööme me ainult laua taga, loomulikult siis ka lapsed ja need, kes külas on 😉 kellegi juures külas on selle kodu reeglid, kuigi ma ikkagi tahan, et nad ka seal sellest kinni peaks, et toiduga ei kõnnita ringi. :-) ilmselgelt ka raamatu “Kuidas prantsuse laste kombel sööma õppida”, kuigi tegelikult on see “kiiks” mul juba ammu.

        Piltide osas tahtsin veel lisada, et ta täitsa juba värvib enda tehtud pilte joonte sees, ka see tuleb täiesti iseenesest,st ma pole seda talle öelnud.
        Ja maalimise osas meeldib mulle väga Waldorfi lasteaia meetod, kasutada põhivärve ja maakivadki lihtsalt mingi loo taustal, mida kasvataja laulab. Ja nii tore on näha piltidel lapse enda loovust ja ka arengut.

        • mutukamoos says:

          Ma ikka võitlen selle näksimise ja toiduga ringijooksmise vastu, meil on liiga palju mõjutajaid :( Prantsuse laste raamatust hakkas mulle meeldima see mõte, et lapsed oskavad restoranis käituda ja istuvad ilusti pea terve söögiaja. Ma saan aru küll, et see on veidi vanamoodne komme ja ilmselt mõnele väga energilisele lapsele täitsa võimatu, aga ma oma laste puhul olen üritanud seda joont ajada. Jah, nad käivad ka mängunurgas, aga oskavad ka laua taga olla. Ja mõnikord ma valingi sellise söögikoha, kus ei ole mängunurka :) (Ja tegelikult me käime väga harva söömas, nii et mingit pikaajalist kogemust mul ei ole nagunii, et siin targutada :))

          Meil guašid on ka põhivärvides ja mõni lisaks, et pm segavad ise oma toone :) Ma neid pisikesi totsikuid ei jaksa osta, saavad ruttu otsa, ja suuri pudeleid pole kogu vikerkaare valikus ruumi kuskil hoida :)

          • Kristiina says:

            Oo, kohvikus käimine! Mu lemmik tegevus nende kahega sest nad on seal, kui nukud! Oleneb muidugi kellaajast, et kui on selline, kus uneaeg kipub peale tulema, võib juhtuda, et pisemale tulevad väikesed draama etteasted peale. Aga ringi jooksmist pole olnud, vahel ma isegi olen mõelnud, et võiks ju, et siis teiste lastega tutvuda, mõnes kohvikus on see nii kuidagi…tavaline, et lapsed jooksevad ringi ja see kuidagi ei häiri üldse…vähemalt meid mitte. Ilmselt neid, kellel lapsi pole, võib see häirida ja seepärast ma ei harjuta ka neid nii. Tartus nt on meie lemmik koht La Dolce Vita, kus pole mängnurka aga on selline mõnus itaaliapärane sumin ja keegi väga ei pane tähelegi, kui laps korraks häält tõstab. Et siis jah, kohta peab valima ka, sellejärgi just, et kuidas seal lastega olla on. Reisides vahemeremaades on see nii tavaline pilt, et on ikka terve pere väljas söömas ja seal käib küll laste vahel minu meelest pidev suhtlemine ja rõõmsad kilked, kuni sööki tuuakse. Prantsusmaal ei tule isegi praegu ette, seal käisime mehega kahekesi ja ei osanud siis sellise pilguga vaadata 😀 aga lastega väljas söömine – sellest ma võiks veel ja veel rääkida 😀

          • mutukamoos says:

            Ega mind teiste ringijooksvad lapsed ei häirigi 😀 Kõige rohkem häirivad oma lapsed, kes üksi ei julge ringi joosta või mängunurka minna ja ma pean siis kaasa minema ja ei saagi laua taga chillida :) Et mulle meeldiks kui lastega saaks nii kohvikus käia, et täiskasvanud saavad rahulikult jutustada ja lapsed saavad ise hakkama (ilma midagi ümber jooksmata ja teisi väga häirimata).

