Vanad lasteraamatud ja mida nendega peale hakata

Mairi tõstatas viimase raamatupostituse all huvitava teema, mida tahaksin suurema ringiga arutada. Paljudel meil on alles oma lapsepõlveraamatud, mida võiksid ka meie lapsed lugeda. Kuna aga enamasti on valik erinevatele vanusegruppidele ja kõik korraga riiulisse ei mahu, siis kuidas teha valikuid, mida mingil hetkel välja pakkuda?

Küsimus ise selline: “Mul on kodus väga suur riiulitäis lasteraamatuid (nn nõukaaegsed). Kuidas neid vanuselises mõttes lahterdada? Ma tahaksin need laias laastus kolmeks jagada, et võimalikult hästi ära kasutada olemasolevaid selle asemel, et asjatult raha kulutada ja uusi raamatuid osta. Kuna ma ei oska nendele raamatutele läheneda ega ei oska otsustada, milline raamat võiks olla sobilik minu praegu kohekohe 3aastaseks saavale, näiteks 7aastasele või teismelisele. Kas selles osas on mõni nipp mille järgi otsustada või neid lahterdada?”

Ma murran ise ka sellega hetkel pead, sest vedasin lapsepõlvekodust oma raamatud uude koju ja samuti olen juurde ostnud teise ringi poodidest (enamasti osta.ee-st). Mõned head sõbrad on ka enda omi meile saatnud :) 

Panen allpool omad mõtted kirja, kuid kuna mul sel teemal väga kogemust ei ole, siis loeksin heal meelel ka teie praktikaid ja nippe. Mainin ka ära, et kuna ma olen 35, siis minu lapsepõlveraamatud pärinevad aastatest 1980-1990. Olen aru saanud, et 10a hiljem sündinutel olid ikka väga teistsugused raamatud nii sisu kui kvaliteedi osas (nt mitte nii õrnad).

Mõtteid väikelaste raamatute jaotamise kohta:

  • Kuni kolmestele annan kätte pappraamatud. Nõukaaegsed pehmete lehtedega raamatud on minu kogemuse järgi juba nii õrnad, et neid ma ei raatsi pisematele üksivaatamiseks anda, isegi kui sisu oleks sobiv.
  • Muinasjutud – tinglikult panen siia vanuse 5+. Tirtsu pealt nägin, et huvi ja küsimused tekkisid peale neljaseks saamist.
  • Lapse igapäevaelu puudutavad raamatud – mida väiksem laps, seda elementaarsemad igapäevaelu teemad. Ehk siis kahesele potitamisest ja iseriietumisest, neljasele juba väikeste seiklustega koduümbruses. Hiljuti testisin Tirtsu (4,5a) peal “Une-Mati rannakülas” raamatut”. Tundus, et veel vara.
  • Kui lehel on rohkem teksti kui pilti, siis grupeerin vanuseklassi 4+. Samas Jipp ja Jannekese näide on vastupidine – pilte on vähe, aga sobib kolmesele lugemiseks hästi.
  • Aimekirjanduse lisan siia vanusegruppi juhul kui lehel on rohkem pilte kui teksti. Tekstirohked teaduse- ja loodusraamatud jätan koolilastele.
  • Juturaamatute puhul tasuks süübida ka teemasse, mida raamat käsitleb. Sõprus, kadedus, vanemate lahkuminek, lemmiklooma surm – me kunagi ei tea, mis elu ette toob ja vajadusel on hea kui saab raamatute abil lapsega nendel teemadel rääkida. Mul hetkel head lahendust teemade haldamiseks ei ole. Süsteemne inimene teeks kartoteegi või Exceli faili :) Ma lapsepõlves tegin nimekirju olemasolevatest raamatutest ikka korduvalt. Aga eks siis oli aega ka rohkem. Iga kord katsetasin erinevat süsteemi – küll kaustikut, kus igale tähele oli oma lehekülgede plokk ja siis oli telefoniraamatu stiilis ääred ära lõigatud. Või siis kirjutasin andmed papist kartoteegikaartidele. Igal aastal uus süsteem. Väga põnev oli. Ja nohiklik :)
  • Luuleraamatuid tuli mul lapsepõlvest palju kaasa. Neid niisama lappamiseks väga ei tasu anda (kuna vanad raamatud on õrnad), kuid ettelugemiseks sobivad juba varakult (nt kahesele). Luuletuse sõnaderütm on teistsugune ja ka väikesele lapsele nauditav kuulata. Niipalju ehk saab vanusegruppidesse jaotada, et noorematele igapäevasemad teemad ja vanematele siis keerulisemad.

