Ma ei olnud seni eriti aianduse teemasse süvenenud, kuigi unistus oma aiast on mul kogu aeg olemas olnud. Ikka sellline roosiline ja romantiline, mõnusate aiasoppide ja istumisnurkadega. Nüüd aga vaatan tõtt oma metsistunud aiaga ja kratsin kukalt, et kustotsast oleks mõistlik pihta hakata.
Päris aiavõõras ma ei ole, sest olen kasvanud kodus, kus oli oma maalapp ja lisaks veel üüratu kartulipõld. Kodus, kus töökasvatus ei olnud võõras termin ja kus ma rohisin ikka omajagu peenraid ja korjasin pangedeviisi punaseid sõstraid. Mingit aiavihkamist see minus ei tekitanud, keskkooli ajal oli mul isegi isiklik sordigladioolide peenar, mida hoolega sildistasin, et sorte lahus hoida. Küll aga ei süübinud ma eriti aiategemiste tagamaadesse – miks tehakse midagi just nüüd ja praegu. Nüüd siis istun ninapidi aiateemalistes artiklites nii veebis kui ajakirjades kui ka raamatutes.
Esimesed sammud
Aed meie uue kodu ümber on selline lihtsamat sorti mahajäetud maja aed. Mitte päris rinnuni umbrohtu kasvanud, kuid köögivilja peenarde kunagist asukohta võib ainult aimata. Säilinud olid üksikud taluaia lilled – peamiselt pargiroosid ja pojengid, sekka ka peotäis sibullilli. Maa on siin kiviklibune ja raskesti kaevatav. Ise kaevamisest loobusin ma peale esimesi katsetusi õige rutttu. Kui ma suutsin uue põõsa jaoks augu umbes poole labida sügavuse kaevata, siis mees suutis ta mul labida sügavuseks teha ja siis oli kivi vastas. Jõudsin tõdemuseni, et kui soovime uusi peenraid teha, siis kaevamise peale ei tasu loota.
Kaks esimest peenart said möödunud kevadel siiski suure kiiruga kaevatud, sest mu ema saatis posu maasikataimi ja neile oli vaja koht leida. Teise peenrasse läksid ürdid ja mõned porgandid. Viimased siis peamiselt laste rõõmuks. Järgmise maasikataimede saadetise saabumise ajaks olin jõudnud end juba veidi harida ja lasin mehel ehitada kõrgpeenra.
Kõrgpeenra teema vist oligi see, tänu millele ma sattusin lugema permakultuuri peenardest ja leidsin, et need peaks meile ülisobilikud olema, sest päästavad mind kaevamisest ja filosoofiline lähenemine ka sobib.
Siis sattusin lugema Muhediku blogi ja tema sai minu suureks inspiratsiooniallikaks (panen lingid postituse lõppu). Tema “ära kaeva-kasta” filosoofia on mulle väga hingelähedane ja üritan nüüd leiutada, kuidas oma aias neid põhimõtteid rakendada. Kõrgpeenarde puhul tundub see enamvähem selge olevat. Eelmisel aastal me küll kastsime maasikaid, sest ma ei multšinud neid õigel ajal. See tähendab, et tuli veidi rohida ka. Sel aastal jäin ma ka multšimisega hilja peale – seda tuleks teha kohe peale lume sulamist, aga siin kadus see juba pooles talves ära ja siis ma nagunii istusin haigete lastega toas ja ei jõunud aias miskit teha. Nüüd sel nädalal vedasin ühele peenrale heina ja teisele lehekõdu (ainus multš, mis kohe võtta oli), et testida, kumb parem oleks. Heinaga ilmselt riskin, et seemneid pudeneb ka peenrasse ja hakkab seal kasvama… Hiljuti sain teada, et maasikatele võiks multšiks kasutada okaspuuokkaid. Mida te maasikate multšimiseks olete kasutanud ja mis olid tulemused?
Teine suur peavalu on iluaia rajamine. Kui praegu on siin peamiselt tühi väli, siis kuidagi kentsakas on suvaliselt keset heinamaad mõni põõsas istutada. Kõrghaljastust jälle on tuulte püüdmiseks vaja. Samas mulle meeldib praegune avarus…
Aiapidamise põhimõtted
Olen aiateemallisi artikleid lugedes oma peas kokku pannud mõned põhimõtted, millest oma aia puhul lähtuda:
- Ei mürgile. Meil on siin vaja kõvasti ette valmistada peenramaid, kuid proovin seda teha loodussõbralikul viisil. Roundup meie koju ei tule. Mul ei ole ühtegi peenart nii hädasti vaja, et ma peaks selleks loodust mürgitama. Ja mürgi ning kunstlike väetiste abil kasvatatud saadusi saan ma poest ka osta, siis kaob isekasvatamise iva ära. Tirts loetles hiljuti, mida me võiks oma aeda külvata ja istutada: “Porgandid, herned, brokkoli, võilill. Ahei, võilill kasvab ise!”. Lapse jaoks on võilill ilus ja nii vajalik, et võiks isegi ekstra kasvatada 🙂 Aga kuskil, mingis vanuses käib klõps ja järsku saab võilillest aiapidaja vaenlane number üks. Jah, ma ka rohin nad peenrast välja aga sinna äärmusse ei näe mõtet laskuda, et muru peaks umbrohuvaba olema. Ma lugesin kuskilt foorumist, et keegi oli hädas, et saaks muru seest margareetad välja. Ja mina siis mõtlen, et kust küll saaks need oma murusse…
- Püüan läbi ajada looduslike väetistega. Me küll sööme palju mittemahedaid poest ostetud toite, kuid ma tõesti ei näe kogu sel aiapidamisel mõtet kui kodus kasvavad samamoodi mittemahedad asjad.
- Vähese vaeva aed. Idee siis selles, et kasvatada selliseid taimi, mis tahavad antud pinnasel ja kliimas hästi kasvada, mille eest on vähem hoolitsemist. Aidaa, roosid, eks! Eks selle peale süda veidi tilgub verd ja küllap mõni meile ikka tee leiab (on juba kingitud) aga nii üldjoontes lähtun sellest. Et oleks ikka aega puhkenurgas ka istuda 🙂
- Meelitab liblikaid ja putukaid ehk on mitmekesine. Ja see tähendab ka keldri nurgas nõgesevõsa, et röövikutel oleks toitu 🙂 Ja see tähendab lehekõduhunnikuid põõsa all.
Kuna ma olen aiapidamises ikka väga algaja, siis loeksin hea meelega targemate kogemustest. Kas keegi teist on katsetanud permakultuuri peenraid? Või siis seda “ära kaeva, ära kasta” põhimõtet? Millega multšite?
Ja siin lubatud Muhediku blogi artiklite lingid:
Miks me ei kaeva vol2 ehk multš
Miks me ei kaeva ehk ära kaeva
Eveli
Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.
Mina panen maasikatele multsiks heina või muruniiduki haket ja teen seda umbes juunis. Praegu on kõik mullal. Sellest, kuidas ma maasikapeenraid juurde tegin, kirjutan kunagi. Muidu aga võin jõudumööda alati aidata.
Aitäh, ma loeks huviga küll! 🙂 Aga miks just juunis multšid?
Sest enne pole lihtsalt suurt midagi niita 😀
Haha, seda muret ma tean, Pille 🙂
Oi, aitäh linkide eest! Olen varem Muhediku lehele sattunud, aga juba oli meelest läinud, et selline koht olemas on. Me üritame ka vähem või rohkem permakultuuri põhimõtetest lähtuda, nii aiapidamisel kui elus 😉 Tegime ka ükskord kuhikpeenra, aga see paraku ebaõnnestus, sest üsna pea sain selgeks, et esiteks pole mul linnas kuskilt sõnnikut võtta ja teiseks ei ole põhku ja muud multšimaterjali nagu ka kohe ei olnud ja… See lõppes nii, et tagurpidi pööratud märastest hakkas naat ikkagi läbi kasvama ja vohas seal väga uhkelt. Muud umbrohud tulid ka. Probleem oli ikka poolikus lahenduses, teinekord olen targem 🙂 Lammutasime oma peenra uuesti laiali ja istutasin hoopis marjapõõsad asemele. Praegu teeme katseid ürdispiraaliga.
Meil jääb vist ka ehitusel kõvasti kergkruusa üle. Kavatsesin sellest lastele kruusakasti teha, aga peenrategu oleks ka tore mõte!
Mul ka multšipuudus pidev häda. Nüüd “õnneks” hakkas võilill vohama ja lihtsalt kitkun muru ja vean oma värskeltvalminud kuhikpeenrale. Pole sinna veel midagi külvata jõudnud, ehitamine võttis omajagu aega 😀 Eks mul ka kõhe tunne sees, et kuidas see täpselt nüüd õnnestub.
Misasi on ürdispiraal?
Ma olen kergkruusa suhtes kahevahel – ühtepidi usun, et väga hea multšimaterjal aga ma ei ole kindel, kas ta meie maamajaga stiili poolest sobib. Linnaaias kasutaks vist pikemalt mõtlemata 🙂
Ma olen samuti üpris võhik iseseisvas aiapidamises. Aga ma olen mõnda asja õppinud, mis teevad arenguportsessi lihtsamaks. Esiteks ma suhtun füüsiliselt raskesse osasse kui võimalusse värskes õhus füüsilise trenni tegemisse ilma et eraldi aega selleks peaks võtma, sest muidu ei tunduks see tore ja ajakulukasse osasse kui võimalusse oma vaimse poolega tegeleda. Ja kui ma midagi hästi ei oska, siis lepin sellega ning teen nii nagu oskan ja proovin võimaluse tekkides järgmiseks korraks areneda. Kõik “tavalise” mõtlen huvitavaks – näiteks kompostimise juures mõtlen, et see on mu tore hobi, mil saan oma “kodustatud” vihmaussidele toitu viia, et nad mulle kasulikku mulda tekitaksid, mitte kui tüütule kohustusele tegeleda biolagunevate jäätmetega. Ja ma vaheldan tegevusetüüpe, et liiga endale ei teeks ehk siis näiteks ei kaeva liiga pikalt järjest kuni selg kange, vaid vahepeal teen midagi füüsiliselt teistsugust või kergemat ning naasen hiljem kaevamise juurde tagasi.
Kividest rääkides – mingi hulk kive peenras on kasulik, sest need hoiavad sooja ning niiskust. Lisaks peaks olemas olema internetipõhised otsinguvõimalused, et millised maalapid ei ole nii viljakad.
Kuskohast sa infot said, et maasikad okaspuuokkaid tahavad? Need ei kõdune väga ju, kas see ongi eesmärk? Ja üldse on okaspuu happeline ja tavalisemad vilja andjad ei soovi ju happelist. Sain seda teada peale seda kui vaarikatele okaspuu multši panin ja nad mul pinnasest koos juurtega välja tulid seepeale. Nüüd arvestan, et mul tahavad okaspuu multši ainult roosid ja elupuud. Ja vaarikad naudivad lehtpuumultši mis tuleb mu arboristist abikaasa töö kaudu.
Kui teil on niiskemat nurgakest, siis soovitan karulaugu kuskilt tuua sinna istutamiseks. Praegusel ajal kui veel miski roheline väga valmis ei ole, on seda hea kasutada, sobib nagu till igale poole – salatisse, supi sisse, või sisse, pesto sisse, pajaroa sisse jne.
Mul tuttav kasvatab natuke suuremas koguses mahevilju. Ja ta ütleb, et see on nii lihtne, et esimene rohimine tuleb tõsisem ette võtta ja siis saavad juba taimed kasvuspurdi sisse ning saavad ise hakkama ning ei vaja erilist hoolt. Kui nüüd leida kuskohast sellist toimimist õppida, siis oleksin omadega mäel juba.
Kusjuures ma olen sama loogikat kasutanud, et võtan aiatööd kui trenni (mida ma muidu nagunii ei teeks). Ka maale tahtsin seepärast, et siis oleks elustiil ise liikuvam, mitte ei pea õhtul trenni minema. Nuh, kõndimise osa on nüüd küll korvatud, sest üle hoovi käimist on palju. Vaja reha – kõnnid jälle pika maa. Vaja ämbrit, kõnni jälle 😀 Nüüd hakkan tundma, et äkki sai veidi liiga suur maatükk, ei jõua igale poole kõndida 😀
Ma olen just kivide kohta lugenud, et hoiavad peenra külmana. Just kevadel võtab soojenemine kauem aega.
Maasikate kohta: “Parim maasikamultš olevat okkavaris, ta parandavat nii marjade maitset kui kaitsvat taimi õielõikaja ja muude kahjurite eest, samuti ei haigestuvat maasikad hahkhallitusse. ” Allikas ülallingitud blogiartikkel: http://muhedikumaailm.blogspot.com.ee/2016/04/tarkade-inimeste-jalgedes.html Muhediku blogi kirjutab Elle Ahse, kes on mitmete aiandusteemaliste raamatute autor ja tihti on ajakirjades ka artikleid tema sulest.