        • Alice says:

          Ma hakkasin siin seda restoranide juttu lugedes mõtlema, et meil Inglismaal ei olegi restoranides lastenurki. Mõnedes spetsiaalselt lastega vanematele mõldud kohvikutes võib olla küll, või siis pigem on nii, et kuskil lastemängunurgas-toas on vanemate jaoks väike kohvikunurgake. Restoranis käivad aga igas vanuses lapsed ja nad on sinna alati teretulnud. Mänguasju ei ole, aga lastele antakse eraldi lastemenüü-tööleht ja värvipliiatsid ja lapsed tegutsevad nendega või räägivad niisama vanematega juttu. Keegi kuskil ringi ei jookse rohkem kui vaid võib olla oma laua juures ja seda teevad ka enamalt sellised alla 2 aastased, kes tahavad mõneks ajaks beebitoolist välja saada. Peale selle kõik teavad, et kuna restoranis ju käsitletakse kuumi jooke ja sööke siis oleks see ohtlik lastel seal ettekandjate või sööjate vahel joosta.

          Kuna siin lähevad lapsed õhtuti vara magama, enamus kooliskäivad lapsed (alates 4 aastastest) juba kell 7 hiljemalt kell 8 õhtul, siis õhtuti peale seitset leidub restoranis harva lapsi. Päeval ja peale kooli kella 4 või 5 ajal aga küll.
          Mina ei ole siin veel restoanides halvasti käituvat last näinud. Mõni beebi võib olla korraks piiksatab, aga mitte kunagi nii, et lõputult karjuks. Restoranides inimesed tavaliselt nagunii räägivad nii et ega seal sumina seest ei olegi eriti kuulda kas rääkijateks on lapsed või täiskasvanud ning kui ongi lapsed, siis normaalselt rääkivad või naervad lapsed ei ole ju midagi koledat või keelatut. Need inimesed ja lapsed kes restoranis käituda ei oska tavaliselt ei käigi restoranides sööma, nemad eelistavad siis juba pigem take away-d või mingit muud rämpstoitu :)

          Mind tegelikult ongi Eestis käies mõnikord need toidukohtades olevad mängunurgad üsna närvi ajanud. Eriti siis kui laps väiksem oli. Me tuleme sööma ja siis laps tahab vaid mängunurgas olla ja ei ole söögist üldse huvitatud. Vägisi siis käi ja kutsu teda või meelita paigal püsima, sest ma tean, et tal on tegelikult nälg. Eriti hull veel kui kuskil mängunurgas ka veel telekas mängimas on. No siis on küll tunne, et täiesti mõtetu koht söömiseks, seda enam, et lastetoiduks on peamiselt nagunii friikartulid ja viinerid. Maksan siis selle eest, et ta saaks seal teleka eest istuda.
          Meie eelistame, et mängud jääks ikka mängutubadesse ja mänguväljakutele ning restoranis käiakse söömas ja suhtlemas.

          • mutukamoos says:

            Ma olen praegu sama meelt, et perega välja minnes on toredam ilma mängunurgata söögikoht, sest siis saab lastega lauas juttu ajada. Ja vähem karjatamist on ka :) Aga mulle meenus, kuidas neil perioodidel kui beebi majas oli, valisin ma söögikohta selle järgi, et seal oleks mängunurk. Ja mitte igasugune, vaid selline, kus saaks roomava või käputava beebi maha panna ja ise samal ajal sõbrannaga kohvitada. Ilmselt oleks võinud mängutuppa ka minna, aga seal ju ei pakuta lattet :) Ja praegu valin ma ka tihti mängunurgaga koha, eriti kui lastega üksi lähen. Aga üheks lisakriteeriumiks on, et seal oleks vähe rahvast, eriti lapsi :) See on minu viis endale “oma hetki” teha kui mees komaneeringus on, sest lastel on uued mänguasjad ja ma saan rahulikult kõrval ajakirja lugeda ja kohvi juua. Kui oleks võõraid lapsi ka, siis peaks ikka lõpuks karjatama asuma. Et mul siis sellised kiiksud :)

