[Elisa] Lugesin ühe lasteaia õpetaja, Ines Savi, mõttemõlgutusi teemal, kuidas harjutada lapsevanemat lasteaiaga. Tunnen ka mõneti ennast selles lapsevanemas ära – variante, kuidas last kasvatada, tundub tänapäeval miljon olevat, internet oma tarkusega on suur ja lai ning aegajalt on ikka peas küsimus – kas ma teen seda õigesti? Kas nüüd on selleks või teiseks õige aeg ja kas see on õige viis? Harjutasime oma Mürakaru hiljuti lastehoiuga ning mul oli sellega seoses parajalt mõtteid ja kõhklusi. Mul on vaid suur hea meel, et meie lastehoiu töötajad on mõistvad ja oskavad maha rahustada ja “harjutada” lisaks lapsele ka lapsevanemat. 🙂

Allpool minu kogemus lapse (2a 3k) hoidu harjutamisega päeviku kujul. Võib-olla aitab see kellelgi oma lapse hoidu paneku hirme summutada, sest tegelikult on lasteaed/-hoid ju tore koht ning seda ei peaks kartma.

Tuleb vaid teada, mis on tulemas ning kuidas sellisel juhul oleks hea käituda. Minul aitas “valmis olla” nt see artikkel: “Lastehoiuga kohanemine” ja “Kuidas aru saada, et sinu lapsel on lasteaias raske” ja “Kuidas saab lapsevanem vähendada lasteaialapse strsessi?”

Kuna olen praegu beebiga kodune, siis ei olnud meil põletavat vajadust Mürakaru veel lastehoidu panna. Teise lapse sünniga ei kaasnenud ka mingeid armukadedus- ega jonnituure, nii et oleksin võinud vabalt kahe lapsega kodus olla. Ometi nägin ma iga kord kuskil külas või mängutoas käies, kui väga Mürakaru teiste laste vastu huvi tunneb ja nendega mängida tahab. Kuid olgem ausad, sellises vanuses lapsed ei oska veel väga koos mängida, niisiis küpses mõte panna ta poole kohaga lastehoidu, kus ta saaks endavanustega mängimas ja suhtlemas käia.

Minu kindel plaan oli, et panen ta 2-3 päeva nädalas ja poolikuteks päevadeks, “no võib-olla terveks päevaks, kui talle väga meeldib”. Reaalselt lastehoiu juhatajaga asja arutades sain aga aru, et lapsele on lihtsam kui ta käib minimaalselt 3 päeva nädalas, kuid pigem 4 – kui hoiupäevadele liiga suured vahed sisse tulevad, siis on lapsel keerulisem kohaneda ja ta on rohkem segaduses, mis toimub ja kus ta olema peaks. Niisiis otsustasime, et Mürakaru hakkab hoius käima 4 päeva nädalas ja jääma ikka lõunauneks ka.

 

1. päev, teisipäev. 9:00-12:30

Lähen hommikul kohale, mõlemad lapsed kaasas. Mina vestlen kasvatajaga lastehoiu teemadel, Mürakaru mängib, ronib, turnib, hüppab batuudil ja lohistab mind iga 10-15 minuti tagant vaatama, misiganes põnevat ta just avastanud on. Korra käib potil ka, aga sinna midagi ei tee (kodus on muidu päeva ajal mähkmevaba). Kasvataja kutsub meid lõunalauda sööma ka, Mürakaru valib minut aega, mis värvi põlle ta endale soovib, ja siis istub söögilauas teisi lapsi jõllitades. Kui teised söömise lõpetanud on, avastab Mürakaru, et ka tal on supikauss ees ja asub lõpuks sööma. Teised sätivad end samal ajal samas toas magama, Mürakaru vaatab endiselt suu ammuli toimuvat. Kasvataja küsib Mürakarult, kas ta tahaks homme ka Oma Voodit, Mürakaru noogutab… Supp söödud, lähme koos koju ära. Poiss on aga nii väsinud, et teisel korrusel hakkab mu kätt nõudma. Selgitan, et ei saa tal käest hoida, kuna mul magav beebi süles on, ja ta on nõus ootama, kuni ma neljandale korrusele beebi ära viin ja siis talle järgi lähen. Tagasi alla minnes leiangi ta mind vaikselt ootamas, ei nuta ega midagi. Võtab käest kinni ja kõnnib siiski ise 🙂 Magama õnnestub ta tavapärasest kaks tundi hiljem saada, nii et tõden, et pooliku hoiupäeva tegemine oleks halb idee. Terve õhtu jutustab Mürakaru (vastavalt sellele, kuidas ta piiratud sõnavara lubab) isale sellest, kuidas ta lastehoius autodega mängis ja batuudil hüppas.

2. päev, kolmapäev. 9:00-14:00

Lähme hommikul kohale, mängime kõik koos 10 minutiti, siis lähen mina beebiga “poodi”. Luban, et tulen “pärast” järgi. Kasvatajaga jääb kokkulepe, et pakub Mürakarule lõuna ajal voodit ja vaatab, kuidas ta reageerib. Vajadusel annab mulle teada ja lähen kohe järgi. Keskpäevast alates, kui on laste lõunasöögi ja magamamineku aeg, jõllitan telefoni ja ootan kõnet. Seisan beebit süles magama kiigutades suurema lapse toa uksel ja vaatan enda üllatuseks mingi kummalise nukrustundega tema tühja voodit. Nii see kõik algabki, see Suureks Kasvamine…

Aga kõnet ei tulegi. Kasvataja kirjutab hoopis Facebooki kaudu, et kõik korras ja laps magab. Minu lahkumisest saati pole hetkekski nutnud. Tund hiljem ärkab üles, et potil käia, ning keeldub tagasi magama minemast. Kuna olin kasvatajale öelnud, et Mürakaru magab harilikult 2,5 tundi lõunaund ja tund on tema jaoks vähe, siis kutsub kasvataja mu lapsele järgi. Mürakaru on mind nähes ehmunud näoga, ronib sülle ja hakkab nutma. Istume pisut niimoodi garderoobis, maha rahunenult siiski teatab, et oli tore ja tahab veel tulla. Õhtul tunnen, et juba vaid kaks päeva “puhkust” ja suudan lapsele rõõmsam ema olla ja temaga justkui kvaliteetsemalt tegeleda.

3. päev, neljapäev. 9:00-16:00

Lastehoius on täna uus kasvataja. Olen kindel, et pean seega ka täna lapsega pool tundi mängima, enne kui lahkuda saan. Kasvataja aga haarab lapsel käest, teatab, et emme peab nüüd minema ja kutsub lapse mängima. Mürakaru ei saa vist päris hästi aru, mis toimub, sest vaatab mulle küsivalt otsa, aga läheb kasvatajal käest hoides temaga kaasa. Mina hõikan tsau ja lipsan ruttu uksest välja.

Imelik on olla ilma Mürakaruta. Pisut on ka süümekad – laps “peab Seal olema” ja mina passin niisama kodus. Oleks siis karjuv vajadus, no et ma peaksin tööle minema… Tuletan endale meelde, et tal on seal tore…

Lähen talle kella neljaks järgi, laps sööstab mind nähes kurblikult mulle sülle ja istub viis minutit mind lihtsalt kallistades. Kasvatajalt kuulen, et esimesed paar tundi oli ta pisut kurvameelne olnud, aga ei olnud nutnud. Ning söömise ja lõunaunega oli kõik korras. Küsin uuesti potil käimise kohta – oli vist korra käinud, aga polnud sinna midagi teinud. Lõunaunest ärgates mähe nagu pomm. Selge, hoiab kinni siis muul ajal. Kuna imestan, kuidas ta küll jaksab, siis uurin joomise kohta ja saan teada, et joob vaid lõunasöögi kõrvale, muul ajal keeldub, kuigi kodus joob palju. Nii potist kui ka joomisest keeldumise võib “kohanemise” alla lugeda.

Koduhoovi jõudes saame mehega kokku, mängime pisut kogu perega õues. Kõik tundub rõõmus ja idülliline… Koju jõudes – reaalselt üle läve tuppa astudes – “keerab laps ära”. Võtab maast mu saapad, virutab need vihaselt koridori teise otsa ja siis viskab end röökides maha. Mees saab esimese hooga sellise käitumise peale pahaseks, kuid tuletan talle meelde, et sellist käitumist oli oodata. See on terve reaktsioon – laps on terve päeva pidanud korralik olema ja reegleid järgima ning on sellest väsinud, tal on vaja turvalises keskkonnas enda emotsioonid välja elada ning ta ei oska seda teisiti teha. Tuleb tal lihtsalt lasta nutta. Võtan Mürakaru sülle ja hoian ning miilustan, 10 minuti pärast on torm möödas.

4. päev, reede. 9:00-16:30

Lähme lasteaeda, riietan lapse lahti ning ütlen, et pean nüüd minema ja tema jääb sinna. Mürakaru hakkab oma õuepükse nagist sikutama ja seletama, et tema tuleb ka. Seejärel keerab kraanid lahti ja hakkab esimest korda nutma. Lapsel pisarad voolavad, mina selgitan rahulikult, et kõik on hästi ja lasteaias on tore. Võtan lapse sülle, mõeldes, et “rahustan ta maha ja siis kohe lähen”. Aga iga minu lausega kerib laps ainult nuttu hullemaks. Vaatan küsivalt kasvatajale otsa, ta tõuseb püsti ja võtab nutva lapse mu käest ning asub last lohutama. Mina lahkun, tundes ennast kohutavalt. Kärutan beebiga mitu tundi õues, et oma kehvast enesetundest lahti saada.

Peas keerlevad mõtted, kas seda ikka on vaja (jah, on küll, laps tahab teistega suhelda ja mängida ning kui minu puudumine välja arvata, siis talle meeldib seal), kas äkki oleks pidanud ootama, kuni ta on vanem (kuid ma olen aru saanud, et ka 3-, 4-aastased jäävad siiski alguses nutuga lasteaeda), kui ma nutuga unekooli ei poolda, kuidas siis SEE nüüd okei on (see ei ole siiski täitsa sama, sest ta ei ole seal üksi ja kasvataja lohutab teda) jne. Jalutuskäigu ajal telefon piiksub nii mitmelgi korral – kasvataja saadab mulle pilte rõõmsalt mängivast lapsest. Lisab, et kutt mängib ilusti, aga käib vahepeal tal süles istumas. Olen selle info eest tänulik, süda muutub rahulikumaks.

Öö on meil raske. Mürakaru, kes muidu magab öösel rahulikult ja ärkab võib-olla korra, ärkab mitu korda röökides. Mees veedab pool ööd temaga jännates. Nädalavahetusel võtame rahulikult ja laeme akusid.

5. päev – esmaspäev. Nüüd edaspidi juba “täispäevad” ehk umbes 8:30-16:30

Mürakaru hakkab taas lastehoius nutma, kui teatan, et ma nüüd lahkun. Kasvataja haarab ta sülle ja viib autosid vaatama. Lahkun kiirelt, endal endiselt väga niru enesetunne. Loodan, et järgmisel nädalal on ehk parem.

6. päev – teisipäev

Täna hakkab Mürakaru juba kodus nuttu ketrama – nii kui ütlen, et lasteaeda lähme. Hakkab mu juurest taganema, kätega vehkides ja ei-ei-eiii kisades, endal pisarad silmas. Meelitan lapse siiski riidesse ja õue, tundub, et kõik on taas korras. 15 meetrit enne lasteaia ust haarab laps mul käest ja hakkab mind nuttes teises suunas lohistama, ise jälle eiieiei hõigates. Last sisse tirides on eriliselt nadi ja sadisti tunne – nagu kuhugi piinakambrisse veaksin. Ometi tean, et talle seal ju meeldib…

Trepist üles pean ta seekord tassima, sest ta nutab ja keeldub kõndimast. Viin sisse ära, võtan riidest lahti ja jätan taas üürgava lapse kasvataja hoolde. Juba 5 minutit hiljem saan kasvatajalt rõõmsalt mängivast lapsest pildi ja sõnumi: “Kõik korras, mängib”. Ise muigan, et no on pätt, ma ei jõua kojugi veel ja tal draama juba läbi.

Kolmapäev – kodupäev

Mürakaru on täna täielik sülekas. Süüa tahab süles ja niisama tahab süles olla ning kui varem lugesime raamatut kõrvuti istudes, siis nüüd ronib selleks ka sülle. Hea, et Tiigriplikal täna väsinud päev on ja ta palju magab, saan siis oma suuremat kaisutada 🙂

7. päev – neljapäev

Hommikul hakkab Mürakaru jälle kodus juba nutma, kui lasteaeda mainin. Üritan temaga rääkida: “Sulle ju meeldib seal, seal on tore ja saad palju mängida ja…” – kuid tema kisa läheb ainult valjemaks. Jään nõutult vait ja mõtlen, mis edasi teha…

Siis meenub, et lapsele tuleb tema tundeid peegeldada. Seega ütlen: “Sa tahad, et emme ka lasteaeda jääks ja saaksid koos emmega seal mängida.” Nutt lõpeb sekundiga ja laps noogutab. “Lõpuks mind võeti kuulda, lõpuks ta saab aru!!” mõtleb ta vist. Enne ketras ta nuttu hüsteeriliselt valjemaks, sest ma küll kuulsin tema nuttu, aga ei KUULANUD teda.

Selgitan talle rahulikult, et ma ei saa jääda temaga mängima, et mul toimetada vaja, ja kui kõik emmed mängima jääksid, siis poleks lastel enam üldse ruumi ja nad ei saaks mängida ega batuudil hüpata. Mürakaru soiub pisut edasi veel, kuid enam ei nuta ega protesteeri. Lastehoidu jõudes ütlen taas, et emme läheb nüüd, ja tema… Hakkab nutma, kuid suundub kohe kasvataja poole ja ronib talle sülle edasi halama. Lahkun omaette muiates.

8. päev – reede

Hommikul lastehoidu minek on rahulik, minu lahkudes on Mürakaru pisut kurb, kuid ei nuta. Õhtul järgi minnes keeldub ära tulemast, pean tükk aega meelitama, et ta riidesse ja uksest välja saada 🙂 Kasvatajaga rääkides saan teada, et ta on hakanud nüüd ka lastehoius ilusti potil käima, nii et ka see kohanemise tagasilöök on kadumas.

Nädalavahetus

Mürakaru on nüüd kaks nädalat lastehoius käinud… Pühapäev on see kaunis päev, kui ta taas üle pika aja EMME ütlema hakkab. (Ta ütles seda beebina mingi aja, kuid lõpetas umbes aasta ja paarikuuselt.) Nüüd on kõige peale emme, emme, emmmmmmmeeeee. Kas issi aitab sulle särgi selga? Ei, emmmmmmmmmmeeeee!! Ei tea, kas mulle see muutus nüüd meeldib 🙂

9. päev ehk kolmanda nädala algus – esmaspäev

Ütlen Mürakarule hommikul, et hakkame lasteaeda sättima, ja ta sööstab koridori ning hakkab endale sokke ja pükse jalga ajama. Õue jõudes käsutab mu jooksma, et kiiremini saaks. Lastehoiu maja nähes hõikab käega viibates, et SINNA läheme, ja jookseb edasi. Trepist üles marssides korrutab omaette: “Ädi Ti, ädi Ti!”. Uksest sisse saades hõikab rõõmsalt sõpra nähes ta nime ning ma jõuan talt vaevu õueriided seljast rebida, kui ta juba batuudile hüppama jookseb. Tagasi vaatamata… Nutma hakkamata… Mu laps on suureks kasvanud 🙂

Õhtul kuulen, et vahepeal valvas lapsi ka asenduskasvataja ning Mürakaru ei olnud tedagi peljanud, vaid oli talt käest kinni võtnud ja kõik ruumid ette näidanud – nagu peremees omas kodus.

10. päev – teisipäev

Hommikul kõik sama, lähme lapse nõudel joostes, trepist üles minnes korrutab kasvataja nime ja räägib hüppamisest. Uksest sisse, jope seljast, laps nügib mind ukse poole ja käsutab: “Emme õue!” Ise paneb batuudi poole jooksu. Poole toa pealt vaatab tagasi, näeb, et ma kohmitsen veel koridoris ja hõikab uuesti: “ÕUE!” No okei, lähen-lähen!

Sarnasel teemal Mutukamoosis:

Raamat: Väikelapse sotsiaalsus
Meie lasteaiast ja lasteaiastressist

Millised hirmud teil olid last hoiuga harjutades? Kuidas harjutamine sujus?

Elisa

Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.