Raamatud kooliealistele lastele

See, kui vanalt laps mingit raamatut lugema hakkab, on väga personaalne. Mina ei lugenud lapsepõlves Bullerby lugusid, sest olin ametis Seiklusjutte maalt ja merelt sarja läbitöötamisega. Kooliskäivate laste puhul oleks ehk abiks kohustusliku kirjanduse nimekirjad, enamasti on seal klassikalised lasteraamatud sees ja selle järgi saab hinnata kui vanadele lastele need võiks sobida. Kuna mul endal kooliskäivaid lapsi ei ole, siis ei oska ma siinkohal palju sõna võtta. Ma usun, et blogi lugejatel on oluliselt rohkem kogemusi, et milliseid raamatuid eelistavad nt algklassilapsed ja milliseid vanemad. Ja kuidas teha kindlaks, kummale vanusegrupile raamat sobib?

Ja siis suur küsimus – kuidas hinnata, kas raamat on moraalselt vananenud? Ilmselt läbilugemine oleks kõige lihtsam aga kui raamatuid on palju ja esimene hinnang ütleb, et laps on selle jaoks veel liiga noor, siis kuidas lihtsalt kindlaks teha, kas tasub üldse alles hoida?

Mul on mõndade lasteraamatute suhtes üldse suur nostalgia, sest mulle endale meeldisid need väga. Ja mul on hirm, et minu lapsed ei jaga seda vaimustust. Mu õde on minust 4a noorem ja mäletan, kuidas ükskord lapsena vesteldes tuli välja, et ta ei tea, kes on Winnetou. Me olime vennaga (minust 1,5a vanem) suured indiaanijuttude fännid ja mu pähe ei mahtunud mõte, kuidas mu õde ei tea nii tähtsat tegelast. Võtsin siis raamaturiiuli ette ja otsisin välja kõik oma lemmikud raamatud, et õde ka need läbi loeks. Võite ise arvata, kas ta neid ka luges :) Minu süda igatahes murdus…  Kas teie lapsed on jaganud vaimustust mõne teie lapsepõlveraamatu osas? Mis raamatud need olid?

Eveli

Kui sa soovid teada saada järgmistest postitustest, siis hakka Mutukamoosi Facebooki lehe fänniks või registreeru uudiskirja saajaks. Uudiskirja saadan välja kord nädalas või harvemini.

 

23 thoughts on “Vanad lasteraamatud ja mida nendega peale hakata

  1. Kristel says:

    Mina olen ka vanemate juurest enda lapsepõlve lemmikud raamatud oma lapsele toonud, need nõukaaegsed. Neil on tegelikult tihti tagakaanel soovitus, mis vanusegrupile need sobivad. Aga ajas on lapsed muutunud ja need ei ole praegu ehk alati eakohased. Näiteks minu 3a 9 k kuulab suurima hea meelega O. Lutsu “Nukitsameest”, kuigi raamat väidab, et see on nooremale koolieale, seal on mõned pildid ja palju juttu. Samuti on praegu üks tema lemmik K.Teiteri “Kurjam ja Nurjam”, liiklusraamat, mis on mõeldud eelkooliealistele ja esimese ning teise klassi lastele. See on piltidest pungil ja õpetab liikluses õigesti käituma. Paar aastat tagasi hakkasime lugema punaste kaantega Karu-Aabitsat. Mina näiteks ei kujuta ette, kui oleksin talle alles peale 3. eluaastat andnud pehmete kaantega raamatuid, vaatas pehmete kaantega raamatuid kenasti juba ammu enne kolme aastaseks saamist. Oleme isegi huviga sirvinud minu ülikooliaegset inglise keelset molekulaarbioloogia raamatut, seal huvitavad värvilised pildid rakkudest ja inimekehast. Lapsel on huvi ja siis vaatame ja seletan. Séega mõistlik jälgida enda lapse järgi. Mina loeksin hea meelega luuletusi, aga tema ei taha neid jälle üldse kuulata. Ma pigem vahel mõtlen nõukaaegsete raamatute sõnakasutuse peale, no nukitsamehes on loll ja kurat täiesti olemas. Lisaks veel õigustatud füüsiline karistamine, mida ma ise ei poolda. Siis loe ja seleta, et jah nemad ütlevad ja teevad, aga tegelikult ei ole see okei :)