  4. Toadraakon says:

    Aitäh oma mõtete eest, kutsub jällegi ka ennast veelgi elutervemalt mõtlema.
    Reeglite ja piiridega on ka minul arenguruumi, et saavutada kuldne kesktee. Alguses ei olnud meil üldse rutiini ja siis olid asjad nii minu kui lapse jaoks väga kaoses ning pidevalt kiusas üleväsimus ehk siis me ei olnud kumbki õnnelikud. Siis ma panin paika väga range rutiini, aga lõpuks sain õnneks aru, et ka see ei muuda õnnelikuks – me olime minu rutiini orjad, rutiini rikkumised tundusid eriti õudsad ja nädalavahetustki ei saanud vabalt nautida, koguaeg ajasid rutiini kellaajad ja harjumused taga. Nüüdses oleme enam vähem kuldse kesktee leidnud. Üritame enam-vähem kellaaegadest ja tegevuste järgnevustest kinni pidada ja üldine päevaplaan on, kuid mitte range kellaajalise ja tegevuse täpsusega. Näiteks enam ei võta kella kaheksaks õhtul magamaminekut elu ja surma küsimusena, samas ei leia ka, et lapse heaolule oleks hea ülikaua üleval olla ning seepärast ikka proovime mõistlikul ajal magama saada. Ta küll üritab ikka vahepeal meile selgeks teha, et ta TAHAB midagi muud, aga õnneks oskame juba paremini endale kindlaks jääda ning teha ikkagi seda mis laps VAJAB. Ja nüüd juba suudan ka muigega reageerida kui olen talle unejutud rääkinud-laulnud-kallistanud ning soovin talle head und, et ise toimetama-puhkama minna kui tema teatab, et “ma ei jaksa magada” :).
    Varem ma mängisin hästi palju temaga koos ja seejuures suunasin väga palju tema tegevusi ning üritasin talle põhiliselt ette anda loogikale põhinevaid mänguasju. Aga õnneks kasvasin sellest ka välja. Nüüd lasen tal hästi palju ise ja vabalt tegutseda ning on lausa lust vaadata kuidas ta kujutleb igasuguseid mänge ette (a la arsti mängimine, kujuteldav sõber). Väga palju olen talle võimaldanud erinevaid kunsti asju, sest nendega on tal alati palju tegevust, need arendavad loovust, käelisi oskusi, aju – ühesõnaga kõike mis vaja ühel 2,5 aastasel lapsel. Näiteks kineetiline liiv on tal pea igapäevaselt kasutusel juba üle aasta (enne andsin isetehtud hästi soolase voolimismassi, et tal harjmust ei tekiks suhu panemisega, muidugi jälgisin ka algul) ja alati leidub majapidamises midagi uut, mida sellesse mängu kaasata (nt autorada teeb, suskab asju sinna sisse jne).
    Loogika mänguasjad on tal muidugi ka alati käe pärast ning viimasel ajal armastab väga puslesid kokku panna, aga ma ekstra ei suuna teda selleks. Juhendi järgi tegemist – valmis värvipildid, lego juhendpildid – ei soosi samuti. Nii minu mõistus, süda kui uuringud on näidanud, et eelkooliealisel lapsel on muud vaja teha kui kooliteooriat suunatult (ehk siis mitte omast huvist ja algatusest) õppida ning ka uuringud on näidanud, et need kes varem polnud kooliteooriat õppinud, ühtlustusid teistega esimesel kooliaastal kergesti. Samas vahel ma olen ikkagi temaga koos natuke legode (duplo) juhendeid teinud, et ta saaks aimu, et nendega saab igasuguseid asju meisterdada, aga tõesti väga harva. Waldorfi järgi vist peetakse ka legosid liiga ette valmis tehtud mänguasjadeks ja võrreldes puidust klotsidega, mille puhul tuleb ise tasakaal kätte saada üksteise suhtes asetades, tunduvad nad tõesti vähem loovad, aga ma siiski leian, et legodel on ikkagi piisavalt palju plusse. Ja õnneks meie laps mängib puidust klotsidega ka ikka – torne teeb, puidust rongikomplekti juurde teeb maju nendest jne.
    Üleüldse olen ma seisukoha võtnud, et läbi loovuse, hoolivuse ja praktiliste eluoskuste areneb kõik muu ka kaasa. Eile vaatasin mängufilmi “Ajasõlm” kus üks mees rändas tulevikust filmi olevikku, et tappa laps, kellest pidi tulevikus intellektuaalselt geniaalne, aga väga halb inimene saama. Lõpuks tuli välja, et see laps oli muutunud selliseks, sest ta ema ei näidanud talle oma armastust välja ning ka teised kohtlesid teda halvasti. Igaks juhuks mainin, et õnneks sai olukorda muuta ilma last tapmata ;). Nii et ka üks pealtnäha ainult märulifilm suudab ka mõtlema panna.

    • Toadraakon says:

      Ega ma siis selle pika tekstiga kõike ei saanud ometi öeldud :).
      Ka mina proovin lapse ohutust järgida ja mitte laiskusel võimust võtta kui juba ma ei tea kui mitmes kord käsi pesema on vaja minna jne. Ma saan küll aru, et maailmas ei ole kõik asjad üheselt ja selgelt kindlaks tehtud ning eriarvamustele on väga palju ruumi, vaadake kasvõi meditsiini ja infotehnoloogiat. Aga ma tõesti ei suuda aru saada kuidas võiks: toiduga ringi liikumine aksepteeritav olla – toit võib ju sel juhulkergesti kurku minna, samuti ei ole organismil nii lihtne toitu seedida ja ausaltöeldes on mul muud ka teha kui sellest tekkivat segadust koristada või lapsel järgi käia, et ta midagi ära ei määriks. Nagu meie lapsehoiu kasvataja ütleb – ma olen liiga laisk, et last ise riidesse panna ning kõik ette-taha ära teha talle, ma parem õpetan talle selgeks kuidas seda kõike ise ja hästi teha.
      Samuti tekitab minust alati imestust kui jälle märkan kui paljud lapsed ja täiskasvanud ühiskondlikus tualetis käsi ei pese või kui paljud mustust basseini viivad oma pesemata keha-juuste-meigiga.
      Neid teemasid on veel, aga siinkohal pean ma nüüd ära mainima, et selle kõige juures suudan ma olla silmakirjalik. Näiteks ma tean väga hästi, et raskete-surmaga lõppevate vigastuste kindlamaks ära hoidmiseks on vaja turvatoolis paksud õhku täis üleriided ära võtta, et turvavöö korralikult peale läheks. No elementaarne, et kui see teeb lapse elu tõenäoliselt oluliselt ohutumaks, siis ma seda ka järgin. Aga ikka ma märkan end sel teemal silma kinni pigistamas. Või kui ma tean, et meie lapse vanusel (u 2,5 a) lapsel on kõige suurem tõenäosus raskeid-surmaga lõppevaid vigastusi vältida istudes selg sõidusuunas turvatoolis, siis oleks ju igati arusaadav, et ta ainult sellises toolis istuks. Aga ometi ostsime talle teise turvatooli juurde, mida on vaja minu ema autosse ja see on näoga sõidusuunas.
      Ma tahan selle kõigega öelda, et ma ikkagi küll üritan suunata oma lähedasi-tuttavaid minu arust paremale mõtlemisele-tegutsemisele, sest kõik ei suuda kõiki aspekte arvesse võtta ja siis on hea neid valgustada teemadel millest minul on rohkem arvamusi, aga ma samas olen palju paremini mõistma ja toetama hakanud kui siiski need lähedased-tuttavad neid arvamusi ei pea õigeks või lihtsalt ei saa järgida.
      Näiteks ühel inimesel laps ei söönud eriti ja kaal ka just erilist tõusu ei näidanud. Ma ei poolda teleka ees söömist, aga samas ma ei välistaks, et ma ise seda appi ei võtaks kui ma ise samasuguses olukorras oleksin. See küll ei pruugi söömisprobleeme ära kaotada, aga antud perioodil oli ehk tähtsam vähemalt süüa. Või näiteks üks inimene kommenteeris mitte just kõige sõbralikumalt, et last ei tasu kätiste-rõngaste abil ujuma õpetada kui nägi, et mu laps on sellistega. Ma olen temaga nõus, aga kuna minu olukord oli teistsugune – olin alguses liiga julgelt hakanud last sukelduma jmt tegema õpetama ja laps hakkas vette tulemist kartma – samas kui sellest abivahendist sai julgust ning oli lõpuks nõus jälle vette tulema. Ja nüüd juba julgeb ka abivahendita vette minna.
      Nii et kui ma varem tegin enda jaoks suure probleemi, et mul on vaja osata-jõuda-jaksata kõiki mõistlikke soovitusi järgida 100 protsendiliselt, siis nüüd proovin ikkagi mõistlikum ja õnnelikum olla :).

    • mutukamoos says:

      Toadraakon, aitäh sulle ka kaasa mõtlemast! Ma üritan nüüd järjest kommenteerima hakata.
      Meil on rutiiniga enamvähem samad lood, et eks mingid suunavad kellaajad on ikka olemas. Eriti just magamamineku osas. Mida pisem laps, seda tugevamalt on tunda, et väsimus tuleb kindlal kellaajal ja kui sellest üle lasta, siis on veel raskem magama saada. Ja ma kujutan ette, et koolilastel peavad ka magamise ajad suhteliselt paigas olema. Me seni ei ole minutipealt kunagi lapsi magama pannud, isegi mitte veerandtunnise täpsusega, aga jah, orientiir on olemas.
      Mis puudutab suunavat mängimist, siis ka selles osas pani Tirts mu õige ruttu paika :) Talle sellised klassikalised arendavad mänguasjad ei ole kunagi eriti huvi pakkunud (pusled ja legod näiteks). Ta heal meelel mängiks ainult rollimänge ja maaliks :)

  5. Toadraakon says:

    Ja kuna sinu kirjutis tekitas tõesti palju mõtteid, siis pean ka mina vabandama, et nii palju kirjutan.
    Minus tekitab selle kõige juures veel väga palju küsimusi lasteaia teema. Ma võin ju kodus igasuguseid asju teha ja mõelda ja järgida, aga üks hetk hakkab ta täiskohaga lasteaias käima ja siis on juba tohutu mõjutuse osakaal sealtpoolt. Okei, ma saan ju valida lapsele sobiva lasteaia…kas ikka saan? Isegi kui igale poole saaks ilma järjekorrata, siis mis suuri erinevusi nendes ikkagi on. Endalegi üllatuseks olen hakanud näiteks juba harjuma jutuga, et “meie lasteaias-rühmas oli alati üks soe ja üks kalk õpetaja” ja seda räägivad eranditult kõik. Või kuidas ma rõõmustasin, et lähimal lasteaial on lausa mets maja taga kus ka “õpperada” tehtud. Nüüd ma siis lapsega kodukandis mängides näen kui vähe nad vaatamata sellele õues on. Ja et õli veel tulle tilguks, siis pea iga kord lasteaia juures jalutades näen kuidas lastel tekivad mingid olukorrad, mis vajavad selgitamist-lahendamist, aga õpetajad lihtsalt eemalt hüüavad “lõpeta ära” ja ei tegele olukordadega lõpuni, et lapsed olukordadest õpiksid ning probleemid ei süveneks. Ja kuidas teisted sel teemal arutades ütlevad, et aga see on ju siis täiesti tavaline keskmine lasteaed.
    Kuna ma ei ole eriline tülunorija ja tegelikult meeldib mulle põhiliselt positiivseid mõtteid mõelda ning suhelnud teiste vanematega, kes on juba süsteemiga harjunud (leppinud) ja üleüldse tahan ma, et minu hirmud lapse kogemust ei halvendaks, olen ma ka nagu leppima hakanud. Et ju siis riik annab ette, et lapsed peavad lasteaias toas kooliteooriat õppima ning õues praktilise elu pealt õppimist ei peeta põhitähtsaks ja mul ei ole mõtet üksi ka siin midagi muud üritada paluda oma lapsele. Ja ju siis tõesti ei saa kuidagi teisiti kui et ei leita nende kalkide lasteaia õpetajate asemel soojema südamega inimesi.
    Ma nüüd ei teagi kas jätkata oma olukorraga leppimise teekonda ja äkki ma mõtlen hoopis üle või peaks ikkagi proovima oma lapse kasvamise teekonda kuidagi paremaks teha.
    Lootusekiir tärkas kui avastasin waldorfi lasteaia, mille pedagoogikast mul erilist aimu ei olnud, aga mis tundub vähemalt lasteaias järgivat minu jaoks olulisimat – õues viibimist, praktilisest elust õppimist, loovusele rohkelt võimalusi andes, hingelise poolega tegelemist, lastele õpetamist mis on õige ja mis vale, mitte lihtsalt neid keelates-käsutades. Olen ka negatiivset kuulnud selliste lasteaedade kohta, aga üldiselt tuleb see inimestelt, kes ei ole teemasse süvenenud ega oma kogemust ning kes kipuvad oma arvamust ainuõige tõena kuulutama.
    Aga kuna see lasteaed asub sellises kohas, et teeks meie elu väga keeruliseks logistiselt, siis jätkan kohaliku lasteaia osas mõtete mõlgutamist. Tore oleks kuulda mida teised arvavad minu kirjutatust.

    • mutukamoos says:

      Meie lapsed käivad tavalasteaias aga sellises väiksema rühmaga maalasteaias. Ma olen meie õpetajatega väga rahul :) Olen rühmas kohapeal väga palju viibinud ja näinud nende käitumist ja suhtumist. Kuigi jah, eks seal on ka olukordi, kus õpetaja ei näe või füüsiliselt ei jõua sekkuda ja lapsed peavad isekeskis olukorra lahendama. Neljasele see ongi vast arenguliselt juba jõukohane ülesanne, kahesed enamasti ei lahenda selliseid olukordi. Et jah, ideaalis võiks rühm veeeeel väiksem olla. Aga ma ei virise, sest Eesti keskmise kohta on meil ikka vähe lapsi.
      Ja ma olen ka seda mõelnud, et ega ma lõpmatuseni ei suuda kontrollida elu ja inimesi nende ümber ja lõpuks nad peavad ikka seisma vastakuti selle “külma ja kalgi” maailmaga. Või pigem siis erineva temperamenditüüpide ja käitumismallidega inimestega. Muidugi liiga varakult üksi suurde maailma saatmine ka hea ei ole, need asjad peavad ikka tasakaalus olema. Aga praegu on hea niimoodi vaikselt harjutada.

    • Kristiina says:

      Meil on kogemust nii riiklikus kui waldorf lasteaias. Valisime peale proovimist viimase. Kuigi riiklik lastaed on palju soodsam, asub kodule palju ligemal (4 km kaugusel kodust), rühmas on vähe lapsi (max 10), maja on uus ja ilus, hoov on osaliselt metsa all, palju toredaid mänguasju, palju ka puidust mänguasju rühmas jne. Aga…kui harjutasin oma last sinna, sain sealt päris mitu shokeerivat mälestust. Ei ole vist mõtet neid seiku kõiki välja tuua, eks igalpool ju erinev. Aga siis sain aru, et esiteks oli laps liiga väike lasteaia jaoks (2,6) ja teiseks olime kodus tegelikult juba alateadlikult waldorfi stiilis elanud, endale teadmata. Seega uurisime lähima waldorf lasteaia kohta ja juba tutvustusest sain aru, et see on õige koht. Panime ta sinna aasta hiljem, kus ta harjus väga kiiresti. Ta on seal käinud ca 4 kuud ja on vaid pool päeva, lisaks üks-kaks puhkepäeva, talle väga meeldib. Mitte kordagi pole jäänud nutma, mitte ühtki pisarat. Samal ajal, kui riiklikus ta rääkis ja nuttis suuri pisaraid, kui nägi mind ära minemas. Seal öeldi, et kui ma nüüd järgi annan, ei saagi kunagi teda lasteaeda käima ja et õige aeg on enne 3 a….ma oleks juba äärepealt neid uskuma jäänud. Õnneks kuulasin südant :)
      2,5 a õde aga veel ei käi waldorfis, kuna kui hakkasime proovima, siis talle mõjus seal olek ka koos minuga nii, et hakkas kiiresti haigeks jääma ja oli tohutus stressis. Kui jätsin ta edasi koju, muutus kõik paremaks ja endiseks. Seega annavad lapsed meile nii hästi märku, millal nad valmis on. See on muidugi omaette teema, sest kõigil pole ilmselt võimalik 3 aastat kodus olla lapsega. Aga kui vähegi on, siis ma väga soovitan. Siinkohal soovitan ka lugeda raamatut “Sotsiallsus ja sotsiaalsed oskused”. Seal räägitakse päevahoiu mõjust alla 3-aastaste laste sotsiaalsete võimete kujunemisele. “Autor kummutab seni üldiselt levinud seisukoha kollektiivi positiivsest mõjust mudilaste sotsiaalsete oskuste kujunemisele. Ta tõestab väga veenvalt, et koduste laste närvikava on edaspidisteks eluraskusteks hoopis karastunum, võrreldes lasteaias käinutega.” http://www.rahvaraamat.ee/p/sotsiaalsus-ja-sotsiaalsed-oskused/38142/et?isbn=9789985028360

  6. Pikajuukseline Ema says:

    Lapsed on erinevad, vanemad on erinevad – mõni isiksusetüüp hindab üle kõige juhendite, reeglite järgi elamist-olemist, mõni vabadust. Väikeste lastega ON vaja teatud reegleid, aga samas võib alati ette neid hetki, kui pole võimalik minutipealt ajakava järgida.
    See ongi elu. Liiga palju reegleid võib ju tulla sellest, et üks vanematest arrrmastab reegleid ja lapsed seetõttu ei suuda seda nautida, et nende isiksus vajab kasvamiseks ruumi, mõni rohkem, mõni vähem. Vanemad arvavad vahel, et lapsed on lihtsalt voolitavad, aga neil on sünnist saati oma iseloom, vooli või ära vooli – KÕIKI häid iseloomujooni ei saa ühe lapse sisse panna.

    Iga laps on iseseisev isiksus oma temperamendijoonte ja andekustega. Üleliia millegi tegemine – mis ei ole lapse jaoks huvitav, isegi kui see on arenguetapis ette nähtud – väsitab ja kurnab last. Vanemat väsitab ka lapse sundimine, a la Raha on makstud, käi trennid lõpuni. Kui aga tegu on LAPSELE meeldiva tegevusega, siis selle tegemine lapse jaoks on puhas rõõm. Kuidas muidu Kelly sinna oleks jõudnud, kuhu ta jõudis?

    Nagu Eveli kirjutas: kui ta oma last rangelt keelaks, siis ei teekski ta midagi, seega pole keeldude kasutamiseks põhjust, saab rahumeelsemaltki. Samas on lapsi, kes on nii elavad ja aktiivsed, et ilma reegliteta, käitumise reguleerimiseta ei oleks neid nõus hoidma ükski lasteaed ega kool. Kui vanemad liiga palju järgi annavad, et last mitte alla suruda ja mitte tema loovust kammitseda, võib sellisest lapsest saada kõigi teiste laste (ja vanemate) hirm. Kui oma vanemaid ta ei kuula, sest väikesest peale on tema järgi käinud kogu pereelu, siis kes teda korrale kutsuma peaks? Lasteaialast hirmutatakse politseiga, aga peale 12.korda see enam ei tööta. Mäletan, kui ehmunud ma olin, kui üks ema kurtis, et varem tema 3-aastane ikka kartis, et kotionu ta minema viib, aga nüüd ei aita enam isegi see, peab midagi hirmsamat välja mõtlema. ?!??

    Toadraakon – esimese lapsega ongi tavaliselt palju mõtteid, plaane, muresid. Hiljem ei jäta elu ülemõtlemiseks mahti ja enamus asju loksub ise paika. Kõikides asjades on head ja halba – inimeste suunamises kasulikumaid otsuseid tegema, lasteaedade õppe-ja kasvatustöös, duplodega mängimises ka. Leia see, mis Sinu jaoks südames õige on.

    • mutukamoos says:

      Hea, et see arutelu siin tekkis! Ma muidu olen ikka mõelnud mõnda püsimatumat last vaadates, et temaga ilma piiranguteta ei saaks. Aga mul ei olnud meeles seda algsesse postitusse kirja panna. Nagu ilmselt ka palju muid nüansse. Ma hakkasin nüüd mõtlema, et see uurimus tõenäoliselt näiteks ei arvestanudki kõiki aspekte, eriti iseloomust ja temperamendist tulenevaid, mis ju ka loovust mõjutavad. Näiteks teledetektiivi Mr Monki sarnane laps ei ole juba oma loomuselt kuigi loov ja VAJAB rutiini ja reegleid. Kindasti saavad nemad ka omamoodi loovad olla, aga milllist loovust pidasid siin silmas uurimuse läbiviijad? Sest tema ilmselt langes sinna “6 ja enam reeglit” peresse.

      Mida rohkem ma järgi mõtlen, seda enam ma avastan reegleid, mis meil siiski on. Kuigi muidu ma arvasin, et me oleme suht reeglitevabad. Ma olen ikka üritanud seda joont ajada, et kui mingid asjad on keelatud, siis nad on alati keelatud. Sest nuh, enamasti on seal põhjus taga, miks keelatud. Ma olen üritanud lastele õpetada ohutut käitumisviisi ja seetõttu mõnda asja keelanud ka siis, kui hetkel ei ole olukord ohtlik, kuid teinekord võiks olla (näiteks suusakepiga mängimine). Lihtsalt, et ei tekiks halba harjumust.

      Ja kahjuks ma näen kõrvalt sarnast juhtumit, kus vanemad annavad lapsele liialt järgi ja laps on seetõttu väga tujukas ja tähelepanunõudva käitumisega (mis viib jälle järgmiste nõudmiste täitmiseni). Ja vat see ei ole see reeglitevabadus, mida ma silmas pidasin! Märkan ja tahaks sekkuda, aga delikaatne teema :(

Vasta mutukamoos-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga