Sattusin Huffington Postist lugema mõtlemapanevat artiklit, kuidas tänapäeva lapsed on tegevuste ja infoga nii ülekoormatud, et see põhjustab nende käitumises häireid. Kuna artikkel on inglise keeles, toon lühidalt ära mõned põhipunktid. Tegelikult ei ole siin midagi uut, pigem just meeldetuletus võtta aeg maha.
Tänapäeva laste ümber keerlevad liiga suured infovood, mida nad ei suuda analüüsida ega endale selgeks teha. Me sisustame nende aega paljude erinevate tegevustega. Me täidame nende toad harivate raamatutega (khm, jah, mina ka), vidinate ja mänguasjadega. Keskmisel lääne lapsel on 150 mänguasja. Kogu see võimaluste virvarr pimestab lapsi ja nad upuvad valikuvõimalustesse.
John Payne, raamatu Simplicity Parenting autor, kirjutab, et ülekoormatus koosneb neljast osast: liiga palju asju, liiga palju valikuid, liiga palju infot ja liiga suur kiirus.
Ülestimuleeritud lastel puudub võimalus rahulikeks hetkedeks, mil nad saaksid uurida, endasse süüvida ja pingeid maandada. Valikute küllus vähendab õnnelikkust, röövides lastelt võimaluse tunda igavust. Igavus aga teatavasti soodustab loovust ja iseõppimist.
Viimase kahe kümnendi jooksul on oluliselt vähenenud laste vaba mängu aeg. Isegi lasteaiaealiste laste tegevused on muutunud rohkem akadeemiliseks. Paljud koolid vähendavad puhkeaega, et lastel oleks rohkem aega õppimiseks.
Ühe uurimuse järgi on organiseeritud sporditegevus vähendanud laste loovust noorukieas, samas vabas vormis spordiharrastajad on olnud loovamad. Siin tuleb tähele panna, et “süüdi” ei ole mitte organiseeritud sport, vaid vaba rahuliku aja puudumine, mis on vajalik pingete maandamiseks. Spordi uurimuse kohta loe lisaks siit artiklist (lühidalt: võtmesõnaks on tasakaal organiseeritud ja struktureerimata spordi harrastamise vahel).
Kuidas kaitsta oma lapsi ülestimuleerimise eest?
Lahendus on lihtne – tuleb öelda EI. Ütleme EI selleks, et neil tekiks vaba aega olla lihtsalt laps. Ei, Sam ei saa tulla laupäeval sünnipäevale. Ei, Sophie ei saa tulla sel nädalal jalgpallitrenni.
Me filtreerime oma laste elust üleliigse asjalikkuse ja lihtsustame nende elu. Me ei aruta õhtusöögilauas oma seitsmeaastasega kliima soojenemise teemadel. Me vaatame uudiseid peale laste uinumist. Me puhastame oma kodud üleliigsetest mänguasjadest (ja üldse liiga paljudest asjadest). Me taasloome ja austame lapsepõlve.
Mis mõtted teil seda kokkuvõtet lugedes tekkisid? Kas ütleksite ära sünnipäevakutsele? Või jätaksite vahele jalkatrenni? Trenni vahelejätmist ümbritseb muidugi paras pühaduseoreool alates kohusetunde õpetamisest lõpetades meeskonna eest väljas olemisega.
Asjad. Palju asju. Ma tean üht peret, kes otsustas sel aastal laste sünnipäevi suurelt mitte pidada, sest mänguasju on liiga palju. Kipuvad ju lasterohked sünnipäevad päädima hunniku suhteliselt odava ja kergelt puruneva kraami kuhjumisega. Millised on teie kogemused, kuidas olete lahendanud mänguasjade ülekülluse probleemi? Meie peres ma veel ei taju, et lapsed saaks kingiks liiga palju asju, kuid me ei ole veel kordagi pidanud sünnipäeva, kus pea terve lasteaiarühm koos. Seega mulle tundub, et probleem eksisteerib rohkem koolieelikute vanuserühmas. Meil on küll palju asju, aga see on pigem mu oma süü ja õppimise koht 🙂
Lähiajal on mul plaanis mänguasjade haldamisest veidi pikemalt ka kirjutada.
Eveli
Kui sa soovid aegsasti teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või registreeru uudiskirja saajaks.
¤ Et (mõttetuid) asju liiga palju juurde ei tekiks, siis ma olen proovinud sünnipäeval-jõuludel lähimate pereliikmetega ühiskingitust välja mõelda. See aasta proovin seda ka suuremas ringis – pakin kingituse, teen kaardi kuhu saavad kõik osalejad oma nimed kirja panna ning kingime peo ajal koos lauluga need sünnipäevalapsele. Kingiideed oleks väga teretulnud, sest lapsel on tõesti juba pea kõik mõtekad asjad olemas ;).
¤ Meil on osad mänguasjad kindlasti silme alt ära ja aeg-ajalt vaatan neid üle, et vajadusel osad ära likvideerida. Ka lasteraamatud on osad põhiriiulis ja teised silme alt ära. Üldse vaatan tihtipeale sellise pilguga ringi nii lapse asjade kui enda ja kodu asjade suhtes, et neid vähendada. Vahel panen mõne asja “prooviks” ära, et seedida, kas seda on ikka vaja või mitte.
¤ Olen enda jaoks tõestanud, et kui lapsel on vähem asju (olgugi, et mõtekaid asju leidub ju nii palju) ja kui need on loovust soodustavad, siis tal on palju huvitavam mängida, mängib asjadega palju pikemalt. “Loovust soodustavad” on minu arust siis asjad, mis ei ole liiga valmis tehtud ja annavad fantaasiale ruumi – nt meil on kineetiline liiv, millest teeb mängutoitu, kujukesi jne, samal ajal kui tal olid valmis kujul nt juurvilja kujulised kujundid, millega ta üldse nii pikalt-fantaasiarikkalt ei mänginud.
¤ Meie laps ei vaata eriti telekat, sest ma ei pane seda talle üldiselt mängima, tavaliselt ei vaata ka ise kui see talle kuuldeulatuses on, tal on eelnevas punktis välja toodud mänguasjad, ma olen teda suunanud mängima ja ise mängima. Ja ega ta ei tunne sellest puudust ka, sest üliharva kui küsib multikat vaadata, pigem mängib omaette, vahel ka koos minuga. Ja usun, et ka minu eeskuju raamatuid lugeda on talle külge hakanud, armastab tihtipeale raamatupiltidesse süveneda. Ja ega ta on üldiselt ka selline laps, kes koguaeg tegutseb, ega istu niisama flegmaatiliselt teleka ees – samas jällegi olen ma teda algusest peale niimoodi suunanud, vankris istus ka minimaalselt kui õppis ise edasi liikuma.
¤ Meie laps on alles 3-aastane, aga ma juba ammu uurin milliseid trenni valikuid ma talle võiks tulevikus pakkuda. Sest ma ei taha, et ta ilmtingimata tippsportlase tasemel treenima hakkaks ning teeks midagi sellist, mis võimalusel kogu organismile hästi mõjuks. Ja selliseid variante on nagu tikutulega otsida. Õnneks leidsin näiteks ujumistrenni, kus on ka rühm, kes ei hakka võistlustasemel harjutama, vaid lihtsalt, et ujumisoskus heaks areneks ning lõbus oleks. Samuti leidsin sellisel tasemel ÜKT trenni (üldkehaline treening).
¤ Aga vot seda ma ei suuda kuidagi mõista ega kuidagi muuta, et lasteaias juba hakatakse kooliakadeemiat viljelema. Leidsin küll waldorflasteaia, mis haakub minu põhimõtetega, aga see asub meie suhtes liiga keerulises kohas.
¤ Kindlasti proovime soojal ajal perega telkimas käia, et “igavust” soodustada :).
¤ Eeskujus peitub võti, aga mul on veel kõvasti arenguruumi, et oskaksin jälle ise niisama vaikselt olla ja ei pöörduks interneti poole enda meelelahutamiseks. Samuti on mul veel arenguruumi, et jääda positiivseks meie kolmeaastase lapse jonni suhtes.
PS! See kõik on muidugi tulnud läbi tohutute vigade ja möödapanekute, aga õnneks olen tänu sellele ka kõvasti õppinud ja õpin koguaeg juurde.
Üks teemakohane ja minu arust väga mõistlik artikkel:
http://www.perekool.ee/artiklid/kuidas-saab-lapsevanem-vahendada-lasteaialapse-stressi-2/
Aitäh pika mõtiskluse eest! Me oleme ka ühiskingitusi praktiseerinud, kuna külalised on olnud lähemad sõbrad ja sugulased. Ilmselt on ühiskinki raskem organiseerida kui külalisteks lasteaia- ja koolikaaslased, kelle vanemad nii hästi üksteist ei tunne.
Eeskujus peitub võti – ja ma tunnen, kuidas mul endal veel on maa ja ilm arenguruumi 🙂
Kingiideedest – mulle endale on hakanud kingina meeldima igasugused meisterdamise ja kunstitööde komplektid. Jah, enamus asju on võimalik ilma komplektita ka teha, kuid selle komplektiga on kiirematel aegadel maru lihtne 🙂 Mõnikord on ikka hea kui on midagi kapist võtta, et lastele tegevust pakkuda.
Meil oli just koolilastega sünnipäev. Kogu klassi me seekord ei kutsunud, vaid 16 tüdrukut ja 2 poissi. Kinke seega kokku 18 (tegelikult 2 last andsid raha nagu eelnevalt oli kokku lepitud). Kingitusi loomulikult liiga palju, pluss sinna juurde siis veel sugulastelt ja tuttavatelt saadud kingitused (õnneks küll enamustelt raha), aga sinna lihtsalt ei ole midagi teha. Sünnipäev on lapse ja ta sõprade jaoks tähtis ja kuna lapsed veel selles eas et sõber ollakse pea kõigiga siis oleks imelik ka kedagi otseselt välja jätta (enamus poisse küll jäeti sel aastal välja). Peo täielikult ära jätmine oleks lapsele tundunud karistusena.
Siin ei ole ka kombeks ega viisakas laste sünnipäevaks kooliõdedelt- vendadelt raha küsida. Kui küsida siis pigem mingi suurema asja ostu toetamiseks, aga kuna meie lapsel ei olnud mingit asja mida ta otseselt tahtis, siis ei hakanud me ka raha küsima. Kingi peale kulutatakse siin keskmiselt 10 naela (kes natuke rohkem, kes vähem). Kokku oleks me laps seega raha saanud peaaegu 200 naela koolilastelt! Mida teeb 7 aastane sellise summaga??? Sinna juurde siis veel sugulastelt saadud 120 naela. Meie meelest parem kui selles eas asi ei läheks nii rahahõnguliseks ja piirduks ikka kingitustega. Talle meeldib mängida.
Meil aga pole küll kunagi seda probleemi olnud, et mänguasjad oleks odavad või läheks katki. Kehtib ka teiste laste poolt kingitud kingituste kohta. Mul ei tule üldse meelde, et meil mõni mänguasi oleks kunagi nii katki läinud, et oleme ära visanud. Kui üldse siis Eestist ostetud puidust käsitsi tehtud väikesed loomad, kellel on jalad ja sarved väga kergesti küljest ära tulnud, aga ka need on jäänud lombakana siiski edasi mängudesse.
Aga seda kohe kindlasti, et eks tänapäeva laste elu ole igatpidi palju kirjum ja elavam kui näiteks meie endi lapsepõlv seda oli. Suurem tootmine, tarbimine, pluss internet.
Mina isiklikult PROOVIN mitte enda ja lapse lapsepõlve võrrelda, sest maailm kus tema elab on täiesti teine sellest maailmast kus mina lapsena elasin. Kust ma tean, et minu maailm tema omast parem oli või vastupidi. Omad plussid ja miinused mõlema puhul. Pigem tihti just vaikselt oma peas arutlen ja mõtlen kui palju ‘tervem’ ma ehk nüüd oleks kui mul oleks lapsena samad võimalused olnud ja ühiskond ja inimesed minu ümber palju lapsesõbralikumad, aga ka selline mõtlemine ei vii mind lõpuks kusagile, sest vastust sellele küsimusele ei eksisteeri.
Loomulikult me kontrollime ja proovime asju tasakaalus hoida ja last mitte nii asjade kui tegemistega üle koormata, aga samas ma ei taha, ega suuda ka pidevalt vastuvoolu võidelda ja proovida last tirida maailma mida enam ei eksisteeri. Pärast peab ju ta ikka selle sama maailmaga hakkama saama kus ta praegu elab. Pigem las hakkab kohe varakult õppima mis selle suure tarbimise ja infovoolu sees on tähtis ja mis mitte, ning katsetama taibukamate valikute ja soovidega. 🙂
Alice, su jutul hea iva sees – ei ole mõtet last tirida maailma, mida ei eksisteeri. Eks meil vanematena tulevad aegajalt ikka nostalgiahetked peale, et kus meie lapsepõlves ikka… 🙂 Ja kuigi ma ei ole päri kõikide arengutrendidega kaasaja laste maailmas, pean ma nendega leppima ja kuidagi ka oma ellu vastu võtma. Selle olen ma juba selgeks saanud 🙂
Mulle tundub, et Eestis on lasteaialaste sünnipäevadel kombeks umbes 10eurone kink teha. Nii palju kui ma kuulnud olen, sest me veel ei ole sedalaadi üritustele sattunud. Minu arvates on 10 euro eest raske midagi asjalikku leida. Vähemalt mul jääb silm peale pigem 15-20 eurostele asjadele. Kindlasti midagi leiaks, aga kas on ka aega ja oskust otsida. Kusjuures, meile on väga asjalikke alla 10 euroseid kinke tehtud, seega päris välistatud see ei ole. Ja midagi lagunevat enda kodust ei meenu, küll aga on silme ees üks auto (mitte meie kodus), millest olid mõne nädalaga tükid taga.
Hah, mul nüüd tekkis kiusatus teha postitus asjalikest alla 10 eurostest kinkidest 😀 Et mida siis meie kaubandusest selle summa eest saada võiks 😀
Ahjaa, raha kinkimise osas olen ma ka selle leeri esindaja, kellele seda teha ei meeldi. Küll teatud juhtudel (täiskasvanute juubelid, pulmad jne) olen sellega isegi nõus, kuid enamasti tahaks ikka ise midagi toredat valida.
Heh, just paar päeva tagasi mõtlesin jälle sellele teemal. Olen ju väiksemaga (2,8a) kodune ja tegelikult on ka 4 aastane lasteaiast palju kodus, kuna ikka on nohu või köha…ja siis olengi mõelnud, et kuna nad ju ei vaata ei telekat, arvutit ega muud ekraani, et kas peaks nt käima ikkagi teatris või muuseumides…samas jälle susetunne ütleb, et tegelikult ju ei pea. Oma kodu on see koht, kus nad avanevad kõige paremini, just nende asjade keskel, mis neid ümbritseb. Mänguasju olen küll palju eest ära pannud aga ikkagi tundub neid palju, kuigi on küll enamus puidust, loovad jne. Nende põhimängud on siiski kõige pikemad ja paeluvamad just need, kus nad ei kasuta otseselt mänguasju – mängivad nt rongisõitu, lähevad mängult matkama, kooli, kohvikusse…Ja kuidas nad omavahel siis suhtlevad! Vahel ma lausa istun ja kuulan 😀
Seega minu mõte on, et liiga vara alustatakse laste suunamisega,ringidega, keeleõpetega jne. Vähemalt mina saan aru enda laste pealt, millal on välist mõju liiga palju. Nende jaoks oli pealinnas trammisõit juba nii suur elamus, et muud me ette ei võtnudki.
Selles mõttes on maal tegelikult nii lihtne omas rütmis kasvada. Eks me peame ikka end vahel tagasi hoidma ja mitte jälle midagi ostma, kuigi…raamatute kohapealt ei oska kuidagi. Neid on tõesti palju, samas ei ole neil ju kõik korraga nähtaval, neid on hea vahetada. Küll aga olen välja praakinud nö fantaasia raamatud, kus nt loomad sõidavad autoga või teevad teadust. Selleks on minu meelest vara, see mõistmine pidi tulema umbes viie aastaselt.
Kinkimiseks olen viimasel ajal palunud tuua midagi praktilist. Nii sai nelja aastane meie käest matkakoti, magamiskoti ja termose, sünnipäeval käis ainult üks sõber oma õega, kutsutud oli neli last. Kingiti taskulamp. Ka väga asjalik kink. Vanavanematega on natuke keeruline, sest kaua ma tõstan neid kergelt katki minevaid asju vaikselt ära. Viimsel ajal siiski olengi otse öelnud, et palun mänguasju enam mitte tuua. Tavaliselt vanad inimesed ju ei tee nö uuringut, et mis raamat oleks kõige parem, võetakse selline, mis kõige kirevam 🙂
Ma ei pea üldse vajalikuks pidada nii väikesel lastel suuri sünnipäevasid. Ise oleme teadlikult ära öelnud kutsest, sest meid on kutsutud ka selliste laste sünnipäevadele, keda mu lapsed pole kordagi näinudki. Minu meelest on tore, kui nad saavad ise endale sõpru valida ja otsustada, keda nad sünnipäevale tahavad.
Nii palju mõtteid tekitab see teema aga liiga pikaks kisub juba mu jutt…nagu alati. Aga aitäh, et sellest kirjutad, hea on teada, et ma pole ainus, kes lastele kõike ei luba osta, igale poole ei vii jne 🙂
Kristiina, aitäh pika mõtiskluse eest! Ma olen ikka üritanud suurema lapsega muuseumis käia, kuid kuna see on raske organiseerida, siis juhtub seda harva. Raske, sest siis pean pisemale hoidja leidma (temaga koos on keeruline isegi poes käia, sest enamuse aega jooksen tal riiulite vahel järgi) ja ega meil siinkandis lastele huvitavaid muuseume väga ole ka. Seega peaks kaugemale minema ja eks see jälle keerulisem. Eks see maaelu elimineerib juba iseenesest üleliigse stimuleerimise. Ma tunnistan, et tahaks siiski Tirtsuga rohkem muuseumites käia…
Tirts ja H on ilmselt suhteliselt sarnased. Ma ka ei ole talle suuri pidusid korraldanud, sest suured rahvahulgad on ta jaoks heidutavad. Seega meile sobivad väikesed peod 🙂
Ma käisin kunagi kuskil loengul, kus mainiti ära kui vara on psühholoogide arvates soovitatav lastele ringe pakkuma. Ma täpseid numbreid ei mäleta, aga lasteaialastele ikka minimaalselt. Ehk oli, et ca 4-5 aastaselt üldse esimene ring? Kui sedagi. Loengupidaja vihje oli, et lapsed käivad ikka liiga palju ringides ja alustavad vanuseliselt liiga vara.
Mina olen ise enamik kingitusi ise teinud, aga tagasiside puudub, kas meeldis või oli eriti tobe. Asi on muidugi asi. Oma laste sünnipäevadele oleme lasteaiast kutsunud täpselt nii palju lapsi, kui vanaks ta saab. Kuna mõlemal on sünnipäev ebamugaval ajal, siis hullu tungi ei ole. Kusjuures koolieeliku kingitustest meeldis mulle kõige rohkem just raha. Seisab teine ilusti ümbrikus ja ootab oma aega. Kinkekaartidel on alati peal mingi “parim enne” kuupäev, mille meelespidamisega on mul ikka raskusi. Teema on igal juhul intrigeeriv ja sellest peaks isegi kirjutama. Minu lapsed on juba natuke suuremad.
Pille, aitäh kaasa mõtlemast! Ma olen ise ka mõnikord mõelnud, et mida kingisaaja küll isetehtud asja kohta arvata võib ja kas on tobe. Aga siis jälle mõelnud, et mu meelest on jälle tobe mõni muu poest ostetud minu silmis mõttetu kink 🙂 Seega lõpuks on kõik maitse asi ja me ei pea oma hoolega tehtud kinke häbenema!
Mul on kinkekaartidega sama häda, et kipuvad aeguma.