    • mutukamoos says:

      Ma seda 3a pehmete kaante piirangut pidasin silmas vanade raamatute puhul. Vähemalt minu lapsepõlveraamatud on tihti nii “ära loetud”, et veidi tugevama käetõmbega tulevad lehed lahti. Kaasaegseid pehmete kaante ja lehtedega raamatuid andsin juba aastaselt kätte :)

      Füüsilise karistuse kohad on jah need, mis mind pead kratsima panevad. Samuti kipuvad vanemad raamatud väga soostereotüüpsed olema. Üks asi on kui kirjeldus on selline klassikaline, et ema teeb naistetöid ja isa meestetöid. Aga mõnikord on ka sõnastus selline, kus noomitakse, et tüdrukutel nii ei sobi teha vms. Mul kohe head näidet ei tule meelde kahjuks.

      Kurjami-Nurjami nimed tulevad väga tuttavad ette. Pean vist mäluvärskendust tegema :)

      • mutukamoos says:

        Otsisin netist Kurjami raamatu üles – kaas on väga tuttav, sea peab mul ilmselt kuskil olema. Aga vat ei tea, kas veel vanematekodus, kuhu jätsin vanemate laste raamatud või ei 😀 Pean kaevuma hakkama!

      • Aleuti says:

        Oma kogemusest vaatan, et nelja-viiesele võib juba vabalt seletada, et vanasti olid kombed ja tihtipeale ka sõnad teistsugused. Ükspäev just kuulasime Kõige suurema sõbra laule ja ühes laulus on rida “kus neeger päevitab” vms ja siis ta hakkas sõbrale seletama, et seda sõna ei ole tegelikult ilus öelda sest see on solvav…. See oli umbes aasta tagasi, kui lugesime Kaplinski/Toometi Kuhu need värvid jäävad? kus “väikestel neegripoistel on sõrmed magusad nagu šokolaad” ja me me sellel teemal arutasime (lisaks veel luuleliste väljendite üle ;). Ja ma olen samamoodi igasugu muudesse teemadesse suhtunud: väikesed ajalootunnid. Aga mõned raamatud olen siiski kõrvale jätnud, praegu ei tule küll ühtegi näidet kahjuks meelde. Aga samas, näiteks kevadeti loeme ikka mitu korda Isa kirsipuud, mis tegelikult räägib Lenini lapsepõlvest ja perekonnast aga kui see kõrvale jätta, on tegu ilusate illustratsioonidega armsa raamatuga toredast lasterikkast perekonnast. Imekenade kevade kirjeldustega. Boonuseks jälle ajalootund: kuidas elasid inimesed siis kui vanavanaema oli laps.
        Ja kuna ma olen nii laisk, et ei viitsi uusi vanu raamatuid enne läbi lugeda, siis mõnikord teen ka lugemise ajal tsentsuuri tööd. Ega see palju erine kaasaegsete halvasti tõlgitud lasteraamatute “otsetõlkes” parandamisest :(

        • mutukamoos says:

          Aleuti, aitäh, et kogemust jagasid. See rahustab :) Eks päris elu vist rohkem selline “jooksev tsensuur” ongi, sest kellel meil ikka aega enne raamatuid läbi lugeda 😀

    • Aleuti says:

      Olen ka pead murdnud nende nõukaaegsete vanusesoovituste üle. Ja mulle tundub, et tänapäeva laste puhul kehtib, et “keskmisele koolieale” sobib pigem enamasti nooremale koolieale ja “nooremale koolieale” sobib nii nooremale koolieale kui ettelugemiseks koolieelikutele. Ja samas paljud tänapäevased pildiraamatud sobivad 2 aastastest vanavanemateni :) Lõpuks sõltub kõik ikkagi lapsest ja tema kuulamis/lugemisharjumusest ning huvidest.

      • mutukamoos says:

        Ma olen ka tähele pannud, et paljud tänapäevased pildiraamatud on eatud. Just sellised, mida ise ka naudin. Samas eks ma naudin mõnda tekstiga lasteraamatut ka :)

  2. Alice says:

    Minul oli ka noorena kodus oma raamatukogu koos raamatukogu süsteemiga :) Mu vanaema aitas mul selle raamatukogu kokku panna. Iga raamat sai ühte kausta kirja pandud ja ära nummerdatud. Number siis kirjutati raamatu sisse esimesele ja vist 12 või 20ndale lehele. Nüüd mõtlen, et kuidas vanaema üldse sai mulle midagi sellist soovitada nagu pastakaga raamatusse kirjutamist ja raamatute ära rikkumist!?! Ma vist oli siis mingi 8 või 9 aastane ma arvan.

    Ja mul jäid ka Bullerby jutud kuidagi vahele ja nüüd mõtlen, et äkki tõesti ka sellepärast, et mu vanaemal olid kõik Seiklusjutte maalt ja merelt sarja raamatud ja ma neelasin ja nautisin neid.

    Mul on ka oma lapsepõlve raamatutega omad nostalgilised mälestused., aga paar aastat tagasi kui Eestis käies hakkasin neid raamatuid sirvima siis taipasin üsna ruttu, et neid nüüd lugedes ei ärka samad tunded uuesti, vaid pigem hoopis hävivad. Proovisin ka mõnda oma lapsepõlve raamatut hakata oma lapsele lugema, aga no need tekstid oli ikka nii kauged ja arusaamatud tema elust, et andsin üsna ruttu alla (eks loomulikult üheks osaks oli tema puhul ka eesti keel, aga siiski olid paljud need raamatud tema jaoks liiga eluvõõrad).
    Samas mõtlen, et aga miks ta peakski neid raamatuid lugema või minuga samu raamatuelamusi läbi elama. Sellepärast, et need mulle meeldisid? Las ehitab ise endale omad mälestused.
    Ma ei mäletaks, et ma ise ka oma ema lapsepõlve raamatuid oleks eriti lugenud (ma tegelikult ei teagi mis tema lapsepõlve raamatud olid- äkki olidki samad kui minu omad :)). Eks sellised klassikalised raamatud ela nagunii läbi sajandite ja neid loetakse ja tõlgitakse erinevatesse keeltesse ja on ka praegu nii lastele kui täiskasvanutele kättesaadavad. Inglismaal veel eriti neid klassikuid palju rohkem võrreldes meie nõukogudeaegse kirjandusega.

    Minu jaoks on peamine see, et lastele meeldiks raamatuid nii kuulata kui ise lugeda, olgu siis need raamatud millised tahes :)

    Aga nii raamatute , kui ka filmide (ka teatrietenduste)puhul, ma tihti vaatan ka selle pilguga, et mis eas mu laps saaks nendest kõige parema elamuse. No näiteks võiks ma talle juba praegu Harry Potteri raamatuid lugeda (või ta ise), aga mul on tunne, et näiteks paari aasta pärast naudiks ta seda teemat ja neid raamatuid ning filme palju rohkem kui praegu. Seega ootan natuke. Samas lugu näiteks ‘Matilda’ raamatu, filmi ja etendusega. Talle oleks meeldinud see jutt ka 4 või 5 aastaselt, aga ma tahtsin, et ta ei piirduks ainult meeldimisega vaid saaks nautida :)
    No ja eks see kõik olene alati ka lapsest. Iga ema või isa peab need valikud lõpuks ikka oma lapse põhjal langetama.

    • mutukamoos says:

      Hah, ma olen sama mõtet mõelnud Alice imedemaal puhul – et veel ei taha tutvustada, las kasvab veel, et saaks täieliku naudingu. Ja multikat ka meelega ei näita.
      See on nii ilusti öeldud, et las loob ise oma mälestusi :) Eks nostalgitsemine on paratamatu ja samas peame leppima, et ajad on teised. Mul ema lapsepõlvest on meeles raamat “Junga Zahhar Zagadkini mälestused”, mis mulle väga meeldis. Aga teisi raamatuid väga ei meenugi. Tal polnud neid ka palju alles.
      Mulle tundub, et vanaema võttis üle raamatukogude võtte – nemad ju tembeldasid niimoodi raamatuid, et üks tempel oli kuskil keskel.

  3. Alice says:

    Aa seda ka, et näiteks MUNA raamat on küll üks selline minu lapsepõlve lemmik mis kiirelt ka mu lapse lemmikuks sai ja mis teda ka veel praegu, 7 aastasena, tõmbab. Sellel raamatul on üldse mingi imelik tõmme :)

    • mutukamoos says:

      Mul ei ole kahjuks seda Muna raamatut alles ja nüüd maksab see röögatu 10 eurot :( Ma pappraamatu eest nii palju ikka ei raatsi maksta. Muidugi pole taibanud kasutatud raamatute hulgast konkreetselt seda ka otsida. Naeri jutu võiks ju ka üles otsida…

      • Alice says:

        Muna raamatut võib võib olla nüüd juba ka kasutatud raamatute poest saada, sest uus trükk on välja tulnud, aga näiteks paar aastat tagasi ajasin ma seda nagu hull taga ja kasutatud raamatute poes oli MUNA raamatule lausa järjekorra nimekiri olemas :)

        Muna raamtuga samas formaadis oli ka ju TIBU raamat, mida ma nii tahaks praegu uuesti vaadata, aga seda on ka võimatu kuskilt saada. Mul olid kõik need raamatut olemas, aga me emaga ei suuda neid kuskilt ülesse leida. Ma juba kahtlustan, et kui nad Eestis kolisid siis selle kolimise käigus on äkki üks kast ära kadunud, sest me ei suuda leida ka neid multifilmide (või Tallinnfilmi või mis iganes selle sarja nimi oli :))sarja õhukesi raamatuid.

        • mutukamoos says:

          Ma huvi pärast otsisin, mis Muna siis maksab kasutatud raamatute poodides. Osta.ee-s on 7 euroga täitsa saadaval 😀 Ja jaanuaris on üks oksjon lõppenud 20 euroga!!!

  4. MA says:

    Esimene oli Muna raamat. Edasi lugesime rongisõitu ja jussikese seitse sõpra. Värske 4-ne naudib praegu Naksitralle, Pipit ning ka Une-Mati rannakülas on vahest käigus. Sipsikut lugesime ca aasta tagasi. Aga eks see nostalgia on ikka sinu enda oma ja lapsel on oma huvid ja soovid.. Mis võivadki olla erinevad ja see ongi okei :)

    • mutukamoos says:

      Kusjuures kui ma mõtlen, et nii pisikeste raamatute osas mul endal nostalgiat ei ole – selles mõttes, et mäletaks, kas ja kui palju meeldis. Olen küll meile ostnud nii Jussikese kui Rongisõidu ja ka teised su mainitud raamatud aga loeme neid nii nagu kaasaegseidki. Suurem nostalgia on just nende raamatute osas, mida ise lugesin ehk siis kui juba koolis käisin. Ja see on juba see vanus kui vanemad väga palju lugemise valikuid mõjutada enam ei saa. Nu et kui isegi vanem õde ei suutnud nooremat Winnetoud lugema veenda, mis siis vanematest rääkida :)

      • Aleuti says:

        Vaidlen vastu :) annab mõjutada küll. Ettelugemine aitab. Mitte küll iga raamatu puhul aga enamasti. Kui ma leian mõne raamatu, mille kohta arvan, et mu teismelisel oleks “tarvis” seda lugeda ja kui ta ise sellega pihta ei hakka, siis loen talle ette. Enamasti piisab peatükist või kahest ja siis võtab ise lugemise üle (ta ei viitsi oodata, mil mul jälle aega on) Vastumeelsus on ületatud ning huvi tekitatud. Harva kui loen terve raamatu ette. Samamood saab tegelikult toimida ka väiksemate lastega, kes “ei taha” luulet kuulata. Kui nad näiteks nõuavad veel ühte unejuttu, nad on kuulamise “mode’is” ja on nõus mida iganes kuulama, peaaasi, et ei peaks juba magama jääma 😀

  5. Laura says:

    Minu 2a3k kuulab suure huviga nii Muna kui Sipsikut. Muinasjuttudest tunneb väga huvi Punamütsikese vastu. Tegelikult paelub kõik, mis aga välja võtta ja eriti hea, kui neist saaks veel hiljem laule teha. Lauludega seotult võiks aga kasutada ka neid luuletuste raamatuid. Vähemalt minu oma puhul on oluline see, millise häälega ette loetakse (kas tegelastel on erinevad hääled, intonatsioonid jne) ja kui palju on tal hiljem endal võimalik järele öelda. Seega luuletused, nagu laulutekstidki, aitavad kinnistada mingeid väljendeid, rütmi ja keeletaju ja võiksid küll vast igas eas olla asjakohased.

    • mutukamoos says:

      Jah, olen nõus, et luuletused annavad hästi edasi keele rütmi. Endalgi mõnus neid lugeda.
      Ma ilmeka lugemise osas pean veel kõvasti arenema. Kadestan kohe neid vanemaid, kes suudavad igale tegelasele oma hääle anda :)

  6. marie says:

    Olen muidugi hiljaks jäänud kuid siiski. Vanaemana olen lugenud 7 ja 5 aastastele lastelastele näiteks nõuka aja raamatut PIKI ja TOHODIISE ja siis veel ja veel lugema pidanud. Raamat räägib mänguasjadest poes ja üldse mida nad teevad kui kõik magavad ja neid ei kuule ega näe. Ei tekkinud probleemi ka sõnaga miilits mis vahest lipsas lugedes sisse, siis sai seletatud ära et kui vanaema noor oli siis nimetati politseid miilitsaks ja sellega jäädi rahule. Mul on palju lasteraamatuid sellest ajast ja sugugi mitte kõik ei kanna endas tolle aja vaimu. Mis puutub küsimusse kuidas teada kas vanuseliselt sobib raamat lapsele siis tavaliselt on märgitud ka vanuseline soovitus ja kui leiate kellegi kes mäletab veel raamatutes olevat numbrite kombinatsiooni viimasel leheküljel ,siis oleks hästi sest see annab teada mis vanuses lapsele raamat on mõeldud, muidugi tolle aja kriteeriume arvestades. Mina kahjuks ei mäleta enam kuigi töötasin aastaid raamatupoes. Samuti saab ju lapsele seletada ära sõna neeger miks seda enam kasutada ei saa ja kui ise loete siis ega ole raske asendada juba lugedes see uue sõnaga. Nii tekivadki raamatute nö rariteedid – ajapikku. Kena raamatulugemist.

    • mutukamoos says:

      Aitäh, väga huvitav informatsioon! Nendest numbritest ma ei teadnudki varem. Hoian nüüd silmad-kõrvad lahti, et kas leian kuskilt vastuse. Ja Piki ja Tohodiise raamatust ei ole ma kummalisel kombel kuulnudki :) Väga huvitav on avastada tolleaegsete raamatute maailma, ma ikka ja jälle satun pärlite peale! Aitäh!

Vasta Aleuti-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga