Aardejaht on põnev, kuid enamasti mõeldud vanematele lastele. Kuidas aga korraldada aardejahti mudilastele, kes enamasti veel lugeda ei oska ja mingid salakirjad ei tule kõne allagi?

Mäletan oma lapsepõlvest, et aardejaht oli üks põnevamaid asju üldse – milles mul endal kordagi osaleda ei õnnestunud. Minu lapsepõlv sattus sellesse aega kui lõppes pioneeride aeg ja uusi kooliväliseid tegevusi peale trennide eriti ei pakutud. Ma olin lugenud, kuidas oktoobrilapsed ja pioneerid osalesid aardejahil, maastikumängul või käisid “orienteerumas” – viimane oli mu jaoks mõistatuslik uudissõna, mille täpsema tähenduse sain aastaid hiljem teada. Seni oli ta minu silmis võrdväärne aardejahiga. Ikka selle põneva tegevusega, millest väga oleksid osa võtta tahtnud. Võite siis arvata, et oma laste peal on mul vaja see lapsepõlve vajakajäämine kompenseerida 🙂

Aardejaht 1 – sünnipäevamäng, soojendusjaht

Katsetasime aardejahti möödunud suvel esimest korda Tirtsu neljandal sünnipäeval. Kuna see oli vast enamustele osalenud lastele esimene kord ja enamus neist olid 4-5 aastased, siis midagi ulmekeerulist ette ei võtnud. Soovisime lihtsalt tutvustada kontseptsiooni kui sellist – otsi märke ja järgne neile. Märkidena kasutasime puude-põõsaste külge seotud krepp-paberi ribasid (müüakse pudi-padipoodides juba valmis ribadena, rebi ainult parajaks jupiks).

Mäng toimus meie oma maadel. Kuna külas olid ka mõned veidi vanemad ja taibukamad lapsed, siis nemad tormasid kõige ees ja neljaste kari siis vantsis järel. Sünnipäevalaps oli üritusest veidi kohkunud ja lonkis isaga kõige lõpus, et märke kokku korjata 🙂 Aare oli peidetud “päris” aardekirstu ja sisaldas kuldrahasid (šokolaadirahad). Loomulikult oli kirstu leidmine kulminatsiooniks, mida sooviti õhtul veel korrata (ilmselt oli see soov seotud ikka šokolaadist sisuga). Üks poiss avaldas pea iga kord soovi aardejahile minna kui hiljem meile külla satttus. Sellest siis tekkis mõte veel üks jaht korraldada.

Aardejaht 2 – seekord juba ülesannetega

Ma olin esimese aardejahi ajaks ostnud ka posu valguspulkasid ja -rõngaid, mida me siis käiku ei lasknud, sest oli liiga valge. Et neid ka kasutada saaks, sättisime teise aardejahi aja septembrisse kui õhtud juba hämardusid. Seekord valmistamise ette kaks rada – koolieelikutele ja kooliealistele (valdavalt algklassilapsed). Koolilaste rajaga tegeles mu mees, nii et selle koha pealt ma detailidesse ei lasku, aga see hõlmas endas kompassi kasutamist, posti kõrguse hindamist (vist oli joonlaua abil), salakirja (nihutatud tähestikuga), nähtamatut kirja (spets pastakas Rahva Raamatust) ja veel üht-teist.

Enne aardejahi algust tegime mõned pisemad mängud, et lapsed üles soojeneksid. Siiski on tegemist veel sellise vanusega, kus uus ja rahvarohke olukord tekitab kohmetust ja tõrget ja ei pruugi aidata ka jäämurdmismängud (või ei osanud me neid valida).

Koolieelikute rada:

1. Iga laps pidi liivakastist liiva seest otsima ühe puidust täheklotsi (need klassikalised). Peitsin sinna igaks juhuks veidi rohkem klotse. Järgmine punkt pidi olema jänesega seotud ja mul ei olnud ühtegi head ideed, kuidas need kaks punkti omavahel siduda. Õnneks jäi viimane klots minu otsida ja see juhtus jänese pildiga klots olema. Hüüdsin siis, et kas keegi näeb veel kuskil jänest ja suunasin nad kümmekond meetrit eemal asuva mängujänese juurde.
2. Jänesel oli  kõht tühi. Lapsed pidid ümbrusest kõrge rohu sisse peidetud porgandeid otsima. Reegel oli, et igaüks otsib ühe ja kui leiab rohkem, siis annab sellele lapsele, kellel veel ei ole. Mõlema punktiga oli omajagu kohmetust, pelgust ja pettumust, kui keegi kohe ei leidnud (või ei tahtnud leida).
3. Onni olid peidetud metsa- ja taluloomade minifiguurid. Iga laps pidi onnist tooma ühe looma ja telgi ees paigutama ta vastavale alale – kas metsa- või talumaadele (roheline vs pruun paber).
4. Järgmisena tuli leida juba eelmisest aardejahist tuttavaid märke, mis juhatasid labidaga meheni, kus kaevati koos auk, et iga laps saaks endale vihmaussi. Ega meil seal väga sisulist seost teiste punktide ega legendiga ei olnud aga õnneks on tegu sellise vanusega, kus selliseid asju küsimärgi alla ei panda 🙂 Tahtsime lihtsalt veidi rohkem “loodust” mängu tuua ja kuna teadsime, et Tirts on aeglane kohaneja aga vihmaussid ta lemmikud, siis ehk see aitab tal meeleolu luua. Tuli aga välja, et vihmaussid ei olegi kõikide laste lemmikud ja loobusime sellest mõttest, et edasi saab liikuda ainult siis kui kõikidel on oma vihmauss.
5. Järgmised märgid juhatasid lapsed meie võlumetsa ehk salapärasesse sarapuusallu, kus kohtuti kummitusega. Hoiatav märk andis teada, kuhupoole ei tasu minna. Kummituseks oli puu otsa sätitud ja joonistatud näoga vana valge lina. Tekitas elevust küll ja jätsime ta terveks sügiseks üles. Meie lapsed käisid talle ikka igal metsajalutuskäigul tere ütlemas.
6. Edaspidi oligi vaja metsas märke otsida. Vahepeal leidsid lapsed ka valgusrõngad ja igaüks sai endale ühe.
7. Aardekirstu ümbrusesse lisasime jälgede segamise mõttes rohkem lehve ja seal nägid lapsed omajagu vaeva, et kirstu leida. Selles vanuses ei osata veel hästi näha seda, mis on silma all, eriti kuna kirst oli neutraalset värvi.

Pärast tassiti kirst mänguplatsile ja jagati aare laiali. Valgusrõngad osutusid väga popiks, eriti kui lapsed avastasid, et saunas saab neid veel pimedamas vaadelda.

Aardejaht 3 – jaht pimeduses

Kolmanda jahi tegime ka lihtsa, eesmärgiks oli lastele pakkuda pimeduse ja lõkete kogemust. Aardejahi tegime 1. jaanuari õhtul, siis nagunii ei olnud jaksu midagi eriliselt suurt korraldada. Mu mees märkis maha lühikese raja, kus teetähisteks olid õueküünlad. Ilma valguseta olime täielikus kottpimeduses. Abiks olid ka taskulambid.

Küünlad juhatasid väikesed aardeotsijad ühe puu juurde, mille küljes rippus latern küünlaga ja selle kõrval kotike aardega (jah, ikka need šokolaadimedalid, ilma nendeta enam ei saa aardejahti teha).

Ma ütleks, et mulle meeldis see viimane aardejaht kõige enam. Pimedus ja selles heiklevad valguskiired on minu jaoks nii köitvad.

Kohe peale aardejahi lõppu kustutasime ka küünlad. Kuna tegemist oli külma ja märja aastaajaga, siis julgesime niimoodi elusat tuld kasutada. Samuti oli tegemist tõesti lühikese rajaga ja elus tuli ei jäänud järelvalveta. Soojemal ning kuivemal ajal ma soovitan muid valgusallikaid kasutada – kasvõi ülalmainitud valguspulkasid. Matkapoodisest leiab ka jämedamaid ja tõhusamaid pulki kui meil kasutusel olnud supermarketi omad.

Nende aardejahtide vahepeale mahtus ka üks täiskasvanute aardejaht kui sõbrad peitsid mu mehe sünipäevakingituse ära ja pidime kaardi järgi selle üles leidma. Ma nüüd juba mõlgutan mõtteid uue aardejahi korraldamiseks ja seekord kasutaks ka kaarti. Tekkis ka mõte, et jagaks lapsed paaridesse ja siis peavad nad koos ülesannetele lahendused leidma. Hetkel ma küll ei ole kindel, kas see on ikka hea idee, sest vabalt võib juhtuda, et lastele endale see mõte ei meeldi.

Kas te olete osalenud mõnel laste aardejahil? Millised olid ülesanded? Oskate ehk häid nippe jagada?

Eveli

Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.